Esmaspäev, 24. mai 2010

Armastuslugu eesti moodi

Oma Lava on loominguline teatriühendus, nagu nad end kodulehe kaudu tutvustavad. Igatahes on Oma Lava "Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi" väga õnnestunud lavastus täiesti võrratu mängukohaga. Telliskivi Loomelinnak on tegelikult vist kunagise Kalinini tehase kompleks. Selle neljanda korruse saalis, mis meenutab igas mõttes tüüpilist nõukogudeaegset kolhoosi või sovhoosi saali, saab ilma erilise vaevata kujutleda end või laval toimuvat aastasse 1975, mil Mats Traadi novelli järgi tegevus toimuma peakski. Õhk ja hõng saalis, rääkimata mööblist, on väga-väga tõetruud.

Tegelikult peaks kohe alguses igaks juhuks mainima, et praegustel andmetel on viimane võimalus "Türgi ube" vaadata 30. mail 2010. Mine tea, võib-olla hiljem enam ei mängitagi.

Tegelased on ajale kohaselt lihtsad tööinimesed. Haritud küll (nii Indrek Ojari kehastatud Ollimar Arvik kui ka tema naine, keda mängib Liia Kanemägi), aga maalt, nagu 35 aastat tagasi ja hiljemgi kirjanduses kohane. Sekundeerimas neile psühhiaater, keda mängib Toomas Krall, ja teatrikriitik Diana Kahl, keda mängib Külli Reinumägi. Vaimu ja füüsise mängu taga on "kinni jooksnud" Ollimar Arviku probleemid. Eesti mehe probleemid, mis saavad alguse ikka ja alati tööst, ja töö saab jällegi alguse kliimavöötmest, kus eestlased elavad. Ma ei lugenud, mitu korda Diana etenduse jooksul põhjamaast rääkis, aga kui ma mõni päev tagasi hilisõhtul lennujaamast autoga koju sõitsin, siis lausa voolas mu sisse tunne, et mitte miski ei saa Eestimaa valgete suveööde vastu. Lõunapoolsemates riikides võib ju olla soojem, aga pikki suvepäevi seal ei ole. Eestis on. Ja minu arvates ei ole Kuu poole vaatamine ja unistamine maainimesele sugugi võõram kui linnainimesele.

Nostalgialaksu saab "Türgi ubadest" korraliku. Oma osa on nii mängupaigal, kunstnikutööl ehk kujundusel, muusikal kui ka ajastutruudel kostüümidel. Aga muidugi ka näitlejatel. Peategelase rolli paremat valikut kui Indrek Ojari on raske ette kujutada. Mina ei tea, kuidas ta pimeda silma väiksema kui nägeva silma hoida suutis?! Ja millised näoilmed! Kuidas kehtestab end eesti meest, kes enamasti ühtegi ülearust sõna ei ütle! Tema naine on muidugi kurb, sest nii hirmus raske on leppida selle eesti mehele omase veendumusega, et kui kord sai armastust avaldatud, siis sellest peaks piisama. Või nagu naljatlemisi öeldakse: "Kui midagi muutub, küll ma siis annan teada."

Eesti filmidele heidetakse ikka ette somnambuulilikkust. Mis ma just Kuust rääkisin?! Just selline natuke unine ja unistav kipub see elu olemagi. Võib-olla viimasel ajal pisut vähem, sest väliseid mõjutajaid on palju tekkinud. 1975. aastal oli kodu kindel kants, kus igaüks teadis oma samme ja tegemisi.

Diana Kahl on nagu kõrvaltvaataja selles elus. Eks amet nõuab. Teatrikriitik ikkagi. Või elukriitik? Teda raputab kõigepealt see päris inimene Ollimar, keda ta linnas kohtab ja kes oma lihtsal moel "kunsti" mõtestab. Kui Diana maale Ollimari korterisse sõna otseses mõttes elama kolib, hakkab ta seal elu korda seadma. Kujutage ette, võhivõõras inimene kolib eestlase koju! Eestlase, kes ei suuda võõra inimesega ühe laua tagagi istuda.

Nagu nostalgiliste lugude puhul ikka, on ka see lihtne, siiras ja muhe. Õnneliku lõpuga ka. Või noh, tegelikult oli inimestel tollal unistamise ja arutu kiibitsemise asemel maiseid muresid sedavõrd palju, et tark oli rõõmu tunda sellest, mis on. "Türgi ubades" on rohkem, kui hing tahta võiks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar