Reede, 28. mai 2010

Keskööpäike Linnateatris

Üks sõber kirjutas umbes kuu aega tagasi, et "nii hirmus teatrinälg tuli peale, et mine või hulluks" ja et soovitagu ma talle midagi head, mida teatris vaadata, sest "mingit jama ka ei taha vaadata". Eks ma proovisin hädalist aidata ja tulin ka mõne sooja soovitusega lagedale, aga arvestades, et osa nendest väga headest lavastustest on pigem kogu aeg välja müüdud ja niiviisi KOHE pileteid ikka ei saa, on mul praegu kahju, et polnud ise siis veel "Keskööpäikest" Linnateatris näinud. See meeldiks talle. See on lavastus, mis peaks igale mõtelda tahtvale inimesele meeldima. Ega Anu Lamp mõtteta asju teekski.

Tänu ideaalilähedasele terviklikkusele, vaieldamatult väga põhjalikule ettevalmistustööle ja osatäitjate ilmselgele vajadusele nautida seda, mida nad laval teevad, kujunes "Keskööpäikse" paistel veedetud õhtust mu jaoks aeg, mille mõju tegelikult alles settib, ja mine tea, mis selle tulemuseks kunagi tulevikus on.

Veelgi märgilisem kui lavastaja Anu Lamp on minu arvates see, et lavastuse kunstnik on Ene-Liis Semper. Temata ei oleks NO99-l sellist sära nagu praegu ja temata ei oleks arvatavasti Estonia "Wallenberg" olnud see, mis ta oli. Ene-Liisi kujundusse kaasatud kaks kommentaariklippi Lea Tormisega meenutavad lavastuses "Kuidas seletada pilte surnud jänesele?" kasutatud videot Eha Komissarovi kommentaaridega. Lea Tormise jutt etenduse alguses oli pisut liiga pikk, aga etenduse lõpus jällegi liiga lühike, sest see mõjus pärast suurepärast näitlejate mängu nagu kirss tordil. Oleks tahtnud teda veel ja veel kuulata. Nagu filmis "Noor pensionär": "Noormees, seltsimees kunstiteadlast me oleme nõus kuulama tundide kaupa." Ene-Liis on saanud kujunduse loomisel inspiratsiooni ilmselt 20. sajandi alguse filmikunstist ja kõik viitab mustvalgele filmile.

Esimene ja teine vaatus on üsna erinevad. Etendus sisaldab hulgaliselt katkendeid väärttekstidest, mis nooreestlastele korda läksid ja milles keele ilu kuidagi vaka alla ei jää. Nii saab nautida Tuglast, Poe'd, Gailitit, Shakespear'i mitmes keeles ja Tšehhovi "Kajakat" mitmel moel. Just nimelt nautida, sest "Keskööpäikses" leiavad lisaks keelele võrdselt kasutust nii miimika kui ka liikumine.

Esimene vaatus koosneb kuni Põrgu elanike ja Peetruse kohtumiseni üsna lühikestest etüüdidest. Mingil hetkel tundsin, et neid etüüdikesi on liigagi palju, aga siis tuli Peetrus (Veiko Tubin) ja vaheajale minnes oli hinge jõudnud tekkida tohutu põnevus. Teine vaatus tõestas, et hea teatrilavastuse tunnus on areng, äratundmine, et vaataja saab minna aina sügavamale ja sügavamale.

Mainisin juba eespool, et näitlejad nautisid seda, mida nad tegid. Näitlejatööd vääriksid selle etenduse puhul täiesti eraldi artiklit. Siin lihtsalt ei ole ühtki kehva rolli ja samas on igaühel täita nii palju erinevaid osi, et omaette vaatepilt oleks juba see, kui kiiresti vahetatakse kostüüme. Ses mõttes meenus "Meie, kangelased!", kui vaatajaid enne etendust garderoobist läbi juhatati. Igatahes tõdesin nüüd jälle, et Külli Teetamm on praegu absoluutses tippvormis. Mitte et Anne Reemann, Elisabet Tamm või Helene Vannari kehvemas "vormis" oleksid. Meestest paistsid iseäranis silma Veiko Tubin, eriti tema Peetrus, ja Alo Kõrve. See, kuidas Alo kiirkõnega toime tuli, oli lausa imepärane. Üha enam meeldib mulle ka Indrek Ojari.

"Keskööpäike" on selline teater, mis teeb targemaks. Kuigi arvatavasti tuleb vaatamisel kasuks, kui isiklikus kultuurikihis on midagigi kirjandusest ja teatrist, aga kindlasti huvi kultuuri ja kunsti vastu. Nendele, kes teatrist ainult kerget meelelahutust otsivad, "Keskööpäike" arvatavasti ei meeldi. Kuigi kuningas on alati oma silm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar