Laupäev, 27. aprill 2013

Paplid tuules

Muidugi on rõõm näha Vanemuise kolme parimat meesnäitlejat koos laval. Uku Uusbergi viimases lavastuses "Paplid tuules" tuletavad nad kõik meelde paarikümneaastatagust aega. Otseses mõttes, sest Gérald Sibleyras' näidendi tegelased veedavad Esimese maailmasõja veteranidena vanaduspõlve sõjaveteranide vanadekodus ja imetlevad kaugel mäe otsas tuules liikuvaid papleid. Mitte nii otseses mõttes aga sellepärast, et Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on Vanemuise raudvara, kellele võib alati kindel olla. Nad sundisid mind seekord õhtu lõpuks tõdema, et paarikümne aastaga ei ole midagi muutunud - laval on ikka samad kolm meest ja kui keegi paluks nimetada mõne Vanemuise draamanäitleja nime, siis ilmselt tuleks esimesena pähe üks neist kolmest. Natuke kurb hakkas. Teatri pärast.

Gérald Sibleyras sai ingliskeelses kultuuriruumis tuntuks siis, kui tema 2003. aastal ilmunud näidendi tõlkis inglise keelde Tom Stoppard. Stoppard ju ei tõlgi, vaid tõlgendab. 2006. aastal omistati näidendile Laurence Olivier' parima uue komöödia auhind, mis on Eestiski tähelepanuväärne, sest enamikku selle auhinna 2000. aastatel saanud näidendeid on juba ka Eesti teatrilavadel edukalt mängitud: "Inishmore'i leitnant" ja "Hävituse ingel" Draamateatris, "39 astet" Rakvere teatris, "Kivid sinu taskutes" Linnateatris, "Vee mälu" Endlas. Nüüd on siis selles reas ka "Paplid tuules" Vanemuises.

Uku Uusbergi lavastuse puhul tekkis mul omakorda küsimus tõlke või tõlgendamise kohta. Lavastuses on rohkesti leidlikke sõnamänge, mis lasid esiti oletada, et ega ometi pole tegemist lavastaja enda tõlkega? Kavalehelt selgus, et siiski mitte. Igatahes saab lavastuse (ja näidendi?) tekst minult kuhjaga plusspunkte.

Ometi ei ole ma sellest lavastusest tingimusteta vaimustuses. Tervik mõjus vanameistrite mängust ja vaimukast tekstist hoolimata uimaselt. Esimene vaatus oli liiga pikk. Taotluslik või mitte, aga mehed laval olid justkui tolmuselt raamaturiiulilt pärit, natuke pehkinud. Tegevus toimub 1960. aastate keskpaigas Prantsusmaal, muusikaga rõhutati seda täpselt. Vanemuise väikse maja halli kattega toolid ja tuhmid seinad võimendasid veelgi, et siin on kõik nii kulunud ja väsinud. Kui ma praegu vaatan lavastusest tehtud pressifotosid, siis näitlejatele tehtud grimm laseb neid paista nagu maalilt. Kas see oli ka taotluslik? Suurim puudus on ikkagi see, et lavastus venis ja hoolimata vanameeste kepsakusest oli lihtsalt südamlik, mitte naljakas (mida komöödia ju võiks eelduslikult olla). See on teater tavalisele, lihtsale inimesele. Ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt, vaid mind hämmastab natuke Uku Uusbergi puhul seda teed minek. Selgelt on tunda ühe varasema Uusbergi lavastuse, Linnateatri "Üsna maailma lõpus" lavastajakäekirja.

Iseensesest on niisugused lood nagu "Paplid tuules" alati helged ja südamlikud. Vanade inimeste tõdemine, et midagi ei saa enam juhtuda, elupäevad veerevad tasakesi rutiinses keskkonnas lõpupoole. Lõbustada saab end ehk vaid aia taga tänaval liikuvatest noortest tüdrukutest unistades või hooldekodu nunnasid kirudes. Igaüks teab, et üksi oleks veelgi halvem või lausa võimatu. Paplid kaugel mäe otsas on tuule käes vabad, aga kuidas ka ei tahaks, ise sinna enam lennata ei jõua. Vaim on tugev, aga keha nõder. Kurbnaljakas tegelikult ja lavastusena teostatav tõepoolest vaid näitlejatega, kes peaaegu nagu muu seas lavale kujutatud terrassil istuvad ja lobisevad. Ikka on hea meel neid näha, kuigi olen vist liiga noor, et nõndaviisi vabadust taotleda. Sellist sõpra on küll mõnikord vaja, kes tingimusteta kuulaks, vaikiks ja kõikjale kaasa tuleks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar