VAT Teatri "Rekvisiitori tähetund" Euroopa-turneel

VAT Teatri lavastus "Rekvisiitori tähetund" etendub 2013. aasta mai lõpus ja juuni alguses viies Euroopa linnas, andes seal elavatele eestlastele võimaluse kodumaisest teatrikunstist osa saada. Etendused toimuvad Stockholmis, Hamburgis, Pariisis, Luxembourgis ja Goudas.

Etenduste toimumisajad ja piletiinfo:

25. mail 2013 kell 18 – etendus Stockholmis (Rootsi), Eesti Kooli saalis
27. mail 2013 kell 21 – etendus Hamburgis (Saksamaa), Galli Theater Hamburgis
29. mail 2013 kell 20 – etendus Pariisis (Prantsusmaa), 49 Rue Dulong saalis
30. mai 2013 kell 19.30 – etendus Luxembourgis (Luksemburg), THÉÂTRE LE 10 – Luxembourg-Neudorf saalis
1. juunil 2013 kell 19 – etendus Goudas (Holland), Eesti Kooli saalis

"Keskea rõõmud" uues teatris

Tartu Uue Teatri "Keskea rõõmude" retseptsioon on rääkinud peamiselt sellest, et see on lavastus, kus midagi ei juhtu. See teadmine on hakanud omaette elu elama, sest paar päeva tagasi küsis üks tuttav, olemata ise kõnealust lavastust näinud, et kas see oli see, kus mitte midagi ei toimuvat? Nojah, mingis mõttes ju ei juhtu seal laval tõesti midagi, mingis mõttes ei ole "Keskea rõõmud" tõepoolest lavastus, millel on algus ja lõpp. Näitlejad on laval juba siis, kui publik koguneb, isegi mobiiltelefone ei paluta etenduse alguse märgiks välja lülitada. Üksnes valgus ja kellaaeg markeerivad etenduse algust. Vaatuse lõpuks saab leib valmis, mistõttu on kõigil aeg lauda istuda. Etenduse lõpuks saab veel leiba. Janek Joost käib aeg-ajalt ahju juures piilumas, kuidas leival läheb.

Teatriõhtust Tartu Uue Teatri saalis kujunes mu jaoks mingi seletamatu äratundmine. Ma nimelt ei teadnudki seni, et olen ka keskealine. Igatahes kõik, mis laval paari-kolme tunni jooksul sündis, oli justkui mu enda elust ümber kirjutatud - kõik need sõpradega koos kokkamised, spontaansed pallimängud, üllatuskingitused ja elu ise, üllatusi täis. Mul oli vist kogu etenduse vältel kogu aeg nägu naerul. Pärast käisin mitu päeva ringi ja rääkisin tuttavatele, et käisin "Keskea rõõme" vaatamas ja et see oli nii-nii hea. Niisugune omamoodi manifesteerimine mõjus lausa elujaatavalt ja vabastavalt.

Lavastuse kaudne eesmärk näis olevat rääkida lugu või näidata näitlejat olukorras, kus ta peab ootamatult seisma laval, teadmata päris täpselt, mida teha või mis tuleb järgmisena. Seepärast on "Keskea rõõmude" iga etendus kordumatu. Kõik sõltub publikust. Võib-olla leiba küpsetatakse iga kord ning rekvisiidid ehk laval kasutatavad vahendid on ilmselt ka samad. Küsimus on ainult, kas ja kuidas midagi rakendatakse.

Näitlejad on inimesed, kellel pole selles mängus maske ees. Saamata küll aru, kes kellel külas on, leidsin osaga neist rohkem ühist olevat kui teistega. Kujutlesin, kuidas osa tegelaskujudest võiksid olla mu armsad sõbrad ja kuidas nelja näitleja kaudu avaldus terve rea inimeste eripära. Mis siis, et siin ei olnud rolle. Ikka avaldusid momendid, kus meestel on oma jutud ja tegemised ning naistel oma jutud ja tegemised, mõni kaob korraks ära suitsetama.

Publik seekord eriti kaasa ei tulnud, aga näitlejad leidsid ikkagi kellegi, kellele sünnipäeva puhul õnne soovida. Nii sulanduti teises vaatuses ise publikusse ja ma usun, et "Keskea rõõmude" nähtud etendusest jääb mulle pikemaks ajaks meelde just stseen, kus kõik neli näitlejat (Margus Prangel, Janek Joost, Piret Simson ja Katrin Pärn) ise teatrikülastajaiks kehastusid. Võib-olla oli saalis päriselt ka neid, kes arvasid, et oleks pidanud hoopis "Kalendritüdrukuid" vaatama minema? Mina olen hakanud üha enam hindama teatrit, mis ei ole pelgalt teksti ettekandmine. Tekst on ka vajalik ja oluline, aga päris ilma vürtsideta ei saa ka head leiba.

Draama 2013 põhiprogrammi lavastused on selgunud

Järjekordne teatrifestival Draama 2013 toimub 2.–8. septembrini 2013 Tartus. 2. mail Tallinnas Saarineni majas toimunud pressikonverentsil tegi Draama 2013 kuraator Iir Hermeliin teatavaks festivali põhiprogrammi valitud kaheksa lavastust. Need on:

"Kolm õde" - Eesti Draamateater
"Suur õgimine" - Teater NO99
"Tühermaa" - R.A.A.A.M
"Hamlet Anderson" - Endla Teater
"Koera süda" - Vene Teater
"Faust" - VAT Teater
"Bistro Beyond" - Piip ja Tuut Teater
"Maria Stuarda" - Teater Vanemuine

Seekordse festivali võtab kuraator kokku pealkirja alla "Ruumimaagia".

Festivali etenduste piletid lähevad müüki 1. juulil 2013.

"Jevgeni Onegin" - Stanislavski lavastuse reproduktsioon

Mitu aastat on möödas sellest, kui viimati ooperisse sattusin. Viimane kord oli vist Estonia "Parsifal" Noblessneris. Ja nüüd Vanemuises "Jevgeni Oneginit" vaadates olin justkui puuga pähe saanud, sest tundsin, et ooper on tegelikult žanrina üks mu lemmikuid. Ah eks ma muidugi natuke liialdan, sest järgmine kord moderntantsu vaadates ahhetan ilmselt samamoodi, et see on parim teatrižanr. Igatahes pole Tšaikovski muusikas põhjust pettuda, kuigi Puškini romantiline "Jevgeni Onegin" on loona ju ennekõike kurva lõpuga armastuslugu, mis kuidagi üllatada ei suuda, kui oled raamatut lugenud, mõnd varasemat ooperilavastustki näinud või kui tead romantismist muidu ka üht-teist. 

Vanemuises meeldib mulle muusikaline pool üldiselt niikuinii rohkem kui draama ja see konkreetne lavastus on kindlasti kogu teatrihooaja üks huvitavamaid ooperilavastusi. Dmitri Bertman ehk lavastaja ütles, et see olevat tal kaheksas "Jevgeni Onegini" lavastus ja ta ei taha enam katsetada, et jälle millegi uue ja huvitavaga üllatada. Nii ta siis valiski käesoleva lavastuse aluseks Stanislavski 1922. aasta lavastuse. Reprodutseeris selle arhiivimaterjalide põhjal ja minul kui vaatajal tekkis saalis istudes küll paaril korral tunne, nagu vaataksin mustvalget filmi. Kostüümid olid muidugi värvilised, aga mingi vana asja hõng, ehe ajastutruudus paistis armsasti saali.

Lavastuses meeldiski kõik. Kujundus, kostüümid, näitlejad. Näitlejate puhul oli küll Onegini osatäitja aktsent tuntav, aga millest see aktsent Puškini-aegsete venelaste puhul ikka räägib ... Niikuinii rääkisid nad prantsuse, mitte vene keeles. Vanemuise väikse maja lava kippus koorile nn massistseenides kitsaks jääma, ilmselt oli kunstnikul massiivsetest multifunktsionaalsetest sammastest keeruline loobuda. Ballistseenis kujunes tantsimine mingiks massis sebimiseks ega paistnud kuigi suurepärane ja suursugune.

Tatjana osas oli nähtud etenduses Karmen Puis. Ta on ikka võrratu. Aga osatäitjatest meeldis ja üllatas enim Koit Soasepp. Ka Lenski osatäitja oli kogu osa väga meisterlikult lahendanud, arenedes kirglikust armastajast kompromissituks võitlejaks. Tegelikult on kogu see Puškini-aegne trall duellide ümber tänapäeval kummaline vaadata - ülejäänud seltskond ahhetab ja ohhetab, aga keegi midagi ei tee, et duellile minemist takistada. Nüüd on meil moodsamad meediumid, et kellelegi "ausa võitluse käigus" koht kätte näidata. Inimlik, kuigi traditsioonid muutuvad. Lavastus tervikuna mõjus ilusa värskendava muusikaelamusena. Järelmaik sellest õhtust kestab.

Paplid tuules

Muidugi on rõõm näha Vanemuise kolme parimat meesnäitlejat koos laval. Uku Uusbergi viimases lavastuses "Paplid tuules" tuletavad nad kõik meelde paarikümneaastatagust aega. Otseses mõttes, sest Gérald Sibleyras' näidendi tegelased veedavad Esimese maailmasõja veteranidena vanaduspõlve sõjaveteranide vanadekodus ja imetlevad kaugel mäe otsas tuules liikuvaid papleid. Mitte nii otseses mõttes aga sellepärast, et Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on Vanemuise raudvara, kellele võib alati kindel olla. Nad sundisid mind seekord õhtu lõpuks tõdema, et paarikümne aastaga ei ole midagi muutunud - laval on ikka samad kolm meest ja kui keegi paluks nimetada mõne Vanemuise draamanäitleja nime, siis ilmselt tuleks esimesena pähe üks neist kolmest. Natuke kurb hakkas. Teatri pärast.

Gérald Sibleyras sai ingliskeelses kultuuriruumis tuntuks siis, kui tema 2003. aastal ilmunud näidendi tõlkis inglise keelde Tom Stoppard. Stoppard ju ei tõlgi, vaid tõlgendab. 2006. aastal omistati näidendile Laurence Olivier' parima uue komöödia auhind, mis on Eestiski tähelepanuväärne, sest enamikku selle auhinna 2000. aastatel saanud näidendeid on juba ka Eesti teatrilavadel edukalt mängitud: "Inishmore'i leitnant" ja "Hävituse ingel" Draamateatris, "39 astet" Rakvere teatris, "Kivid sinu taskutes" Linnateatris, "Vee mälu" Endlas. Nüüd on siis selles reas ka "Paplid tuules" Vanemuises.

Uku Uusbergi lavastuse puhul tekkis mul omakorda küsimus tõlke või tõlgendamise kohta. Lavastuses on rohkesti leidlikke sõnamänge, mis lasid esiti oletada, et ega ometi pole tegemist lavastaja enda tõlkega? Kavalehelt selgus, et siiski mitte. Igatahes saab lavastuse (ja näidendi?) tekst minult kuhjaga plusspunkte.

Ometi ei ole ma sellest lavastusest tingimusteta vaimustuses. Tervik mõjus vanameistrite mängust ja vaimukast tekstist hoolimata uimaselt. Esimene vaatus oli liiga pikk. Taotluslik või mitte, aga mehed laval olid justkui tolmuselt raamaturiiulilt pärit, natuke pehkinud. Tegevus toimub 1960. aastate keskpaigas Prantsusmaal, muusikaga rõhutati seda täpselt. Vanemuise väikse maja halli kattega toolid ja tuhmid seinad võimendasid veelgi, et siin on kõik nii kulunud ja väsinud. Kui ma praegu vaatan lavastusest tehtud pressifotosid, siis näitlejatele tehtud grimm laseb neid paista nagu maalilt. Kas see oli ka taotluslik? Suurim puudus on ikkagi see, et lavastus venis ja hoolimata vanameeste kepsakusest oli lihtsalt südamlik, mitte naljakas (mida komöödia ju võiks eelduslikult olla). See on teater tavalisele, lihtsale inimesele. Ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt, vaid mind hämmastab natuke Uku Uusbergi puhul seda teed minek. Selgelt on tunda ühe varasema Uusbergi lavastuse, Linnateatri "Üsna maailma lõpus" lavastajakäekirja.

Iseensesest on niisugused lood nagu "Paplid tuules" alati helged ja südamlikud. Vanade inimeste tõdemine, et midagi ei saa enam juhtuda, elupäevad veerevad tasakesi rutiinses keskkonnas lõpupoole. Lõbustada saab end ehk vaid aia taga tänaval liikuvatest noortest tüdrukutest unistades või hooldekodu nunnasid kirudes. Igaüks teab, et üksi oleks veelgi halvem või lausa võimatu. Paplid kaugel mäe otsas on tuule käes vabad, aga kuidas ka ei tahaks, ise sinna enam lennata ei jõua. Vaim on tugev, aga keha nõder. Kurbnaljakas tegelikult ja lavastusena teostatav tõepoolest vaid näitlejatega, kes peaaegu nagu muu seas lavale kujutatud terrassil istuvad ja lobisevad. Ikka on hea meel neid näha, kuigi olen vist liiga noor, et nõndaviisi vabadust taotleda. Sellist sõpra on küll mõnikord vaja, kes tingimusteta kuulaks, vaikiks ja kõikjale kaasa tuleks.

Kadri Kõusaare "Kohtumõistja"

Ei mäletagi, millal viimati pidasin kinosaalis endaga mõttes pikki läbirääkimisi, et kas tõusen püsti ja lähen minema või mitte. Igatahes "Kohtumõistjat" (The Arbiter) vaadates tahtsin vähemalt viiel korral tõusta ja lahkuda. Täitsa võimalik, et olen niisuguse arvamusega tegelikult vähemuses, aga mu meelest on see omas žanris üks halvemaid filme. Äärmuslik ja triviaalne. Ilmselt on režissööri sõnum, et tema teeb kunsti, unustades samas, et tavaliste inimeste elu kujutamine ei tohiks ikkagi olla väga ebarealistlik.

Ma ei ütle, et mitte midagi head poleks olnud. Rollitäitmised olid ok, operaatoritöö ka, aga sisu ajas mind lihtsalt närvi ja tegelikult olnuks ikka õigem loobuda, mitte siin nüüd tagantjärele õiendada ja oma trotsi välja elada. Hiljuti ütlesin ühele sõbrannale ühe raamatu kohta, et see ei ole selline raamat, mis talle meeldiks. Ta siiski proovis lugeda, aga sai kümne lehekülje järel aru, et mul oli õigus. Jättis pooleli. Tahaks ise ka olla mõnikord kindlameelsem, et jätta pooleli raamatuid, mida olen millegipärast tahtnud lugeda, või loobuda nende filmide lõpunivaatamisest, mis mulle ilmselgelt ei meeldi. Aga mul on sageli tunne, et arvamust ja seisukohti saab kujundada üksnes kogemuste kaudu. Mitte et ma üldiselt arvaksin, et kõik peab elus ise ära proovima ... Pealegi ei ole ma loomu poolest allaandja tüüp.

Kui ei meeldi, siis võiks olla ka mõni põhjendus, miks ei meeldi. Palun. Esiteks on Kõusaare filmi tempo närviajavalt aeglane. See on kunstiliselt taotluslik, aga tuleb sellele konkreetsele filmile kahjuks, mitte kasuks.  Teine põhjus seisneb juba alguses mainitud ebarealistlikkuses. Nii peen hävitustöö, mida peategelane tegi, ei ole mitte üheski Euroopa (aga tegevus toimus ometi Euroopas) riigis realistlik. Muidugi on meie seas purunenud unistustega inimesi ja tüüpe, kes ei suuda ega oska kaotada, on ka enesehävitajaid ja otsesõnu väljendudes terroriste. Nende kibestumine võib olla ohtlik, aga mul on raske uskuda, et neil ei oleks soovi oma sõnumit edastada, kuulutada. Kõusaare filmis ei püüa neid keegi ka takistada.

Lihtsustatult on "Kohtumõistja" juhtmõte see, et iga äärmuslik teooria hakkab varem või hiljem endale vastu töötama ja peaks lõppema anarhia ja diktatuuriga. Selle filmi peategelane oli kokkuvõttes lihtlabane pätt ja ma lihtsalt ei suutnud mõista, miks ma pean (no muidugi ei pea!) sellist filmi vaatama?

Teater NO99 etendused jälle välismaal

NO-teatri kolme lavastust - "Iga eht südamelöök", "Pedagoogiline poeem" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - saab aprilli lõpust kuni juuni keskpaigani näha Šveitsis, Saksamaal ja Venemaal. Mänguajad ja -kohad on sellised:

Iga eht südamelöök

L 27. aprillil 2013 kell 20.00 - Festival Auawirleben - Bern
P 28. aprillil 2013 kell 20.00 - Festival Auawirleben - Bern

N 30. mail 2013 kell 19.00 - Festival Young Theatres of Russia - Omsk
R 31. mail 2013 kell 19.00 - Festival Young Theatres of Russia - Omsk

R 14. juunil 2013 kell 19.00 - Festival Relations - München

Pedagoogiline poeem

T 4. juunil 2013 kell 20.00 - Platonov Arts Festival - Voronež
K 5 juunil 2013 kell 20.00 - Platonov Arts Festival - Voronež

Kuidas seletada pilte surnud jänesele
L 15, juunil 2013 kell 19.00 - Festival Relations - München