Kõue mõis on sellel suvel olnud juba kahe väga hea lavastuse mängupaik. Mai lõpus mängiti "Lähedust" ja nüüd siis Roman Baskini lavastatud "Preili Julie". Ei oleks uskunud, et Strindbergi tekst niiviisi puudutada suudab ja tänapäeval sedavõrd aktuaalselt mõjuda võib. Pigemini ootasin võimalust maitsta Kõue mõisa restorani roogasid, sest esimesel korral seal käies oli peamaja ja ühtlasi restoran reserveeritud. Etendus võinuks pärast imelist õhtusööki õhtule punkti panna. Tegelikult jäi restoranist ja hiljem tihedas vihmas mängitud etendusest meie taasiseseisvumispäeva õhtut iseloomustama ja meenutama üks sõna - täiuslik.
Kui proovida kujutleda, milline on kohaspetsiifiline teater, siis "Preili Julie" on kindlasti hea näide. Mõisahoone nurga taga olev lava on ühtaegu nii teenijatubade, mõisa tagahoovi kui ka jaaniöö valguses sündiva hulluse mängulava. Sinna ei olegi midagi muud peale paari tooli, laua ja pesupali vaja. Valged linad ja riided kuivavad vaheldumisi nööril või ligunevad pesukausis. Inimesed samamoodi. Krahvitar Julie (Kersti Heinloo), Jean (Andres Mähar) ja Kristin (Kati Ong) demonstreerivad selles autentses ruumis klassikonflikti. Näidendi värskendatud tõlge hakkab väga heade näitlejatööde kaudu vaatajaga valusalt rääkima. Ainuüksi näitlejate pärast võiks "Preili Julie" seekordses lavastuses näha sarnasust Kurgjal mitu suve mängitud "Ihaga jalakate all". Süngevõitu sisuga lavastused, mida Roman Baskin nimetab kiredraamaks, ei pruugi üldse olla halb valik suve- või vabaõhuteatriks. Häid näiteid on ju veel.
Kersti Heinloo preili Julie on esmapilgul küps, vanamoodsat silmakirjalikkust, väiklust, kombekust vihkav preili, kes on hiljuti kihluse tühistanud. Ideaalid purunevad ja soov veel midagi päästa päädib uute kuritegudega (loe: isa järelt varastamisega). Ainus väljapääs on põgenemine. Kehtib senini, kuigi praegusel ajal on põgenemine asendunud tinglikumate tegevustega - kes vahetab nime, kes sulgeb suhtlusvõrgustiku konto ... Preili Julie jäi Siisikesest ilma. Alati kannatavad enim need, kes pole milleski süüdi. Heinloo rollilahendus on nii meisterlik, et jääb meelde kui üks selgemaid aristokraadi näiteid. Ta kehastab ka tänapäevast enesekindlat naist, kes kogeb (või nüüd juba teab iseenesestmõistetavalt?), et tasuta lõunaid ei ole.
Jean proovib võimalusteküllases maailmas leida teed helgesse tulevikku, teisisõnu rikkaks saada. Eks ta usub, et raha annab võimu ja teeb õnnelikuks. Väga ilmekalt mängib Andres Mähar välja ühest äärmusest (ennasttäis lakei) teise (alandlik lakei) kulgeva värvigamma. Ta on vajaduse korral macho, kuid siis jälle alandlik teener. Kusjuures alandlikkus on tema puhul kaheti mõistetav: see on tingitud argusest ja salakavalusest. Spekter on hämmastavalt lai.
Kristin kehastab aga teenijatüdrukut, kes oleku ja hääle poolest on väga tõetruu. Ajal, mil rikas, kõrgest soost majapreili laskub madala(ma)le, lootes pääseda seisuslikest kohustustest, ja vaene teenija Jean proovib vahendeid valimata saada kellekski tähtsaks ja suureks, on Kristin oma muutumatuses kui etalon, kes näib uskuvat vaid lunastusse. Ega temasugusel polegi midagi karta, sest koht kastirägastikus on tal sama hästi teada kui see, et tema ülesanne on sakste musta pesu pesta. Väga hästi tuleb välja.
Väga nauditav lavastus ja väga head näitlejatööd panevad vaataja hiirvaikselt istuma ja vaatama. Pinge on kogu aeg õhus. Aeg-ajalt vanal müüril kõndivad näitlejad on kui köielkõndijad eluteatri tsirkuseetenduses.
Restorani kohta veel niipalju, et seal pakutavat peab ise kogema ja maitsma. Varuge rohkesti aega (õhtusöögi kolmeks käiguks vähemalt kaks ja pool tundi), sest see on üks väheseid kohti Eestimaal, kus toit ja seda ümbritsev on nii ehe ja eriline, lausa taevalik, kus saab end liialdamata krahvi või krahvinnana tunda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar