kolmapäev, 23. juuni 2010

Nederlands Dans Theater - kaks õhtut

Eelmine teisipäev oli viimase aja raskemaid ja väsitavamaid päevi. Käisin eksamil, millele mõtlemine tahtis hinge vägisi seest närida, ja pärast polnud üldse parem olla. Pigem halvem. Kui ostsin pileteid Nederlands Dans Theateri 50. sünnipäeva ringreisi etendustele, ei olnud mul veel õrna aimugi, et just ühel etendusepäeval on mul see vastik eksam. Ammu ei ole läinud teatrisse nii, et enne kohvikus istudes tunnen ainult ühte - tapvat väsimust. Esimese etenduse eel aga just nii oli.

Kunagi olin nüüdistantsust peaaegu sõltuvuses. Viimastel aastatel on tantsuetenduste vaatamine millegipärast tagaplaanile jäänud. Aga pean siiski väga lugu sellest, mida teevad hollandlased ja austraallased. Ei teagi, miks, aga nendesse võib pimesi uskuda. Nii et teisipäevaõhtusest etendusest ei raatsinud kuidagi ilma jääda. Jõin enne etendust klaasi veini ja sõin ära suure nelja juustu pitsa. Eluvaim tuli sisse tagasi ja märkasin äkki, et teatri ees suure purskkaevu juures, sealsamas kohvikulaudade taga istuvate inimeste kõrval ja teatrisse ruttajate vahel, juba tantsijad tantsivadki. Erinevateks putukateks kehastatuna hõljusid lihtsalt ringi. Midagi niisugust ei ole ma kunagi varem näinud. Ikka juhtub, et etendus "algab" enne nn ametlikku algusaega, aga et sellist spektaaklit kohe pakutakse ...

Muusika oli eestlase jaoks tähelepanuväärne, sest nii mõlemal etendusel oli keskne koht Arvo Pärdil. Esimeses lavastuses tantsiti muu hulgas Pärdi "Fratrese" järgi ja teises (mida ma vaatasin reede õhtul) "Tabula rasa" järgi. Esimese õhtu lavastus oli kolmeosaline, algas Pärdi "Fratresega", aga sellesse ossa mahtusid veel ka Charles Ives' "The Unanswered Question" ja Michael de Roo "Orignang". Need kaks meeldisidki mulle enim. Teine osa taustaks mängis Schuberti muusika. Selles osas jõudis eriti ehedalt kohale, kuidas vana hea klassika sobib ka nüüdistantsule taustaks. Kui viimases osas Stravinsky muusika taustaks oli riputatud terve seinatäis vaipu, tekkis lavale eriline vana õhustik. Aga nende kahe tahu - uudse tantsu ja klassikalise muusika - sümbioos olevatki koreograaf Jiří Kyliáni käekiri.

Jiří Kylián on töötanud Hollandi Tantsuteatri koreograafi ja kunstilise juhina aastakümneid ja võib öelda, et need kaks galaetendust tõestavad küll, et ka teised koreograafid on Kyliánist mõjutatud. Lisaks olid Kyliánile oli nende kahe õhtu lavastamises kaasa aidanud Paul Lightfoot, Sol León ja Johan Inger.

Teisipäevaõhtuse etenduse alapealkiri oli "Tagasivaade", reedeõhtune oli aga "Uuslooming". Reede õhtul sai näha Jiří Kyliáni lavastatud "Memoires d'oubliettes", mis on teatavas mõttes hüvastijätulavastus, kuna see on tema viimane töö selle teatri koreograafina. Nagu pealkirigi ütleb, oli selles hulgaliselt mälestuskilde, tühisust, kurbust, lootust, unistusi, rõõmu ja argiseid hetki. Täiesti uskumatute lahendustega. See on kirjeldamatu, kui palju saab sõnadeta, pelgalt tantsuga, rääkida. Mõnikord hakkavad pisarad voolama ja mõnikord vajub suu lahti. Tantsu täpsus ja väga hea koreograafi tantsukeel teevad peaaegu alati imet.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar