Kui filmi avakaadrites näidatakse raudteeserva, kus raud on roostes ja rohi kollane, siis ei ole see film kindlasti mitte filmitud stuudios, kus miski pole päris, vaid see film võib kõikide heade asjaolude kokkulangemise tõttu olla hoopis väärtfilm. Sellised mõtted tekivad mõnikord.
Vaatasin paar päeva tagasi Artises "Soul Kitchenit" ja sain kõva kõhutäie naerda.
Õigupoolest oli "Soul Kitchen" kirjeldatud ja järgnenud alguskaadrite pärast väga paljutõotav, sest natuke ma juba arvan mõistvat illegaalide elu Saksamaal või mis tahes Euroopa riigis. Filmi sisuks on lugu kreeklasest, kes elab Saksamaal illegaalselt, pidades söögikohta nimega "Soul Kitchen". Koht on üsna jube ja veel jubedam on pilt, kuidas seal süüa tehakse. Ometi aitab see äri mehel hinge sees hoida ja vajaduse korral saab ta isegi oma venda aidata.
Kahjuks hakkab peategelase elu eri põhjustel üha kiiremini allamäge veerema. Tüdruk jätab maha, vend mängib äri maha, tervisehädad jne.
Filmi tempo läheb aina pöörasemaks ja naerukohti tekib üha juurde. Seetõttu makstakse lõivu filmi süžee eest. Alguses on kõik väga realistlik, aga siis muutuvad tegelased ebarealistlikuks. Õigemini moraalina jääb kõlama lihtne hea-halva vastandus. Liiga lihtsad karakterid.
"Soul Kitchen" on ehk liiga mustvalge, aga lihtsuses peitub ju võlu. Mulle sobis see film tollel õhtul suurepäraselt. Naersin pööraselt ja pikka aega hiljemgi oli väga hea olla. Ammu pole tundnud kinos, et läbinähtavad karakterid ja aimatavad stseenid panevad lihtsalt südamest naerma ja nautima. Soovitan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar