esmaspäev, 28. juuli 2014

Steinberger Tafelrunde ja Rüdesheim

Suvi on festivalide aeg. Saksamaal näib kogu suve ainult üks suur festival olevatki. Juuli viimase laupäeva hommikul mõtlesime, et võiks minna üritusele, mille nimi on Steinberger Tafelrunde. Tegemist on omamoodi vabaõhukontserdiga, mis toimub pea kogu suve kestva Rheingau Musik Festivali raames. Iga ilmaga, aga seekord oli väga-väga ilus ja soe suvepäev.


Sama ilusal suveõhtul oli viinamarjaväljade vahele üles seatud 600meetrine laud, kuhu mahub istuma umbes 1200 inimest. Krõbeda piletihinna sisse kuulub muusika, korralik külmlaud ning pudel vett ja kohalikku valget veini. Laudade ääres olid siin-seal lavad, kus vastavalt programmile võimendati muusikat kõlaritesse, lisaks veel marssivad orkestrikesed. Kõik see oli soojal päikselisel suveõhtul kirjeldamatult tore ja ilus. Muusikat võinuks tegelikult veelgi enam olla ja mittesakslasena ei osanud saadud elamust ilmselt täiel määral hinnatagi. Paljud kohalikud tundusid olevat saabunud väikeste sõpruskondade kaupa, et seltsis veini ja muusikat nautida. Pidu kestis kella viiest kuni kella kümneni.

Mõte Tafelrundele minna tekkis ootamatult. Omamata täpset ettekujutust, kus ja kuidas kõik toimub, otsustasime kusagile lähedale ööbima jääda. Leidsime umbes kümne kilomeetri kaugusel Reini-äärse Rüdesheimi nimelise linnakese. Kui enne õhtust üritust ööbimiskohta jõudsime, oli veel natuke aega, et linnas ja jõe ääres ringi jalutada. Esmamulje oli hunnitu: veinikelder veinikeldris kinni, üdini saksalikud väikesed majad. Paistis ka silma, et turistidega arvestatakse selles linnas igati. Lihtsalt täiuslik. Püüdsime lõputute söögi-joogikohtade hulgast leida mõnda, kuhu ehk pärast kontserti tahaks istuma minna ning kogu ilu ja hõngu õhtuse Reini kaldal endasse ammutada.

Kui kontserdilt tagasi tulime, olime tegelikult endiselt otsustusvõimetud ja jalutasime niisama ringi. Kuni ... tänavani, kus tundus, et igas baaris ja söögikohas oli elav muusika ja inimesed tantsisid. See oli Drosselgasse. Alles pärast lugesime, et see tänav on maailmakuulus. Patt olnuks niisugune võimalus kasutamata jätta, ja nii me ühte kohta maha istusimegi. Moosekandid olid lihtsad kõrtsimuusikud, kes laulsid saksa šlaagreid ja 1980.-1990. aastate hittlugusid vaheldumisi. Valdavalt pensioniealised sakslased lõid tantsu, ja mis peamine - kõik olid hästi-hästi rõõmsad.



Järgmisel hommikul proovisime ühes kohvikus Rüdesheimi kohvi. Selle aluseks on kohalik brändi - Asbach -, millele lisatakse mõni tükk suhkrut ja mis pannakse siis põlema, et tekiks karamelline maitse. Seejärel kallatakse peale musta kohvi ja kõige lõpus lisatakse vahukoorekuhi. Kuna mina suhkruga kohvi ei joo, ei vaimustanud eriti ka see jook (kange alkoholiga). Proovida tasus küll.


Kui kohv joodud, otsisime samast lähedalt üles koha, kust sai köisraudteega sõita üle viinamarjaväljade üles mäe otsa, vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusele Niederwalddenkmalist. Seda 38 meetri kõrgust 1883. aastal avatud mälestusmärki tuntakse ka nimega "Germania", et tähistada Saksa keisririigi sündi pärast sakslaste võitu prantslaste üle Preisi-Prantsusmaa sõjas.


Väga võimas vaatepilt. Eriti mõjus on aga vaade, mis mälestusmärgi jalamilt orgu, Reinile ja ümberkaudsetele viinamarjaistandustele avaneb. Ilm oli jätkuvalt suvesoe, taevas selge ja sinine. Spontaansed otsused ja mõtted võivad vahetevahel pakkuda elamusi, mida ei oska kujutledagi. Rüdesheim on igatahes koht Saksamaal, mida soovitan võimaluse korral kindlasti külastada.

3 kommentaari: