Marika Vaarik peaosas - sellest piisas, et väga-väga tahta ühte filmi vaadata. Jutt on Elo Seliranna debüütfilmist "Kutsar koputab kolm korda". Käisin Artises esilinastust vaatamas ja masse ukse taga polnudki. Seda nimetatakse vist lühifilmiks, kuigi ma ei tea, kas 49minutilist filmi ikka peetakse lühifilmiks.
Nagu öeldud, on "Kutsar koputab kolm korda" peaosas Marika Vaarik. Ta mängib nii hästi, et teeb filmi peaaegu ainult oma filmiks. Teised tegelased muutuvad taustaks, nagu massistseenides osalejaiks, olgugi et suur osa filmist koosneb dialoogidest ehk kahe inimese vestlustest. Mõni neist on tegelikult sisemonoloog.
Filmi "Kutsar koputab kolm korda" pühendus on "Kõigile naistele, kes on armastanud". See film räägib väikelinnas elavast üksikemast, kes peab üksi hakkama saama kahe väikse lapse kasvatamisega. Viiuldajapalk ei võimalda just palju, rääkimata ajast, mida on kogu aeg puudu. Kuigi otsesõnu ei selgu, miks peategelase suhe orkestri dirigendiga (Erik Ruus) lörri läks, võib nendevahelistest dialoogidest järeldada, et suur osa selles oli mehe enesekesksusel. Pärast lahutust jäi meest naise ja laste jaoks muidugi veel vähemaks. Kuigi naine peab nüüd rabama ja mõtlema, kuidas võimaldada lastele ja endale ilusamat elu ja kuidas kõike ja kõikjale jõuda, ilmneb tegelikult, et mehegi suurejoonelised unistused pole täitunud. Võimalik, et ta leidis omal ajal, et naine ja lapsed on tal ees. Tegelikult ei olnud asi nendes. Millegipärast tunnevad naised end tihtipeale süüdi. Kuigi põhjust ju pole.
Elo Seliranna film on kaunis film. Kurvavõitu küll, aga eluline ja ehe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar