Pühapäev, 1. jaanuar 2012

Kuni inglid sekkuvad?

Déjā vu! Ma ei viibinud küll "Kuni inglid sekkuvad" esietendusel, ma ei arva ka, et teatrilavastus peab esimesest etendusest kuni viimaseni olema küps tervik. Teatri võlu just kaduvuses seisnebki. Aga mind tabas Uku Uusbergi uuslavastuse ühte etendust vaadates peaaegu sama tunne mis ülemöödunud suvel Jänedal "Jõu" esietendusel: need sõnamängud on väga kihvtid, aga tekst tervikuna lihtsalt ei kanna. Pinge korraks tekib, siis kukub kõik jälle kokku. Niimoodi üle kolme tunni.

Miks autor ja lavastaja ei kasuta ometi dramaturgi? Vikerraadio saates "Teatrisse!" püüab Uusberg küll Meelis Kompuse samale küsimusele vastata, aga selgust ei saa. Sealsamas tunnistab üks "Inglite" võtmetegelasi Märt Avandi, et tema roll ei saa kunagi Uku lavastuste puhul esietenduseks valmis, ja Uku lisab, et läheb proovi ja viskab selle lavastuse lõpust ühe oma lemmikstseeni välja. Esietendusest on mitu nädalat möödas.

"Kuni inglid sekkuvad" on lavastuse mõttes rühmatöö, mis on valminud autori-lavastaja ja trupi koostöös. Muidugi teevad Draamateatri väga head näitlejad oma tööd tavapäraselt hästi. Ühtki eriliselt eredat rolli ei sünni. Ehk vaid Martin Veinmanni Harri. Teine värvikas kuju oli Mihkel Kabeli Ahto, aga tema kuju laguneb lõpuks koost nagu lavastus tervikunagi. Lavale ilmuvat Ahtot olen ma päriselus näinud küll, aga Aleksandri (Märt Avandi) seansile minev Ahto ei ole see, kes enesekindlusest pakatavana esiotsa lavale astus. Tõnu Oja Väino jääb algusest lõpuni endaks ja on samuti hästi õnnestunud karakter, Ivo Uukkivi jumalasulane, kes kõik (nii otseses kui ka kaudses tähenduses) kiriku arvele paneb, tõestab jälle, et Uukkivi on praegu tippvormis, aga üldiselt tahaks korrata enne öeldut: Draamateatri väga head näitlejad mängivad ootuspäraselt hästi.

Mäng mänguks, aga lugu ise ... Lavastuse lõpus on koht, kus taksojuht palub dispetšeril öelda kliendile, et kõndigu too parem jala, on tervisele kasulik. Dispetšer vastab, et see klient tundus kuri ja vähese empaatiavõimega inimene. Empaatiast see lavastus ongi, eelarvamustest ja hoolimisest ka. Olulised ja vajalikud teemad, eriti kiirel ajal. Ent mõistmaks, kui palju on erinevaid inimesi ümberringi, ei pruugi igaühte tunda. Uku Uusbergi lavastuse kontekstis tuleb seda mõista nii, et pikk, terve ühe vaatuse kestnud sissejuhatus võinuks olla palju lühem ja märgilisem. Hetkeks isegi lootsin, et võib-olla koorub loost midagi teravalt ühiskonnakriitilist, aga tegelikult sai hoopis sõpruskonnaga-koos-näitlemise-värk, mida otsustati teatava küpsusastme juures teistele ka vaatamiseks serveerida.

Tosin inimest jäid must sinna Müüritüki tänavale. Paul jäi telefonis veenma, et niisugune aadress on ikka päriselt olemas, väljas hakkas lund sadama, kui ingel neid inimesi kuulama tahtis panna. Klaver oli vaikinud, pasunad hakkasid puhuma. Kahju oli. Olin seda kõike juba näinud.

2 kommentaari:

  1. Ja pole ühtegi kommentaari? loomulikult pole, kui terve näidend oli üks igavene soust ilma soolata.

    VastaKustuta
  2. Väga hea näidend oli väga hea mõttega, mõned inimesed ei saa lihtsalt aru.

    VastaKustuta