Millised näitlejad, milline tekst, milline film! Tõepoolest puhas kuld! "Tapatalgud" (Carnage) köitis mu tähelepanu eelkõige režissööri (Roman Polanski) pärast. Filmi vaatamise ajal mõtlesin, et see tekst kisendab teatrilava järele. Alles hiljem kodus mõistsin, et filmi aluseks on Yasmina Reza näidend "Le Dieu du carnage", mida mängiti mõni aasta tagasi "Tapatöö jumala" nime all Kuressaare Linnateatris ja mis on kogu Euroopas väga populaarne lavastamismaterjal.
Polanski on filmis viinud tegevuse New Yorki, kus kahe poisi tüli päädib sellega, et üks lööb teisel mingi toikaga kaks hammast suust välja. Muide, see on film, kus algust ja lõppu ei tohiks mingil juhul maha magada! Väga tähenduslikud mõlemad. Alguse ja lõpu vahele jääb see, mis toimub (elu)teatrilaval ehk tapatöö: süüdlase vanemad külastavad ohvri vanemaid. Viisakusvisiit. Iseasi, kas niisugusest külaskäigust on kellelegi kasu ja missugune peaks olema niisuguse külaskäigu eesmärk.
"Tapatalgutes" mängivad parimad: Jodie Foster, Kate Winslet, Christoph Waltz ja John C. Reilly! Ja tänu neile on see omas žanris (tragikomöödia?) üks paremaid filme, mida ma olen näinud. Harva, kui kinolinal näeb korraga koos ja ainult nii palju väga häid karakternäitlejaid, ja veel harvem näeb filmis seda, kuidas näitlejad ilmselgelt ja puhtalt naudivad mängu ilu. Reza näidend meenutab Edward Albee näidendit "Kes kardab Virginia Woolfi?", alates kahest paarist, kellest üks satub teisele külla. Kuid Reza näidend on elulisem, mitte nii äärmuslik. Kindlasti ka tänapäevasem. Ma olin kinosaalist välja astudes saanud nagu puuga pähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar