See film oli linastunud viimasel PÖFFil, see film valiti 2010. aasta parimaks Saksa filmiks ja esitati Saksamaa poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Tänasel Euroopa päeval saab "Võõrast" (Die Fremde) vaadata Artises. Mina vaatasin kohalikus kinos paar päeva tagasi.
Ma ei ole nii häid näitlejatöid vist mitte kunagi näinud. Peategelast Umayd kehastav Sibel Kekilli murdis mu südame ja lausa vapustavalt hästi sai hakkama tema viieaastast poega mängiv Nizam Schiller. Aga ka kõik teised olid väga-väga head.
Filmi peategelane Umay on teise põlve Saksamaa türklane, kes on siirdunud abielludes elama Türki. Ta jõuab järeldusele, et ei suuda leppida, et tema poeg kasvab üles ühiskonnas, kus naistevastane vägivald on norm. Nii võtabki ta poja käekõrvale ja läheb tagasi oma vanemate juurde Berliini. Kahjuks kehtivad ka Berliini türgi kogukonnas samad reeglid ja algab noore naise väsimatu võitlus oma pere armastuse eest. Seda kontekstis, kus ta sulandub jälle tavapärasesse Saksa ühiskonda, armub sakslasesse.
Film tervikuna ei ole mitte niivõrd kurb, kuivõrd raske ja lihtsalt väga lootusetu. Sakslannast sõbrannal on kerge öelda, et võta aru pähe, saa aru, et sinu pere on sinu poeg, mitte vanemad, aga moslem ei mõista seda. Moslem ei mõista seda isegi siis, kui teine moslem ütleb, et "jumalal ei ole sellega midagi pistmist".
Realistlik pilk kultuuride põrkumisse ja paari tunni jooksul saab selgeks, et kaks inimpõlve ei muuda tegelikult mitte midagi. "Võõras" on trööstitu lõpuga film. Nutsin lahinal, sest mina, väike inimene, ei saa õigupoolest midagi teha. Aga ma ei olnud ka päris niimoodi kunagi nendele asjadele mõelnud. Filmi teema tunduski alguses väga kauge ja seda enam väärib kiidusõnu režissööritöö, sest peategelase mure ja valu muutub aina mõistetavamaks. Mis sest, et perekonnasidemed ja au on lämmatavamad kui inimlikkus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar