esmaspäev, 27. mai 2013

"Lähedus" Kõue mõisas

Ei mäleta enam, kuidas jõudis minuni info, et Elina Pähklimägi lavastab kevadel Kõue mõisas Patrick Marberi "Läheduse". Teadsin, et materjal on hea, ja jäin põnevusega ootama. Tulemus on suurepärane ning lavastus lisaks hämmastavale kõnekusele siin ja praegu algusest lõpuni õnnestunud. Juba mitmendat päeva kaigub mul kusagil kuklas Alice'i ahastav küsimus: "Kas su peas on kas või üksainus originaalne mõte?!"

"Lähedus" kratsib nüri noaga tänapäeva armastuslugudes, pannes vaataja naerma ja nutma, sest otsekohene dialoog avaldub stseenides, mille kaudu neli näitlejat paare moodustades oma unistusi esitavad. Neis kõigis peegelduvad meie maailma ohud, aga ennekõike moodsat ühiskonda tabanud üksindus. Pole keeruline kujutleda, et meedia ja üldisemalt kultuuritööstus on tänapäeva inimest õpetanud nautima ja hindama nõndanimetatud võltsvajadusi. Objektiivsust on keeruline ära tunda - me ju soovime, et armastus oleks niisugune nagu mõnes filmis, tajumata seejuures, et rutiin ja argisus saabub pöördvõrdelise kiirusega. Nii tormamegi suhtest suhtesse, peaaegu kartes endalegi tunnistada, et oleme pärale jõudnud. Kellelegi kolmandale midagi niisugust tunnistada nõuab kindlasti eneseületust. Päris nii hull kõik muidugi ei ole. Nii on lihtsalt praegu moes. Ristivastupidine avaldus tekitab võõristust ja mõjub nagu arusaamatu tähelepanu otsimise katse.

Näidendis on neli tegelast. Strippar Alice (Agnes Aaliste) on ammu närinud läbi inimhinge keerukusest, mängib kaasa elus, mis teda vaevalt enam üllatada suudab. Sisemiselt on ta üksik ja usub teadvat, et ta ei jäta armastuse pärast kedagi maha. Dan (Nero Urke) on algaja kirjanik, teenib elatist nekroloogide kirjutamisega, tema ehe romaan kukub läbi, sest reaalne aines ei toimi. Kuigi see aines on kõigest illusioon. Seda ei tea keegi. Sisemiselt on Dan üksik. Anna (Helena Merzin) on fotograaf, hinnatud fotograaf. Tema valeillusoorsed fotod on kriitikute meelest ehedad. Sisemiselt on Anna üksik. Larry (Kaido Veermäe) on arst, kelle olekus ja käitumises viitab kõik eneseupitamisele. Tema armuvalu on peaaegu haiglane, ja tahtmatult takerdusin mõttesse, et arstid on ju ka inimesed meie seast. Temagi on kõigest üksik. Kõik nad otsivad, anuvad, vajavad armastust, aga muutuvad kohe jälle rahutuks.

Tõtt-öelda ongi keeruline vahet teha või end uskuma panna, et virtuaalse armastuse, peenete stripiklubide või labase prostitutsiooni kõrval eksisteerib meie maailmas paralleelselt siiras tunne. Kõige rohkem paistab siirust olevat läbinisti vales Alice'is ja kõige vähem paljuõppinud arstis. Dan ja Anna liiguvad justkui elu näitusesaalis akvaariumikalade keskelt looritatud pilkudega fotodeni ja tagasi. Kingapaarid Anna jalas on moe viimane sõna ja neid vahetatakse sama kiiresti kui mehi. Äralõigatud servadega võileivast tehakse kiiresti kujund, sest see pisiasi vaimustab kedagi, lisab erilisust, tähendust.

Inimesed on jah peaaegu nagu asjad, mida saab riiulilt võtta ja sinna tagasi panna, kolikambrisse eest ära tõsta või sealt jälle üllatusega üles leida, neile saab uut otstarvet leida ja nende väärtus muutub ajas. Nekroloogides on peidus nagu mingi lõplik hind, mille määramisel tuleb hoolikas olla. Ja passis delikaatsed isikuandmed, mida ei jagata kellegagi. Kuniks elu.

Mingis mõttes on mu kogemuslik pagas sarnane Margot Visnapiga, kes 2000. aasta sügisel kirjutas Vanemuise "Ohtlikust lähedusest", olles eelnevalt näinud New Yorgis autori enda sama näidendi lavastust. Mul on küll vastu panna ainult üks Londoni algupäraga variant, aga Elina Pähklimägi lavastus on kaugel lati alt läbijooksmisest. Üldse tundus Kõue mõisa tallisaalis, et Patrick Marberi kuueteistkümne aasta eest kirjutatud näidendi lavastamiseks on aeg Eestis praegu küpsemast küpsem. See on me argipäev praegu rohkem kui kunagi varem ja pealiskaudsel kaasaelamisel ehk isegi lihtsana tunduv näidend on tegelikult väga paljude kihtidega tähtteos, mis on selles lavastuses valatud väga mõtlemapanevasse vormi.

Teemaväliselt. Eelmisest suvest saadik olen aeg-ajalt pead murdnud, mis nipiga on Tallinnast Kõue mõissasse võimalik autoga jõuda 30 või 40 minutiga ... Sellist sõiduaega reklaamitakse mõisa kodulehel. Realistlik sõiduaeg enam-vähem liikluseeskirju järgides võiks olla ehk 50 minutit, võib-olla rohkemgi, sest viimased kuus kilomeetrit mõisani kulgevad kurvilisel kõrvalteel.

1 kommentaar:

  1. angka hongkong.comDapat kan potongan Discont Pasang Taruhan di situs www.bolavita.site ! Bonus potongan s/d 66% loh !

    VastaKustuta