Laupäev, 14. märts 2009

Kirjanduse aastapreemiad 2008

Ei saa just öelda, et läkski nii, nagu ma kartsin. Ütlen pigem, et läks nii, nagu ma lootsin, et ei läheks. Vähemalt ilukirjandusliku proosa auhinnaga küll. Teiste kategooriate suhtes mul puudub arvamus, sest pole eriti midagi lugenud, end kurssi viia üritanudki.

"Lasnamäe lunastaja" kohta ütleb Tiit Hennoste Postimehele antud intervjuus:

"Minu arvates oli selle juures oluline see, et ta toob eesti kirjandusse sellise osa meie ühiskonnast, millest tavaliselt meie kirjanduses ei räägita, aga mis on tähtis. Teine aspekt on see, et ta mõjus filmilikult ja paneb käima pildistiku. Kolmas asi. Saadi romaan on hea lihtsa keelega raamat, aga minul oli nii, et loed alguses, ja tundub, et on selline kena olmeraamat. /---/

Aga samal ajal hakkab hinge pugema ärevus. Hambaklambrid, mille ümber jutt käib, mida vaja osta, sa saad aru, et see ei saa olla mingi kõige tähtsam asi. See raamat veab sind kaasa, ja meid ei veeta kaasa süžeega või mingite trikkidega, vaid kirjutamisviisiga.

Ja see on hea kirjanduse tunnus. Ja viimane asi on see, et kuigi ma ei ole seda arvustustest leidnud, aga lugedes peaks kohe meelde tulema Dostojevski «Idioot», kust tegelaste nimed on osalt kopeeritud ja see loob romaanile vene kristliku kirjanduse tausta. /---/

Jah, ja siis tuleb hakata mõtlema nende vene kirjanike meelsusele ja see paneb mõtlema, mis on inimene ja milline on inimese elu jumala ees. See loob Saadi romaanile tausta, raamat muutub tausta kaudu, ja see on suure kirjanduse tunnus."


Põhimõtteliselt on ju Hennostel õigus, aga minu arvates peab romaan iseensest olema nii tugev, et ka ilma sidemete otsimiseta mõne varasema klassikateosega või konteksti tundmata hakkaks lugejaga rääkima. "Lasnamäe lunastaja" ei hakka. Tundsin igal leheküljel, et praegu, kümmekond aastat hiljem (raamatu tegevus toimuvat 1997. aastal) on paljud asjad ka selles vene kogukonnas teistmoodi. Mitte et probleeme enam poleks, aga maailm muutub nii kiiresti ja ei seisa vene kogukond ka oma dogmades paigal. Nagu see kurikuulus vene koolipoisski ütles, et neil on kõik hästi. Ma ei tea, aga tahaksin uskuda, et see uus põlvkond tahab oma eluga edasi minna. Muidugi on igasuguseid. Aga neid on igal pool.

Niisiis, kirjanduse aastapreemiad olid järgmised:

Ilukirjanduslik proosa
Laureaat: Mari Saat, «Lasnamäe lunastaja»

Luule
Laureaat Maarja Kangro, «Heureka»

Esseistika
Laureaat Hellar Grabbi, «Vabariigi laps»

Näitekirjandus
Laureaat Peeter Sauter, «Keldris»

Vabaauhind
Laureaat Margus Laidre, «Dorpat 1558–1708»

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
Laureaat Irja Grönholm – Eeva Pargi «Lõks lõpmatuses» saksa keeles

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Laureaat Kersti Unt – William Faulkneri «Absalom, Absalom!» ja Cormac McCarthy «Tee» inglise keelest

Lastekirjandus
Laureaat Piret Raud, «Printsess Luluu ja härra Kere»

Venekeelse autori kirjandusauhind
Laureaadid Tatjana Kašneva, «Zemnaja korotka naša pamjat...» ja Josef Katz, «Starõi Tallinn: tšetõre vremeni goda»

Artikliauhind
Laureaat Aivar Põldvee, «Lihtsate eestlaste ebausukombed» ja «Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek». Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar