Neljapäev, 9. mai 2013

"Jevgeni Onegin" - Stanislavski lavastuse reproduktsioon

Mitu aastat on möödas sellest, kui viimati ooperisse sattusin. Viimane kord oli vist Estonia "Parsifal" Noblessneris. Ja nüüd Vanemuises "Jevgeni Oneginit" vaadates olin justkui puuga pähe saanud, sest tundsin, et ooper on tegelikult žanrina üks mu lemmikuid. Ah eks ma muidugi natuke liialdan, sest järgmine kord moderntantsu vaadates ahhetan ilmselt samamoodi, et see on parim teatrižanr. Igatahes pole Tšaikovski muusikas põhjust pettuda, kuigi Puškini romantiline "Jevgeni Onegin" on loona ju ennekõike kurva lõpuga armastuslugu, mis kuidagi üllatada ei suuda, kui oled raamatut lugenud, mõnd varasemat ooperilavastustki näinud või kui tead romantismist muidu ka üht-teist. 

Vanemuises meeldib mulle muusikaline pool üldiselt niikuinii rohkem kui draama ja see konkreetne lavastus on kindlasti kogu teatrihooaja üks huvitavamaid ooperilavastusi. Dmitri Bertman ehk lavastaja ütles, et see olevat tal kaheksas "Jevgeni Onegini" lavastus ja ta ei taha enam katsetada, et jälle millegi uue ja huvitavaga üllatada. Nii ta siis valiski käesoleva lavastuse aluseks Stanislavski 1922. aasta lavastuse. Reprodutseeris selle arhiivimaterjalide põhjal ja minul kui vaatajal tekkis saalis istudes küll paaril korral tunne, nagu vaataksin mustvalget filmi. Kostüümid olid muidugi värvilised, aga mingi vana asja hõng, ehe ajastutruudus paistis armsasti saali.

Lavastuses meeldiski kõik. Kujundus, kostüümid, näitlejad. Näitlejate puhul oli küll Onegini osatäitja aktsent tuntav, aga millest see aktsent Puškini-aegsete venelaste puhul ikka räägib ... Niikuinii rääkisid nad prantsuse, mitte vene keeles. Vanemuise väikse maja lava kippus koorile nn massistseenides kitsaks jääma, ilmselt oli kunstnikul massiivsetest multifunktsionaalsetest sammastest keeruline loobuda. Ballistseenis kujunes tantsimine mingiks massis sebimiseks ega paistnud kuigi suurepärane ja suursugune.

Tatjana osas oli nähtud etenduses Karmen Puis. Ta on ikka võrratu. Aga osatäitjatest meeldis ja üllatas enim Koit Soasepp. Ka Lenski osatäitja oli kogu osa väga meisterlikult lahendanud, arenedes kirglikust armastajast kompromissituks võitlejaks. Tegelikult on kogu see Puškini-aegne trall duellide ümber tänapäeval kummaline vaadata - ülejäänud seltskond ahhetab ja ohhetab, aga keegi midagi ei tee, et duellile minemist takistada. Nüüd on meil moodsamad meediumid, et kellelegi "ausa võitluse käigus" koht kätte näidata. Inimlik, kuigi traditsioonid muutuvad. Lavastus tervikuna mõjus ilusa värskendava muusikaelamusena. Järelmaik sellest õhtust kestab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar