Teisipäev, 2. aprill 2013

"Remondimees" Sadamateatris

Mul on ikka siiralt kahju, et Urmas Lennukiga nii läks, nagu ta läks. Lennuki olemine Vanemuises oli nagu värske sõõm ajakohast ja tunnetuslikku kõnetavat teatriõhku. Vanemuine otsib nüüd jälle uut draamajuhti. Põnev, millise draamanäo teater endale saab. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Kuidagi juhtus, et nägin Urmas Lennuki kahte viimast lavastust ("Tappa laulurästast" ja nüüd veel "Remondimeest") järjestikku, tajusin nendes väga selgelt tema käekirja ning mõtlen juba mitmendat päeva, et niisugust teatrit peaks Tartus rohkem olema ja rohkem tehtama. Head sõnateatrit, mõtlen.

"Remondimehe" on Lennuk kirjutanud konkreetseid näitlejaid silmas pidades, rõhutades eriti, et Külliki Saldrel ei ole olnud võimalust mängida niisuguses lavastuses, "milles ta võiks kõike seda välja näidata, mida ta tegelikult oskab." Selles lavastuses on võimalusi küll ja kuigi autor-lavastaja ei olegi justkui lavastanud, vaid pigem loo lavale kohandanud, on "Remondimeest" põhjust vaadata kas või Küllike Saldre Laura-rolli pärast. Aga ka Maria Soomets ja Tanel Jonas on head. Tehnilises mõttes kulus mul veidi aega, et harjuda, et heli ei tule telekast, mida Laura vaatas, vaid hoopis teisest suunast. Ent see on pisidetail, millele lavastajad väljaspool Tallinna millegipärast tähelepanu ei pööra.

"Remondimehe" esimene vaatus oli lihtsakoeline. Ema-tütre argipäev tuli tuttav ette. Elus, kus üks - ema - on aegade lõpuni töötu ja teisel - tütrel - kolmekümnest eluaastast hoolimata ei lähe ei tööl ega isiklikus elus paremini. Teises vaatuses on kõik palju sügavam. Lennuk kohe oskab näha lihtsate lugude sügavust ja meile omast. Korraks ehmatasin, kui Tanel Jonas inglitiivul kahe naise elu remontima tuli, ent õige pea andsin lavastajale kõik jälle andeks - olgu meil/neil ükskõik kummalt poolt vaadatuna oma ingel, kes kaitseb ja aitab. See ingel on samamoodi keegi meie hulgast. Võib-olla ta ainult usub rohkem. Ebamaisus lummas ja vahetevahel kippusid silmadki märjaks minema. Lennuk on selles lavastuses suutnud sõnastada ja kirjeldada midagi meile, eestlastele, nii omast. Seda, et asju ja inimesi saab ja tuleb parandada. Hing on ju sees. Mõnikord koguneb selliseid parandamist ootavaid asju ümberringi palju, aga siis loksub kõik jälle paika.

Kõige ilusam on, et "Remondimees" ei ole mingi lihtlabane armukolmnurgaga lugu. See on lugu pärisinimestest pärisprobleemidega. Lihtsad inimesed kohanevad elu keerdkäikudega. Neil pole eriti palju valikuid ega võimalusi, aga neil on armastus ja nad hoolivad üksteisest. Igaühel on midagi, mida võib-olla ei tahaks meenutada. Ema püüab kõigest hingest jagada elutarkust, tütrel pole sellesse usku. Vabaks ka ei saa, ega oskakski vaba olla. Remondimees jääb käima, täidab jaburaid soove. Kusagil hingepõhjas näeb ta nendes kahes naises midagi tuttavlikku. "Remondimees" kinnitab hea teatri olemasolu. Teater peab panema järele mõtlema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar