Kadri Kõusaare "Kohtumõistja"

Ei mäletagi, millal viimati pidasin kinosaalis endaga mõttes pikki läbirääkimisi, et kas tõusen püsti ja lähen minema või mitte. Igatahes "Kohtumõistjat" (The Arbiter) vaadates tahtsin vähemalt viiel korral tõusta ja lahkuda. Täitsa võimalik, et olen niisuguse arvamusega tegelikult vähemuses, aga mu meelest on see omas žanris üks halvemaid filme. Äärmuslik ja triviaalne. Ilmselt on režissööri sõnum, et tema teeb kunsti, unustades samas, et tavaliste inimeste elu kujutamine ei tohiks ikkagi olla väga ebarealistlik.

Ma ei ütle, et mitte midagi head poleks olnud. Rollitäitmised olid ok, operaatoritöö ka, aga sisu ajas mind lihtsalt närvi ja tegelikult olnuks ikka õigem loobuda, mitte siin nüüd tagantjärele õiendada ja oma trotsi välja elada. Hiljuti ütlesin ühele sõbrannale ühe raamatu kohta, et see ei ole selline raamat, mis talle meeldiks. Ta siiski proovis lugeda, aga sai kümne lehekülje järel aru, et mul oli õigus. Jättis pooleli. Tahaks ise ka olla mõnikord kindlameelsem, et jätta pooleli raamatuid, mida olen millegipärast tahtnud lugeda, või loobuda nende filmide lõpunivaatamisest, mis mulle ilmselgelt ei meeldi. Aga mul on sageli tunne, et arvamust ja seisukohti saab kujundada üksnes kogemuste kaudu. Mitte et ma üldiselt arvaksin, et kõik peab elus ise ära proovima ... Pealegi ei ole ma loomu poolest allaandja tüüp.

Kui ei meeldi, siis võiks olla ka mõni põhjendus, miks ei meeldi. Palun. Esiteks on Kõusaare filmi tempo närviajavalt aeglane. See on kunstiliselt taotluslik, aga tuleb sellele konkreetsele filmile kahjuks, mitte kasuks.  Teine põhjus seisneb juba alguses mainitud ebarealistlikkuses. Nii peen hävitustöö, mida peategelane tegi, ei ole mitte üheski Euroopa (aga tegevus toimus ometi Euroopas) riigis realistlik. Muidugi on meie seas purunenud unistustega inimesi ja tüüpe, kes ei suuda ega oska kaotada, on ka enesehävitajaid ja otsesõnu väljendudes terroriste. Nende kibestumine võib olla ohtlik, aga mul on raske uskuda, et neil ei oleks soovi oma sõnumit edastada, kuulutada. Kõusaare filmis ei püüa neid keegi ka takistada.

Lihtsustatult on "Kohtumõistja" juhtmõte see, et iga äärmuslik teooria hakkab varem või hiljem endale vastu töötama ja peaks lõppema anarhia ja diktatuuriga. Selle filmi peategelane oli kokkuvõttes lihtlabane pätt ja ma lihtsalt ei suutnud mõista, miks ma pean (no muidugi ei pea!) sellist filmi vaatama?