Reede, 12. juuli 2013

"kevad ja suvi ja" Vihula mõisas

"Seni kui mu armastus kestab,
ma kirjutan nüüd Sulle seda raamatut."

Inimene teeb armastuse pärast kummalisi asju. Roosa veini pudel on märkamatult tühjaks saanud ja õhtuhämaruses märkasin järsku, et mingid puud on valgetes õites.

Esimene kaherealine jutumärkides tsitaat pärineb niisiis Tõnu Õnnepalu päevikust-luulekogust "kevad ja suvi ja". Teise lõigu olin jupp aega tagasi Vihula mõisas nähtud samanimelisele etendusele tagasi mõeldes kirjutanud. See esimene tsitaat oli seal etenduses muidugi ka. Oma seosetuid lauseid ei taha ka  enam ära kustutada. Ühe hetke mälupilt. Vihulas ei kulgenud kõik päris ootuspäraselt, kuid Tiina Mälbergi monoetendust oli hiliskevadisel õhtul seal küll väga õige ja hea vaadata.

Olen ilmselt selges vähemuses, kui ütlen, et Õnnepalu kirjanikuna mulle ei meeldi. Nimetet raamatut olin enne siit-sealt sirvinud, mõistmata tõsimeeli, miks üks mees peab midagi niisugust kirjutama. Et nüüd Tiina Mälberg need tekstid enda omaks tegi ja naiseliku elegantsiga ette luges, oli hoopis parem. Selles mõttes erineb mu arvamus peaaegu täielikult Danzumehe omast. Läksin üpris madalate ootustega ja üllatusin väga; minu jaoks oli ainuõige ja -võimalik, et neid tekste loeb ja räägib naine; kevade ja suve vahel, kui kõik tärkab, õitseb, kui inimesed armuvad ja juba armastavad, vajutasid kontrabassi sõrmitsemise vahele lausutud sõnad elu jätkuvusele justkui heakskiitva pitseri; väga loomulik on elu vajumine sügisesse ja uuesti talvesse.

Tiina Mälbergi pikk must kleit oli pidulik, klassikaline ja lihtne. Vaid mustvalged loodusfotod, mida lava taustaks kuvati, mõjusid hillitsetult. Kevadise ärkamise ja tärkamise ajal võib ju olla kurvastamist, ent nendes fotodes puudus särtsakus, suve õitsemine. Igatsust oli liiga palju. Igatsust on Õnnepalu tekstides ka liiga palju. Võib-olla ei ole mina igatseja tüüpi ... Ja kui Danzumehele meeldis alguses näitleja teatraalsus, siis mind see just segas. Etenduse edenedes vajusin seevastu üha enam loodud ja kujutletud maailma, ning mida sügise (ja talve) poole, mida enam valmis sai suvi, seda enam oli kõik nähtu minu ...

Kevade järele ei tohiks igatseda. Kevadest peab unistama. Õnnepalu igatseb, ja niisugune "hala" on arusaamatu. Hea küll, olen sellist hinnangut andes julm. Aga aus. :) Kui näitleja perspektiivist vaadata, siis see päevik on vaid pealtnäha staatiline. Ühe aasta märkmed näitavad palju pikemat arengut. Muutumist tahtnuks intensiivsemalt tajuda. Etenduse lõpp ja küpsemine pääsenuks veelgi enam mõjule. Isiklik tekst, mida ei saagi üldistavalt tõlgendada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar