Eile õhtul käisin White Liesi kontserdil. Võin nüüd vist väita, et olen selle noore bändi kõiki plaadistatud lugusid kuulnud, sest üks plaat neil ju valminud ongi. Žanri poolest on nende muusika puhul tegemist vist alternatiivrokiga. Vahet pole. Mõnus on.
Huvitav on, et plaadil kõlavad klahvpillid hoopis teistmoodi. Bändi kodukalt selgub, et klahvpillimängija liitub bändiga vaid esinemiste ajaks. Plaati kuulates meenutab nende muusika kohati väga Depeche Mode'i, aga saalis sellist tunnet kuidagi ei tekkinud. Sarnane on vast ainult laulja hääl.
Väga-väga lahedad poisid on! On tänavu juba mitu auhindagi võitnud ja nimetatud nt MTV Euroopa muusikaauhindade nominendiks kategoorias Best Push Artist. 5. novembril selgub tõde. :)
laupäev, 31. oktoober 2009
teisipäev, 6. oktoober 2009
"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ja "Mental Finland"
Homme, 7. oktoobri õhtul kell 19.00 mängib Teater NO99 etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" Peterburis teatrifestivalil Baltiiski Dom.
Oktoobris mängitakse Kristian Smedsi lavastust "Mental Finland" tänavustes Euroopa kultuuripealinnades Vilniuses ja Linzis. Vilniuses Sirenose festivalil 16. oktoobril; Linzis on kaks etendust - 29. ja 30. oktoobril. Peale nende etenduste mängitakse "Mental Finlandi" veel kahel õhtul (22. ja 23. oktoobril) ka Strasbourgis Le Maillonis.
Oktoobris mängitakse Kristian Smedsi lavastust "Mental Finland" tänavustes Euroopa kultuuripealinnades Vilniuses ja Linzis. Vilniuses Sirenose festivalil 16. oktoobril; Linzis on kaks etendust - 29. ja 30. oktoobril. Peale nende etenduste mängitakse "Mental Finlandi" veel kahel õhtul (22. ja 23. oktoobril) ka Strasbourgis Le Maillonis.
pühapäev, 4. oktoober 2009
"Wargamäe Wabariigi" telesalvestus
Reede õhtul oli jälle põhjust mõelda end tagasi 21.-22. juunisse 2008, mil Vargamäel oli eesti teatri suurprojekt "Tagasi Vargamäele". Sellesse 21 tundi mahtus ju ka "Wargamäe Wabariik", mida nüüd ETV teatriõhtu raames näidati. "Tõe ja õiguse 2. osa" olen näinud ühtekokku vist neljal korral, "Karinit ja Indrekut" koos mõne kuu taguse ETV teatriõhtu raames näidatud etendusega viis korda ja "Vargamäe kuningriiki" kaks korda. Nii et Wargamäe Wabariigist oligi ainult üks mälestus enne reedet.
Üks asi on muidugi vaadata etendust päristeatris, eriti veel sellise ilmaga, nagu see oli teatrimaratoni ajal. Ülimalt tabav! Pilvedki liikusid täpselt õigel ajal ja õiges suunas, rääkimata taeva all lendavatest lindudest. Kõik oli nii päris. Teine oluline asi oli see, et kuna "Wargamäe Wabariik" oli neljast lavastusest viimane, mis lavastati, ja kuna neli lavastust tuli ette kanda üheainsa ööpäeva jooksul, lähtus põhilavastaja Elmo Nüganen põhimõttest, et ükski näitleja ei mängiks enam kui kahes lavastuses. Tõsi, ühe erandiga: Mart Toome mängis kolmes lavastuses. Aga peamiselt just sellepärast said projektis peale Linnateatri, Rakvere Teatri ja Endla näitlejate ka paljud teiste teatrite näitlejad. Mulle jäid eriti eredalt meelde Maria Klenskaja proua Kuusikuna ja Aarne Üksküla Pearuna. Kui nüüd tänavu suvel lavastust uuesti mängiti, asendati paljud külalisnäitlejad Linnateatri oma näitlejatega või mõne teisega. Mitte et tervik sellest kannatanuks, küll aga oli mul reede õhtul tunne, et olen näinud teist lavastust.
"Wargamäe Wabariigis" Indrekut mänginud Alo Kõrve on mu lemmik-Indrek, kui nii saab öelda. Tema olekust peegelduvad kõige selgemini Indreku mõtted, siseheitlused, küsimused ...
Selle lavastuse telesalvestus mõjub natuke nagu film. Panoraamvaated, mida võimaldavad mängukoha suurus, avarus ja laius, dokumenteerivad imekenasti Vargamäed. Seda Vargamäed, kus on tänu nendele viimaste aastate Vargamäe suvedele saanud põhjuse ära käia väga paljud eestlased. Selline see Eestimaa on.
Üks asi on muidugi vaadata etendust päristeatris, eriti veel sellise ilmaga, nagu see oli teatrimaratoni ajal. Ülimalt tabav! Pilvedki liikusid täpselt õigel ajal ja õiges suunas, rääkimata taeva all lendavatest lindudest. Kõik oli nii päris. Teine oluline asi oli see, et kuna "Wargamäe Wabariik" oli neljast lavastusest viimane, mis lavastati, ja kuna neli lavastust tuli ette kanda üheainsa ööpäeva jooksul, lähtus põhilavastaja Elmo Nüganen põhimõttest, et ükski näitleja ei mängiks enam kui kahes lavastuses. Tõsi, ühe erandiga: Mart Toome mängis kolmes lavastuses. Aga peamiselt just sellepärast said projektis peale Linnateatri, Rakvere Teatri ja Endla näitlejate ka paljud teiste teatrite näitlejad. Mulle jäid eriti eredalt meelde Maria Klenskaja proua Kuusikuna ja Aarne Üksküla Pearuna. Kui nüüd tänavu suvel lavastust uuesti mängiti, asendati paljud külalisnäitlejad Linnateatri oma näitlejatega või mõne teisega. Mitte et tervik sellest kannatanuks, küll aga oli mul reede õhtul tunne, et olen näinud teist lavastust.
"Wargamäe Wabariigis" Indrekut mänginud Alo Kõrve on mu lemmik-Indrek, kui nii saab öelda. Tema olekust peegelduvad kõige selgemini Indreku mõtted, siseheitlused, küsimused ...
Selle lavastuse telesalvestus mõjub natuke nagu film. Panoraamvaated, mida võimaldavad mängukoha suurus, avarus ja laius, dokumenteerivad imekenasti Vargamäed. Seda Vargamäed, kus on tänu nendele viimaste aastate Vargamäe suvedele saanud põhjuse ära käia väga paljud eestlased. Selline see Eestimaa on.
Ostermaieri lavaversioon "Teiste elust"
Berliini müüri langemise 20. aastapäeva puhul lavastas Albert Ostermaier Luxembourgi Théâtre des Capucins'is Florian Henckel von Donnersmarcki samanimelisel filmil põhineva "Teiste elu" (saksakeelne pealkiri "Das Leben der Anderen"). Lavastus on seda tähelepanuväärsem, et oktoobris-novembris ja tuleva aasta jaanuaris mängitakse seda üle kogu Saksamaa. Proovisin leida internetist ringreisi kava, aga ei leidnud. Hea lähtelehekülg on ehk see. Piletimüügisaitidelt on võimalik ka mitmesse linna pileteid osta.
Võimaluse korral soovitan tõesti vaadata. Kindlasti võiks eelnevalt vaadata filmi, kui varem näinud ei ole. Lavaversioon koosneb nelja peategelase monoloogidest, millesse on muu seas pikitud justkui äratundmiseks üksikuid sõnasõnalisi katkeid filmist, kuid mis on siiski pigem eri inimeste kaudu räägitud eel- ja järellood. Alates hotellitoas näitlejannat ootavast minister Hempfist, jätkates sellesama näitlejanna Sielandi balansseerimisega kunsti ja elu vahel ning Stasi kapteni Wiesleri pika monoloogiga segipaisatud korteris. Ja lõpetades kirjanik Dreymani ahastava tänapäevase reaalsuse peegeldamisega 20 aastat hiljem.
See viimane monoloog on peaaegu ainus tänapäevane osa lavastuses. Ja see on see, mis väga tabavalt osatab aja muutumisele, tõmbab "otsad kokku". Halli ja odava nõukogudeaegse hotellitoa sisustuse ja hirmul inimeste kõrval. Nüüd on Dreymani korteris valgest nahast mööbel, aga vahetpidamata helistav agent, kes tahab avaldada Dreymani elulugu, sunnib vägisi mõtlema, mis on müüri langemisest saadik muutunud ... Mine võta kinni, kumb on õigem, kas pidev salaluure ja Stasi (või KGB)arhiividesse talletatud viimne kui samm ja sõna või igat sammu jälgiv paparatso?
Nii et kui Wiesler tahtis, et teda pealt kuulataks, siis Dreyman soovis paarkümmend aastat hiljem kõigest hingest, et ta ükskord ometi rahule jäetaks.
Mis näitlejatesse puutub, siis ainus, millest ma aru ei saa, on naisnäitleja valik. Kas tõesti ei ole Luksemburgis ühtki ilusat noort näitlejannat? Filmi Christa-Maria oli kena noor naine, aga selles lavastuses ... Dreymani osasse sobis üsna hästi hallineva peaga mees, sest põhiosa oli tal ikkagi just 20 aastat hiljem.
Võimaluse korral soovitan tõesti vaadata. Kindlasti võiks eelnevalt vaadata filmi, kui varem näinud ei ole. Lavaversioon koosneb nelja peategelase monoloogidest, millesse on muu seas pikitud justkui äratundmiseks üksikuid sõnasõnalisi katkeid filmist, kuid mis on siiski pigem eri inimeste kaudu räägitud eel- ja järellood. Alates hotellitoas näitlejannat ootavast minister Hempfist, jätkates sellesama näitlejanna Sielandi balansseerimisega kunsti ja elu vahel ning Stasi kapteni Wiesleri pika monoloogiga segipaisatud korteris. Ja lõpetades kirjanik Dreymani ahastava tänapäevase reaalsuse peegeldamisega 20 aastat hiljem.
See viimane monoloog on peaaegu ainus tänapäevane osa lavastuses. Ja see on see, mis väga tabavalt osatab aja muutumisele, tõmbab "otsad kokku". Halli ja odava nõukogudeaegse hotellitoa sisustuse ja hirmul inimeste kõrval. Nüüd on Dreymani korteris valgest nahast mööbel, aga vahetpidamata helistav agent, kes tahab avaldada Dreymani elulugu, sunnib vägisi mõtlema, mis on müüri langemisest saadik muutunud ... Mine võta kinni, kumb on õigem, kas pidev salaluure ja Stasi (või KGB)arhiividesse talletatud viimne kui samm ja sõna või igat sammu jälgiv paparatso?
Nii et kui Wiesler tahtis, et teda pealt kuulataks, siis Dreyman soovis paarkümmend aastat hiljem kõigest hingest, et ta ükskord ometi rahule jäetaks.
Mis näitlejatesse puutub, siis ainus, millest ma aru ei saa, on naisnäitleja valik. Kas tõesti ei ole Luksemburgis ühtki ilusat noort näitlejannat? Filmi Christa-Maria oli kena noor naine, aga selles lavastuses ... Dreymani osasse sobis üsna hästi hallineva peaga mees, sest põhiosa oli tal ikkagi just 20 aastat hiljem.
esmaspäev, 28. september 2009
Teiste elu
Möödunud nädalavahetuse kahte õhtut sisustasin ühe filmi vaatamisega. Esimesel õhtul ei jaksanud lõpuni vaadata ja nii jäi filmi teine pool järgmiseks õhtuks. Ma ei ole ammu, kui mitte öelda, et vist mitte kunagi, näinud sellist filmi! See oli väga päris, nii tõeline! Jutt siis mõni aasta tagasi Euroopa parimaks filmiks nimetatud ja samal aastal parima võõrkeelse filmi Oscariga pärjatud Florian Henckel von Donnersmarcki "Teiste elust" ("Das Leben der Anderen").
Lausa üllatavana mõjus selle filmi vähene kunstilisus või kunstlikkus. Midagi ei olnud ülemäära rõhutatud. Sündmustik koos selles olevate inimestega haaras lihtsalt kaasa. Nii nagu elu haarab kaasa.
Sisust. Üliagar Stasi kapten Gerd Wiesler saab ülesandeks hakata ööl ja päeval kuulama pealt Ida-Saksa kirjanikku Georg Dreymani. Alguses valmib raport järjekindlalt ja ilusti, aga kultuuriinimeste vabameelsed vestlused ja kammitsetud inimeste hingede kuulamine paneb teda palju üle järele mõtlema. Ta hakkab kahtlema, lojaalsuses, töös, tähtsuses, inimestes, riigikorras.
"Teiste elu" sündmustik on ilmselt üsna sarnane sündmustega enamikus endistes ja praegustes sotsialismimaades. Üks peaosatäitjaid ehk Stasi kaptenit kehastav Ulrich Mühe teeb vapustavalt hea rolli. Aga ka Martina Gedeck näitlejannana ja Sebastian Koch Georg Dreymanina on ehedad.
Mihkel Raud kirjutab Päevalehes:
"“Ja sinusugused mehed juhtisid kunagi riiki,” ohkab mõni aasta pärast Berliini müüri langemist filmi “Teiste elu” keskseid tegelasi, kirjanik Georg Dreyman põlglikult Saksa DV endisele kultuuriministrile. Viimane muigab seepeale kõiketeadvalt ning kohendab lipsu. Justkui tahaks ta öelda: me teeme seda siiani. Muidugi teete. Selge see. Ja mitte niivõrd taasühinenud Saksamaal, kuivõrd bolševismi lähi-ajaloo seisukohast ehk mõne-võrra ebaolulisemates riikides."
Jumaldan lõpustseeni raamatupoes, kui endine Stasi kapten Wiesler ostab endale "Sonaadi heale inimesele". Kogu filmi ajal teadsin, et sellise loo lõpp on kindlasti väga kurb, aga igati mitmekihiline stsenaarium ei lasknud kuidagi aimata, millega see kõik ikkagi lõpeb. Ükskõik kui koomiliselt see lause siin ka ei kõlaks, aga kokkuvõtteks peab ütlema, et filmil oli traagiline ja õnnelik lõpp. Ilme, mis jääb lõpuks liikumatult ekraanile ... Õnneliku inimese ilme ...
Lausa üllatavana mõjus selle filmi vähene kunstilisus või kunstlikkus. Midagi ei olnud ülemäära rõhutatud. Sündmustik koos selles olevate inimestega haaras lihtsalt kaasa. Nii nagu elu haarab kaasa.
Sisust. Üliagar Stasi kapten Gerd Wiesler saab ülesandeks hakata ööl ja päeval kuulama pealt Ida-Saksa kirjanikku Georg Dreymani. Alguses valmib raport järjekindlalt ja ilusti, aga kultuuriinimeste vabameelsed vestlused ja kammitsetud inimeste hingede kuulamine paneb teda palju üle järele mõtlema. Ta hakkab kahtlema, lojaalsuses, töös, tähtsuses, inimestes, riigikorras.
"Teiste elu" sündmustik on ilmselt üsna sarnane sündmustega enamikus endistes ja praegustes sotsialismimaades. Üks peaosatäitjaid ehk Stasi kaptenit kehastav Ulrich Mühe teeb vapustavalt hea rolli. Aga ka Martina Gedeck näitlejannana ja Sebastian Koch Georg Dreymanina on ehedad.
Mihkel Raud kirjutab Päevalehes:
"“Ja sinusugused mehed juhtisid kunagi riiki,” ohkab mõni aasta pärast Berliini müüri langemist filmi “Teiste elu” keskseid tegelasi, kirjanik Georg Dreyman põlglikult Saksa DV endisele kultuuriministrile. Viimane muigab seepeale kõiketeadvalt ning kohendab lipsu. Justkui tahaks ta öelda: me teeme seda siiani. Muidugi teete. Selge see. Ja mitte niivõrd taasühinenud Saksamaal, kuivõrd bolševismi lähi-ajaloo seisukohast ehk mõne-võrra ebaolulisemates riikides."
Jumaldan lõpustseeni raamatupoes, kui endine Stasi kapten Wiesler ostab endale "Sonaadi heale inimesele". Kogu filmi ajal teadsin, et sellise loo lõpp on kindlasti väga kurb, aga igati mitmekihiline stsenaarium ei lasknud kuidagi aimata, millega see kõik ikkagi lõpeb. Ükskõik kui koomiliselt see lause siin ka ei kõlaks, aga kokkuvõtteks peab ütlema, et filmil oli traagiline ja õnnelik lõpp. Ilme, mis jääb lõpuks liikumatult ekraanile ... Õnneliku inimese ilme ...
neljapäev, 24. september 2009
Robert Wilsoni "Krappi viimane lint"
Eile õhtul avanes suurepärane võimalus näha Robert Wilsonit. Nimelt mängis ta kohalikus Grand Théâtre'is Samuel Becketti "Krappi viimases lindis". Lavastus oli ootamatu ja väga eriline.
Suure Teatri arrière-scène ehk tagalava (?) on üsna tüüpiline black-box tüüpi saal. Esimene tunne oli saali sisenedes, nagu läheks NO-teatri saali. Peamine erinevus seisneb vist eesriide olemasolus.
Wilsoni lavastus algas suure kõuekärgatusega. Valgusel oli selles lavastuses nii suur osa, et maailm muutus võrdlemisi tühja lava taustal kiiresti selgepiiriliseks must-valgeks eluks. Krappi nahk oli täiesti valge, silmad tundusid niimoodi eriti elavad ja tumedad, peegeldamas igatsust, üksindust, otsinguid. Etenduse teises pooles avas Wilson rohkem suud ja peab tunnistama, et punane keel valges näos oli ikka ülimalt sümboolne hallis vihmajärgses õhus.
Võrdlemisi suurt kasvu 70aastast meest mängiv Wilson istub alguses kirjutuslaua taga, tõuseb, võtab sahtlist kaks banaani, sööb need ära ja viskab koored põrandale. Samamoodi lükkab ja viskab ta hiljem põrandale magnetlintidega kaste ja magnetlinte. Mees räägib üsna vähe. Veerand tunni jooksul jõuab tekkida kahtlus, et äkki ongi Beckett seekord ilma sõnadeta lavale pandud ... Siiski mitte. Olles otsinud "raamatust" õige lindi viite välja, paneb ta lindi peale ja hakkab seda järjepanu kõiki emotsioone läbi elades üle kuulama. Linti, millel ta räägib 30 aasta tagusest aastast. Seejärel olles paar korda kapi taga viskipudelist julgust võtnud, hakkab salvestama uut linti. Sadu jõuab vahepeal lakata, korraks uuesti alata ...
Ma ei ole Becketti näidendit lugenud ega tea, kui palju Beckett on seal remarkidena lavastajale ette kirjutanud, kui paljut Wilson järginud on vms. Igatahes on see lavastus beckettlik. Jäime kojusõidul mõtlema, et kui "Krappi viimase lindi" esietendus oli 1958. aastal, pidi n-ö kuulatav magnetlint olema lindistatud ju 30 aastat varem. See on huvitav fakt, sest magnetlindid alles 1928. aastal vist tekkisidki. Või millele Becketti Krapp ikkagi salvestanud oli? Mitte et see on kõige olulisem asi selles näidendis. Kuidagi talletame me kõik oma mälestusi. Ja ühel hetkel muutuvad need jälle unistusteks.
Artikkel Robert Wilsonist Sirbis. Kümne aasta vanune küll, aga ikkagi.
Suure Teatri arrière-scène ehk tagalava (?) on üsna tüüpiline black-box tüüpi saal. Esimene tunne oli saali sisenedes, nagu läheks NO-teatri saali. Peamine erinevus seisneb vist eesriide olemasolus.
Wilsoni lavastus algas suure kõuekärgatusega. Valgusel oli selles lavastuses nii suur osa, et maailm muutus võrdlemisi tühja lava taustal kiiresti selgepiiriliseks must-valgeks eluks. Krappi nahk oli täiesti valge, silmad tundusid niimoodi eriti elavad ja tumedad, peegeldamas igatsust, üksindust, otsinguid. Etenduse teises pooles avas Wilson rohkem suud ja peab tunnistama, et punane keel valges näos oli ikka ülimalt sümboolne hallis vihmajärgses õhus.
Võrdlemisi suurt kasvu 70aastast meest mängiv Wilson istub alguses kirjutuslaua taga, tõuseb, võtab sahtlist kaks banaani, sööb need ära ja viskab koored põrandale. Samamoodi lükkab ja viskab ta hiljem põrandale magnetlintidega kaste ja magnetlinte. Mees räägib üsna vähe. Veerand tunni jooksul jõuab tekkida kahtlus, et äkki ongi Beckett seekord ilma sõnadeta lavale pandud ... Siiski mitte. Olles otsinud "raamatust" õige lindi viite välja, paneb ta lindi peale ja hakkab seda järjepanu kõiki emotsioone läbi elades üle kuulama. Linti, millel ta räägib 30 aasta tagusest aastast. Seejärel olles paar korda kapi taga viskipudelist julgust võtnud, hakkab salvestama uut linti. Sadu jõuab vahepeal lakata, korraks uuesti alata ...
Ma ei ole Becketti näidendit lugenud ega tea, kui palju Beckett on seal remarkidena lavastajale ette kirjutanud, kui paljut Wilson järginud on vms. Igatahes on see lavastus beckettlik. Jäime kojusõidul mõtlema, et kui "Krappi viimase lindi" esietendus oli 1958. aastal, pidi n-ö kuulatav magnetlint olema lindistatud ju 30 aastat varem. See on huvitav fakt, sest magnetlindid alles 1928. aastal vist tekkisidki. Või millele Becketti Krapp ikkagi salvestanud oli? Mitte et see on kõige olulisem asi selles näidendis. Kuidagi talletame me kõik oma mälestusi. Ja ühel hetkel muutuvad need jälle unistusteks.
Artikkel Robert Wilsonist Sirbis. Kümne aasta vanune küll, aga ikkagi.
esmaspäev, 21. september 2009
Elementaarosakesed - Elementarteilchen
2006. aastal olla isegi PÖFFil näidatud Houellebecqi samanimelise romaani järgi tehtud filmi "Elementaarosakesed" (Elementarteilchen). Tuleb tõdeda, et PÖFFi filmivalik on tõesti suurepärane. :) Sest see on hea film.
Raamat oli mu jaoks üks paremaid, mida viimasel ajal olen lugema juhtunud. Seda suuremad olid ootused-lootused filmile. Saksalikkus kumab kogu filmist läbi. Õigemini, raamatut lugedes toimus tegevus Prantsusmaal ja tegelasteks olid prantslased, kuigi autor ütles, et see on lihtsalt Lääne-Euroopa inimese lugu. Seepärast ongi hea, et filmi on teinud sakslased, mitte prantslased või inglased. Sakslastel on tõepoolest lihtsam anda edasi universaalset Lääne-Euroopa pilti.
Kummalisel kombel olid stsenaariumis vist kõik need kohad raamatust, mis mulle eredaimalt meelde olid jäänud või millel oli võtmetähtsus. Film on mõnusalt läbilõikeline, pikad arutelud, õigemini filosoofia, mida Houellebecq pikalt kirjeldab, jääb tagaplaanile. Justkui möödaminnes näidatud pildid mõlema poja suhetest emaga kuni ema surivoodi juures seismiseni teevad sõnadeta selgeks, kuidas inimene kujuneb, mis temast saab. Kui mõlemad vennad umbes 40aastaselt proovivad "uuesti alustada", on tegelikult hilja.
See on film läbipõlenud inimestest, läbipõletatud elust. Sarivesistajana sain ma ikka päris korralikult nutta ka. Ilmselt ma ei vaata seda filmi enam mitte kunagi. Keeruline põhjendada, miks. Võib-olla just sellepärast, et need Elementarteilchen'id hakkavad mu sees alati midagi katki kiskuma.
Raamat oli mu jaoks üks paremaid, mida viimasel ajal olen lugema juhtunud. Seda suuremad olid ootused-lootused filmile. Saksalikkus kumab kogu filmist läbi. Õigemini, raamatut lugedes toimus tegevus Prantsusmaal ja tegelasteks olid prantslased, kuigi autor ütles, et see on lihtsalt Lääne-Euroopa inimese lugu. Seepärast ongi hea, et filmi on teinud sakslased, mitte prantslased või inglased. Sakslastel on tõepoolest lihtsam anda edasi universaalset Lääne-Euroopa pilti.
Kummalisel kombel olid stsenaariumis vist kõik need kohad raamatust, mis mulle eredaimalt meelde olid jäänud või millel oli võtmetähtsus. Film on mõnusalt läbilõikeline, pikad arutelud, õigemini filosoofia, mida Houellebecq pikalt kirjeldab, jääb tagaplaanile. Justkui möödaminnes näidatud pildid mõlema poja suhetest emaga kuni ema surivoodi juures seismiseni teevad sõnadeta selgeks, kuidas inimene kujuneb, mis temast saab. Kui mõlemad vennad umbes 40aastaselt proovivad "uuesti alustada", on tegelikult hilja.
See on film läbipõlenud inimestest, läbipõletatud elust. Sarivesistajana sain ma ikka päris korralikult nutta ka. Ilmselt ma ei vaata seda filmi enam mitte kunagi. Keeruline põhjendada, miks. Võib-olla just sellepärast, et need Elementarteilchen'id hakkavad mu sees alati midagi katki kiskuma.
Tellimine:
Postitused (Atom)