Kolmapäev, 12. jaanuar 2011

"Helisev muusika" Nokia Kontserdimajas

Käisin esimest korda Nokia Kontserdimajas. Lava on lai ja sellepärast ei sobiks Vanemuise "Helisev muusika" ühegi teise Tallinna teatri lavale. Tallinlastel on aga võimalus lavastus ära vaadata, ilma et peaks sõitma paarisaja kilomeetri kaugusele. Ja vaadata tasub seda tükki päris kindlasti. Mitte ainult sellepärast, et muusika on hea, vaid ikka lavastuse ja näitlejate pärast.

Laupäevasel etendusel oli peaosas Hanna-Liina Võsa. Ma arvan, et tema ongi praegu Eesti parim muusikalilaulja. Igatahes oli ta Maria osas oma puhta hääle ja loomuliku olekuga imeline. Kapten von Trappi mänginud Jüri Lumiste jäi kahjuks varju, põhjuseks eelkõige mingi jama häälega. Ei saanud aru, kas ta oli külma saanud. Kindel on ju, et laulda ta oskab. :)

Ma ei saa selle lavastuse puhul siiski üle ega ümber just lavastusest, sest see on üks meisterlikumaid, kui mitte meisterlikem muusikalilavastus Eestis, mida ma näinud olen. Tõsi, ega ma neid väga palju näinud pole. Ühtki olulist kärbet võrreldes hästituntud ja paljunähtud filmiga ei olnud, pigem oli leitud nutikaid lahendusi teatrilaval keeruliselt teostatavate stseenide esitamiseks. Näiteks von Trappide hüvastijätukontserdi ajal, tagalavale kujutatud terrass, lapsedki olid õiges vanuses ja suuruses. Laste tõttu on sellise loo lavaletoomine üpris keeruline. Materjali mängimiseks on kõigil lastel palju ja laval olla tuleb ka küllaltki palju, rääkimata sellest, et mõni väiksem peab üksi laval olles pika repliigi veenvalt ette kandma. Seda toredam on tõdeda, et nad kõik olid väga tublid.

Mulle meeldisid väga veel Külliki Saldre ja Raivo Adlas. Esimene oli majapidajanna rollis alguses peaaegu lootuse kaotanud proua, kes oli lootust kaotamas ja võimetu ette võtma midagi, mis leevendaks kodus tekkinud sõjaseisukorda. Eri põhjustel ei pidanud ükski lapsehoidja selles majas kuigi kaua vastu. Lavastuse edenedes muutus majapidajanna usaldavamaks. Maria mõjus. Raivo Adlas oli vastandina justkui saanud võimaluse elada elu, mida ta igatses.

Piltide vahel kasutatakse lavastuses eesriidel Alpi-pilti. See on ehe. Filmilikult tuttav. Lavastuse lõpus ei jää tundmata ka Teise maailmasõja eelne segadus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar