Chris Cleave, "Väike Mesilane"

Küsisin Chris Cleave'i "Väikese Mesilase" ühelt sõbrannalt lugemiseks ja olin valmis kohe tagasi andma, kui raamatu kaant nägin. Ei saanud kuidagi jätta retooriliselt küsimata: "Hmm, huvitav, kuidas peaks lähenema raamatule, mille kaanel on kirjas: "TÜKITUD 20-NES KEELES ..."?" Esimesed leheküljed kinnitasid mu kartusi, et tõlge ei ole hea, kuid häiris eelkõige see, et inglise keel paistis eestikeelsetest lausetest läbi. Mida lehekülg edasi, seda enam hakkasid aga häirima trükivead. Üsna pea järeldasin, et seda tõlget pole ei toimetatud ega korrigeeritud. Tõepoolest, pole tükk aega nii kehva tõlget lugema juhtunud.

Lugesin kusagilt, et seda raamatut on võrreldud "Lohejooksjaga". Idee poolest võib ju nii olla, sest eesmärk on mõlemal autoril üks - peegeldada ühe riigi (Hosseinil on selleks Afganistan, Cleave'il Nigeeria) elanike olukorda, kajastada inimõiguste rikkumist, mis toimub Lääne "heakskiidul". Cleave tänab ette ja taha inimesi, kes on teda toetanud uurimistöös, mille tulemusena "Väike Mesilane" raamatuna sündis. Ometi ei jäänud mul muljet, et niisuguse raamatu kirjutamisel oleks palju lisatööd tehtud.

Kümmekond esimest lehekülge olid paljutõotavad. Kirjeldus sellest, kuidas Väike Mesilane ja veel mõned tüdrukud Ühendkuningriigi pagulaste kinnipidamiskeskusest välja said ja kuidas nad seisid silmitsi vabadusega, mis tegelikult polnudki vabadus. Aga ülejäänud raamat oli lihtsalt tüütu lugemine. Lootsin, et midagi ometi juhtub, aga ei. Autori valitud viis rääkida lugu vaheldumisi kahe naise silmade läbi ei veennud, sest kui Väikese Mesilase vaatepunkt oli enesestmõistetav, siis Sarah' oleks pidanud teemat vähemalt võimendama. Seda ei juhtunud. Kui selline ilmetu keskklassiesindaja oli taotluslik, siis polnud see autoril just parim taotlus. Ühendkuningriigi pagulaste poliitika osatamine oli kindlasti taotluslik, ega muidu poleks seda uurimise alla võetud.

Idee poolest võiks "Väike Mesilane" tekitada kaastunnet ja raputada, ent mina ei leidnud kusagilt seda "käivitavat nuppu". Tegelasi analüüsides näen nigeerlannast pagulast, Ühendkuningriigi siseministeeriumi töötajat, ajakirjanikupaari, kellest üks viljeleb tõsisemat ajakirjandust ja teine toimetab naisteajakirja, ja selle paari väikest poega, kes on hakanud nägema enda ümber ainult kurjust ja võitleb vapralt pahadega. Miks? Ja miks ei püüa keegi teda takistada? Millistel asjaoludel mees end üles poob? Mingi mõte on päritolul ja traditsioonidel, aga kõik kokku on ikkagi igavalt kirja pandud ja üldiselt oli seda raamatut väga tüütu lugeda.

Lõpp meenutas "Koduabilist", millest olen küll ainult filmi näinud. "Koduabiline" liigutas mind kui vaatajat. "Väikeses Mesilases" räägiti lehekülgede kaupa, et midagi juhtus millalgi kusagil Nigeerias. Aga mis ja miks? Kui keegi mulle räägiks põhjustest, miks tal ühte sõrme ei ole või miks ta paaniliselt mehi pelgab, pühendades kõigepealt pool tundi täiesti kõrvalistele asjadele, tüdineksin lihtsalt ära. Selle raamatuga juhtus midagi sarnast. Võib-olla kõlab see liiga jõhkralt, aga praegu tundub küll, et see oli esimene sopakas, mille ma läbi lugenud olen.

Perefilm "Me ostsime loomaaia"

"Me ostsime loomaaia" (We Bought A Zoo) on armas ja südamlik perefilm. Pühapäeva pärastlõunal, kui akna taga vaheldus vihmasadu lihtsalt pilvise taevaga, oli selline nukker-südamlik lugu vaatamiseks väga sobilik. Ei mingeid eriefekte ega action'it, lihtsalt eluline lugu.

Filmi peategelane Benjamin Mee kaotab abikaasa ja peab saama üksi hakkama kahe väikese lapse kasvatamisega. Noorem on kõigest kuueaastane imearmas tüdrukuke ja vanem on teismeline poiss. Tüdruk asub kodus kohe perenaise rolli, nentides, et kodus on nii palju teha. Poiss elab ema kaotust raskesti üle ja teda vaevab tähelepanupuudus. Isa hakkab otsima endale ja lastele uut kodu ja leiab tütre heameeleks kogemata vana loomaaia. Muredest priid ei ole ka loomad ja loomaaia töötajad. Üldmulje jääb ikkagi, et kõik on lihtsalt ilusad ja head või et kõik on ilus ja hea.

Loomasõprade ja loomi armastavate laste jaoks väga väärt vaatamine. Minu jaoks just selline vihmase pärastlõuna film, et kena loo taustal vahepeal vihma sekka pisaratel põski mööda alla voolata lasta, kui väga kurb hetk on. Tegelikult on ju tore, kui on lootus ja kui mureliku poole kõrval on rõõmus pool selgesti äratuntav. Arvatavasti kaua sellist filmi detailideni ei mäleta, aga mõnikord ongi korraks saadud emotsioon palju tuntavam.

Viikingilaeval, mis on Pariisist koduteel ...

... ehk jõeretk Moselil ehk kuidas me viikingiks käisime.

Möödunud aasta oktoobris-novembris oli Pariisis eesti kultuuri festival ja seal oli esindatud ka Emajõe Lodjaseltsi viikingilaev Turm. Pärast talvitumist Prantsusmaal alustas laev mai alguses koduteed Eestisse. Prantsusmaa on seljataha jäänud ja eelmisel nädalal jõudis see ehtsa viikingilaeva koopia Luksemburgi-Saksamaa piiri äärde. Homme ehk teisipäeva hommikul jätkab Turm teekonda Saksamaal ja jõuab kõigepealt Trieri. Ja nii edasi koduni välja. Laeva teekonda saab vaadata siit.

Kui me laupäeva õhtul Turmi sinna piiriäärsesse sadamasse uudistama läksime, saime kapteniga kiiresti jutu peale. Kapten kutsus meid kohe ka lahkesti järgmisel hommikul ühele väiksele laevasõidule. Ainus mure oli pühapäeva hommikul taevast alla kallanud vihm. Ega see mingi luksusjaht ole! Turmile on siiski telgiriidega katusealune tehtud ja suurema saju ajal sai seal ilusti ära redutada.

Moseli kohalik luik ujus enne laevasõidu algust parda äärde ja nõudis heaga (tiibu sirutades ja kaela õieli ajades) ja kurjaga (kahtlaselt kuristades ja solvunud nägu ette manades) süüa. Vihmasest ja pilvisest ilmast hoolimata möödusid tunnid laeval imekiiresti ja väga vahva oli varasuvine pilk muistsest laevast kahel pool Moselit kõrguvatele viinamarjamägedele heita. Mõni hetk on ilusam kui teine ... Lihtsalt nii on, noh!

Väikeste Asjade Jumal

Keeruline on kirjutada või arvata raamatust, mis olevat juba enne ilmumist menukiks saanud ja millel on üle maailma väga palju fänne. Olen kõigest äsja esimest korda Arundhati Roy "Väikeste Asjade Jumala" tagumise kaane sulgenud lugeja, pealegi tundub, et sellest raamatust ei saa niisama lihtsalt lahti. Olgu alustuseks siis kirjeldatud tausta: see olevat ühe mu sõbranna lemmikraamat; tema andis selle lugeda ühele meie ühisele kolleegile, kes loobus poole peal; raamat rändas järgmise kolleegi kätte, kuid see loobus juba mõnekümne lehekülje järel; minul läksid esimesed mõnikümmend lehekülge väga kiiresti, aga siis hakkas midagi stiilis häirima ja pidin aeg-ajalt paar lehekülge tagasi keerama, et need veel kord üle lugeda.

Neljandik raamatust loetud, käis justkui mingi klõps ja tundsin, et nüüd annab raamat end kätte. Mõistsin, et seda raamatut ei saa lugeda kiiresti, sõnade asemel tuleb mõttel voolata lasta. Ja kuigi mind see korduseid ja ellipseid täis tekst ikka kohati väga tüütas, trotsisin tüütust, nii mõnigi kord põlglikult öökapil vedeleva raamatu poole tõrjuvaid pilke heites ja asendustegevusi otsides, ning jõudsin ühel õhtul viimase neljandikuni ehk kohani, alates millest pidin alalõpmata mõlema käeseljaga pisaraid põskedel laiali ajama ja nägu kuivatada üritama. Lugesin lõpuni. Üle pika aja tekkis tahtmine kohe uuesti algusest alata, aga järgmisel päeval oli tööpäev ja peaasjalikult muretsesin, kas ma sellise lõpu peale üldse magada suudangi.

"Väikeste Asjade Jumalas" on justkui terve maailm lahti kirjutatud. Maailma mõista ja tõlgendada on aga talumatu. Mõni asi on talumatult julm, mõni teine talumatult ilus, mõni kolmas talumatult kallis, ja mõni lihtsalt arusaamatu. Arusaam tekib võib-olla ajaga, aga võib-olla hoopis muutub. Mind häiris, et ma ei ole ikka (veel) õppinud kuidagi Indiasse ehk selle raamatu tegevuspaika suhtuma. Ma ei tea Indiast eriti midagi, ma ei ole sinna kunagi ihalenud ja ma ei taju sealset kultuuriruumi vist üldse mitte. Proovin tegevuspaiga kõrvale jätta. See ei ole päris kindlasti ainult ja üksnes India lugu.

Maagiline realism ei ole samuti mu lemmikstiil, kuigi öeldakse, et realism olevatki maagiline, ja kuigi juba seegi on näitaja, et suutsin selle raamatu lõpuni lugeda. Entusiastlikku soovitajat minust ei saa. Ometi puudutas Estha ja Raheli lugu mind väga - autor hoolitses selle eest, tuletades iga natukese aja tagant visalt meelde, et üks hetk võib muuta kõik või et paljud asjad on meie eest ammu enne otsustatud. Konservi- ja Kompotiparadiisis tehakse räpast äri. Kakskümmend kolm aastat hiljem on aga olukord veelgi hullem, sest:

"Puud olid endiselt rohelised, taevas endiselt sinine, ja asi seegi. Niisiis lasti aga käia ja lehkav paradiis töötati sisse - Jumala enese maa, nagu seda brošüürides kutsuti -, sest nemad, see nutikas Hotellirahvas, juba teadis, et lehk nagu teiste vaesus on lihtsalt harjumise asi. Distsipliini küsimus. Piisab järeleandmatusest ja õhu konditsioneerimisest. Muud midagi."

Igaühel on täita lihtsalt oma osa mingis hierarhias. Isegi paadunud kommunist pöörab pead kõigest õiges suunas ja nii ei olegi lootust, et see, kes kuulub madalamasse kasti või, veelgi hullem, lausa väljapoole süsteemi, saaks midagi muuta. Kaks rikkast perest last ei küündi iialgi Sophie Moli kõrgusele ja nende ilusal emal ei ole lootustki oma lapsi kunagi tagasi saada. See on otsustatud temast hoolimata. Näivad väikesed asjad, ent on nii hirmus elulised. (Elu) masinavärgi keerutajad näivad mõtlevat pisiasjadele, aga rikuvad niiviisi elusid. Mis peamine, me elame üle, jääme ellu ka siis, kui meie ema ütleb meile, et ta armastab meid nüüd natukene vähem. Ma ei teagi ... ehk olnuks parem, kui ma poleks seda raamatut lugenud? Hirm on.

Endise ajakirjaniku praktikaaruanne

Kõõksusin Daniel Vaariku "Praktikaaruande" esimest kolmandikku lugedes alatasa naerda. Stseenid keskkoolielust ja Tartu Ülikooli raamatukogus ajaviitmisest tulid kohati väga tuttavad ette. Mitte sellepärast, et ma ise oleksin ka täpselt samamoodi käitunud, aga enamiku kirjelduste puhul tundsin kedagi ära.

Seda raamatut on kirjeldatud ja reklaamitud kui ausat ja avameelset näidet eesti ajakirjanduse ühest ajastust. Asjaosaliste ehk nendega, kes praktikaaruande "koostamises osalevad", kõnelebki "Praktikaaruanne" nende endi minevikust ning ridade vahel või taga sellest, millest eemalolija midagi ei taipa. Jäigalt võttes liigitub "Praktikaaruanne" siiski omamoodi elulooraamatuks, millesarnaseid üha nooremad ja nooremad riburadapidi nüüd välja annavad. Mina olen vaid mõni aasta raamatu autorist noorem ja unistasin keskkoolis samuti korraks ajakirjandusõpinguist, aga kuigi ma seda rada ei valinud, oli fraas "mul ei ole matemaatikat enam vaja" nii-nii tuttav. Minu puhul ei olnud selleks aineks mitte matemaatika, vaid saksa keel. Paradoksaalsel kombel sai ühest hiljem majandusajakirjanik ja teine elab praegu peaaegu saksakeelses kultuuriruumis.

Läbivalt kirjutab Vaarik muutumisest. Kõigepealt mässumeelse vastse täiskasvanu lubadus. Umbes nii, et "me ei muutu kunagi". Ja siis üha sagedamini, et midagi on jälle muutunud või et miski on pöördumatult muutunud. Kuni sinnani välja, et baaridaam nähvab, et otsitagu endale keegi omavanune. Kõik toimub mitme ajalehe toimetuses ja e-riigi alguspäevil. Idealism asendub kiiresti kulgemisega. Edeneva majanduse aastatel ei ole mahti kõrgkooli ära lõpetada ja kui autor selleks lõpuks aega leiab, teeb ta seda mitte enam soovist ajakirjanikuks saada, vaid soovist ajakirjandusega lõpparve teha.

Raamatu teises pooles jäin mõtlema meile antud aja kasutamise üle. Võib-olla isegi raiskamise üle. Noor, andekas inimene astub ellu Eesti taasiseseisvuse esimestel aastatel, ent ideaalid muutuvad hämmastava kiirusega rutiinseks elus püsimise missiooniks. See tendents üha süveneb: tasakesi rööbastel liikuv rong (loe: pärast teatavat liitmist-lahutamist-ostmist-müümist ei ole eesti ajakirjanduses enam rohkem jageletud) vajab vaid sõitjaid. Loeb klikkide arv. Niisugusena näeb ajakirjandusmaastikku "üliõpilane", kes on olnud ise eesti ajakirjanduse sünni ja arengu juures. Daniel Vaarik on oma aruandes tõepoolest siiras.

E-raamat on saadaval siin.

Vene veri

Ma ei julge Kai Aareleidi "Vene verd" päris igaühele soovitada. Neile aga küll, kes peavad lugu ilusa keelega mälestuskilde ja mõtisklusi sisaldavast kirjandusest. Autoril on diplomaadi abikaasana tulnud elada periooditi eri riikides ja 2007. aastal suunduti perega Venemaale. Venemaa polnud kaugeltki ta lemmikriik ega unistustemaa, kuid Venemaalt oli kunagi Eestisse tulnud ta vaarema. Peterburis elamine pani autori mõtlema esivanematele, päritolule ja verele ning saabumiseaegne igatsus kodumaa ehk Eesti järele muutus Peterburist lahkumise hetkeks kahjutundeks mälestuspiltidega rikastatud linnast äraminemise pärast.

"Vene veri" on väga isiklik raamat. Läbi põimitud igatsusest. Niisuguse raamatu kirjutaja peab olema ise ka väga ilus ja hea inimene, ja ega muidu vist saakski ikka ja jälle abikaasale järgneda, lapsi kaasa võtta ja pidevalt kaste lahti pakkida. Isiklikkust lisab veel seegi, et Venemaa juurtega vaarema kodumaale elama kolimine sunnib autorit võrdlema oma elusaatust vanaema omaga, proovima mõista, mida tundis ja mõtles vaarema, kui ta Eestisse kolis, ja loomulikult püüab Kai Aareleid ise otsida sidet oma vanaema maaga. Minu meelest ta leiab äratundmise või vähemalt võib ridade vahelt lugeda, et vist esimest korda on tal Peterburist lahkudes kahju ära minna. Seni on olnud vastupidi - võimalus Eestisse naasta on alati kõik linnad ja riigid üles kaalunud.

Lühikesed päevikulaadsed peatükid räägivad vaheldumisi lugusid ammusest ajast ja tänapäevast. Nendes on harmoonilist vere kutset ja elu seletamatut-põhjendamatut paratamatust, vastuseta küsimusi ja äratundmist.

Ja kui hiljuti üks sõber rääkis, et siis, kui tema Tartu Ülikoolis õppis, kohtas ta seal mitut väliseestlast, kelle vanemad polnud neile eesti keelt õpetanud, aga täiskasvanuna tekkis neil ometigi tahtmine eesti keelt ise õppida, mõtlesin, et juurte otsimine on inimlik ja alateadlikult asi. Pole vahet, milline taustsüsteem meile lapsepõlves luuakse. Niisugune juurte juurde tagasiminemise raamat see ongi. "Vene veri" on eriline raamat. Täpselt sama eriline kui raamatu esimese osa motoks valitud mõte Khaled Hosseini "Lohejooksjast" - "Veri on võimas asi."

Kreekast Minu-sarjas

Mitu head aastat tagasi käisime Kreekas pulmareisil. Mäletan sealseid sõbralikke inimesi, antiikseid varemeid, kolme imeilusat saart, mida külastasime, kaost, mis järgnes, kui üks rong katki läks ja reisijad bussidega sihtkohtadesse toimetati. Kreeka valged majad on lihtsalt unustamatud, niisamuti üks vanatädi, kes meid lahkelt vihmavarju kutsus, oskamata ise sõnakestki muud keelt peale kreeka keele, ja üks teine proua, kes talvisel ajal elavat Ateenas, aga suvitas tookord külas. Tema oskas inglise keelt ja temaga sai rääkida. Kreekas sõin ma esimest korda elus kaheksajalga ja kreeka salat ei maitse mitte kusagil mujal nii nagu Kreekas. See oli enne Euroopa Liiduga liitumist ja ma mäletan, et ei suutnud Ateena kesklinnas ära imestada, et euronõuetest, millest Eestis ELiga liitumise eel nii palju juttu oli, ei paistnud Kreekas keegi midagi teadvat. Sedasama olevat "Minu Kreeka" autori Ester Laansoo sõnul paljud teisedki Kreekasse reisinud eestlased tähele pannud.

Aeg-ajalt unistan uuesti Kreekasse minemisest. Ja võib-olla just seepärast meeldis mulle, et "Minu Kreeka" autor on giid, kelle tekstis on isiklikku pigem vähe, selle raamatu mahtu arvestades siiski parasjagu. Silma torkas, et autori Kreekas elavad sõbrad-tuttavad on võõramaalased või vähemalt võõramaalastega lähedastes suhetes. Hoopis olulisem on aga, et maasse ehk Kreekasse puutuv on esitatud nii, et seda on aastatepikkuse kogemusega giidi vahendusel huvitav lugeda.

Raamatus on juttu Ateenast, Kreeka saartest, oliivikasvatusest, toidust, usust, kreeka meestest, perekonnatraditsioonidest, ja sellestki, kui ihaldasväärne on viimase ajani olnud avaliku teenistuse töötaja staatus. Nüüd on kõik muidugi kibekiiresti muutuv ja vähemalt meedias kajastatu põhjal ei pruugi see Vahemere riik enam sugugi nii turvaline olla, nagu minagi seda tollest ammusest korrast mäletan.

Järelduste tegemistest autor hoidub. Seetõttu jäävad silma mõned vastuolulisusedki - ühes peatükis tekib lugejal üks mulje ja mõnes järgmises see mulje juba kaob. Näiteks on põhjamaalase jaoks vist täiesti arusaamatu nende töökultuur. Ühest küljest ei lase kreeklane tööst endale stressi tekkida, teisalt jällegi kirjutab autor, et eraettevõtluses töötamine tähendab pahatihti hooajalist tööd ja seetõttu tuleb ööpäevaringselt ilma puhkepäevadeta palehigis pingutada. Ma ei suuda vist neid kahte asja kuidagi kokku panna ...

Põhjalik ülevaade Kreeka kommetest ja kultuurist, kuigi usutavasti oleks autoril materjali veel teisegi samasuguse raamatu jaoks. "Minu Kreeka" mõjus ausa ja informatiivsena. Kujutlesin isegi, et "Minu Kreeka" võiks Kreeka-reisiks kotti pista, et kohapeal olles lugeda ja kohe ka kogeda.