Jean-Louis Fournier, "Issi, kus me lähme?"

Viimasest Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatust on kohe ilmumise järel väga palju räägitud. Kui ma kõigepealt Sehkendaja blogist sellest lugesin, tekkis kannatamatu soov ise ka see raamat läbi lugeda. Ostsin e-raamatu ja lugesin mõne tunniga läbi. Jutt on Prantsusmaal 2008. aastal Femina kirjanduspreemia saanud Jean-Louis Fournier' raamatust "Issi, kus me lähme?".

"Issi, kus me lähme?" on autobiograafiline. Romaaniks või jutustuseks on seda keeruline liigitada, sest sisaldab lühikesi mõttekatkeid elust, mis räägib puudega laste vanemaks olemisest. Fournier kirjutab oma kahest segava puudega pojast. Autor on prantsuse humorist ja selle raamatu puhulgi lubatakse tagakaanel musta huumoriga vürtsitatud lugu. Ei saa öelda, et musta huumorit poleks, ent rohkem torkab silma lootusetus. Pärast raamatu ilmumist Prantsusmaal oli see rohkelt kõneainet pakkunud, kuni sinnamaani välja, et poiste ema avaldas internetis blogi, kus ta püüab rääkida, kuidas tema asju näeb.

Pealkirja sai see raamat küsimuse järgi, mida üks poistest autosõidu ajal vahetpidamata isa käest küsib. Ükskõik kui kannatlikult isa oma vaimse ja füüsilise puudega pojale vastata ka ei ürita, jääb poeg ikka oma küsimust kordama. Lõpuks ei ole isa enam ise ka kindel, kuhu nad lähevad ja milleks. Fournier räägib sellestki, et ta on ise kirjutanud lastele raamatuid, teinud neile filme, aga tema pojad ei saa neid kunagi lugeda ja vaadata või ei oska neist midagi arvata. "Issi, kus me lähme?" on ta nimetanud kohe esimestes lausetes raamatuks, mille ta on kirjutanud oma poegadele Mathieule ja Thomas'le. Kuigi nemad seda kunagi lugeda ei saa.

Eeskätt mind vist paeluski selle raamatu juures idee rääkida oma lastega raamatu vahendusel - rääkida ausalt ära ja kirjeldada siiralt läbielamisi, mida kogeb üks puudega lapse vanem. Kuigi see on ainult ühe vanema arvamus. Samal ajal kui kõik lapsevanemad otsesemas või kaudsemas mõttes võrdlevad, kui tublid ja targad nende lapsed on, ei ole puudega lapse vanemal midagi vastu panna ... Kui sündis Fournier' teine poeg, oli ta öelnud mõnele sõbrale, et nüüd ta alles saab aru, mis tähendab olla normaalse lapse vanem. Kuni hetkeni, mil selgus, et ka see poeg ei ole normaalne. See on autor väljendus. Ristiisa loobus poisile kallite kingituste tegemisest. Pole ju mõtet investeerida sellisesse inimesesse?

"Issi, kus me lähme?" on järele mõtlema panev kirjandus. Teeb nukraks, aga sunnib ka naeratama. Laste pärast.

Draama 2012 põhiprogrammi lavastused on selgunud

Järjekordne teatrifestival Draama 2012 toimub 3.–9. septembrini 2012 Tartus. 10. mail toimunud pressiüritusel Tallinna Linnateatris tegi Draama 2012 kuraator Anu Lamp teatavaks teatrifestivali Draama 2012 põhiprogrammi valitud kaheksa lavastust, milleks on:

"Nisa" – VAT Teater
"Lilled Algernonile" – Rakvere Teater
"Aeg ja perekond Conway" – Tallinna Linnateater
"Tasandikkude helinad" – Saueaugu Teatritalu/Eesti Teatri Festival
"Mee hind" – Ugala Teater
"Iphigéneia Aulises" – Teater NO99
"Kuni inglid sekkuvad" – Eesti Draamateater
"Lillede keel" – Von Krahli Teater

Seekordse festivali võtab kuraator kokku pealkirja alla "Fookus: Näitleja."

Sel aastal toimub DRAAMA taas koos kolme Balti riigi omadramaturgia festivaliga Balti Teatrisügis, mida riigid korraldavad järgemööda. Eestist on Balti Teatrisügise programmis Eesti Draamateatri lavastus „Õitseng” ning Ugala Teatri lavastus "Mee hind".

Festivali etenduste piletid lähevad müüki 1. juulil 2012.

VAT Teater maikuus Leedus, Itaalias ja Venemaal

VAT Teatri lavastused osalevad maikuus teatrifestivalidel Euroopa eri nurkades.

11. mail 2012 kell 16.00 mängitakse "Nisa" Leedus Kaunases monolavastuste festivalil Monobaltija.

Rahvusvaheline teatrifestival Monobaltija keskendub ühele näitlejale. Festivali korraldab Kaunase Kammerteater, festivali patroon on Kaunase Linnapea. Festival toimub sel aastal kolmandat korda, eelmistel festivalidel on osalenud eesti näitlejad Indrek Taalma ja Tõnu Oja. Festivali žürii töös osaleb tänavu ka eesti teatrikriitik Boris Tuch.

***

24. ja 25. mail 2012 kell 19.00 mängitakseVAT Teatri ja Budapesti Kolibri Teatris ühislavastust „Help!“ Milanos Teatro Elsinori korraldatud rahvusvahelisel festivalil.

Festival keskendub noorsoolavastustele ja toob kokku eri maade tegijate koostöös sündinud lavastused.

***

1. juunil 2012 kell 15.00 mängi VAT Teater lavastust "Nisa" Venemaal Peterburis rahvusvahelisel teatrifestivalil Raduga.

Teatrifestival Raduga kestab 29. maist kuni 4. juunini ja seda korraldab Peterburi Noorsooteater. Eesti teatrite lavastused on jõudnud Raduga programmi ennegi. VAT Teatri "Kivid" ja "Kalevipoeg" on võitnud festivali Grand Prix.

Eesti lastekrimka "Salapärane lillenäppaja"

Mul on väiksema lapsega "käsil üks projekt"ja seetõttu on minu lugemisvarasse lisandunud nüüd lasteraamatud. Ja neid lisandub loodetavasti edaspidigi. Hiljuti Eesti sajandi filmiks valitud "Kevades"ütleb köster Arnole: "Aga siis pidid salmid ka sulle endale pähe jääma? Ütle õige!" Me nimelt lubasime lapsega teineteisele, et loeme mõne raamatu koos läbi, s.t tema loeb mulle ette.

Mika Keräneni viimane lasteraamat "Salapärane lillenäppaja" on tegelikult sarja neljas raamat. Eelmised kannavad pealkirju "Varastatud oranž jalgratas", "Peidetud hõbedane aardelaegas" ja "Vana roosa maja". "Varastatud oranži jalgrattaga" saime tuttavaks aasta eest Draamateatris. Veebruaris käis Mika siin eesti lastega kohtumas ja oli võtnud kohvritäie viimase raamatu eksemplare kaasa. Rääkis sellest, luges natuke katkendeid ette ja lapsed said soovi korral endale raamatugi osta. Allkirja ja pühendusega ja puha! Allkirja ja pühendusega sai täiendatud ka meil juba olemas olnud "Varastatud oranži jalgratast". Pärast tosina-aastast pausi oli mul endalgi Mikaga tore jälle kohtuda ja lõpetuseks kiiruga paar sõna vahetada.

"Salapärase lillenäppaja" puhul sai uudishimu minust kiiresti võitu. Lugesin lõpu ära juba siis, kui meie kooslugemine oli alles kolmandiku raamatu peal. Aga sellest ei olnud midagi. Kaks lugemata kolmandikku olid ikkagi väga põnevaid sündmusi täis pikitud.

Selleski raamatus tegutseb Tartu Supilinna laste detektiivide salaselts "Ramps", kelle uurida on nüüd salapärane lillede kadumise lugu Supilinna tänavailt. Linna kaunistatakse hoolega, sest peagi saabuvad Tartusse Eesti ja Soome president, kes osalevad koos linnarahvaga kepikõnniüritusel. Paraku varastab keegi linna kaunistamiseks istutatud lilli. Seda Ramps eelkõige Olavi juhtimisel uurima asubki. Samal ajal hakkab raamatu peategelane Mari balletitrenni kõrvalt käima ka jalgpallitrennis ja kuna ta saab väravavahiametiga suurepäraselt hakkama, võtab klubi treener Karm ta Pärnusse võistlustele kaasa. Tüdrukul end poiste hulgas tõestada polegi nii lihtne, aga nagu ikka sellistes põnevuslugudes tuleb siingi Marile juhus appi. Ta viibib õigel ajal õiges kohas ja saab seetõttu aidata meeskonna põhjast väljatirimisele kõvasti kaasa. Soome presidendil on Eestis kaasas tütar Tiina, kes osutub täiesti tavaliseks lapseks, kes sööb burgereid ja unistab ihukaitsjavabast elust.

Põnevust jagub raamatu igale leheküljele ja vähemalt meil juhtus nii, et kui tuli ette mõni senikuulmata sõna, nagu näiteks soomepoiss, ja kui ma olin selle lapsele lahti seletanud ja kui tema siis lugemist jätkas, selgus, et  kohe järgmises lauses seletas Mika seda sõna lugejale umbes samamoodi lahti.

Muide, Eesti Lastekaitse Liit peab "Salapärast lillenäppajat" üheks paremaks 2011. aastal ilmunud lasteraamatuks.

Baltoscandal 2012 kava on selgunud

4.-7. juulini 2010 toimub Rakveres järjekordne rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal. Festivali kavas on 18 lavastust, performance'i, installatsiooni.

Eesti teatrist näeb Baltoscandalil seekord järgmisi lavastusi:

Mart Kangro "Talk to me"
Tartu Uus Teater "Vanemuise biitlid"
Erki Kasemets "PMV"
Von Krahli Teater "Järgmine voor"
Henri Hütt "SFÄÄRI SAARED (in order to dance)"
Taavi Varm "FUNK KON"

Esmakordselt jõuab Eestisse Briti tänapäeva etenduskunsti lipulaev Forced Entertainment, kes toob festivalipublikuni lavastused „Quizoola!“ ja „Tomorrow's Parties“. Teistkordselt külastab Eestit Jaapani tuntuima draamakirjaniku ja lavastaja Toshiki Okada trupp chelfitsch – Baltoscandalil on võimalik näha nende uusima lavastuse „Current Location“ Euroopa esietendust.

Baltoscandali passid ja piletid on juba müügil.

Jazzielamus - Chick Corea ja Gary Burtoni kontsert

Proovisin Chick Corea ja Gary Burtoni kontserdilt mitte midagi oodata. Ei osanudki, sest teadsin vaid, et mehed on mitu korda Grammy võitnud ja et jazzimaailmas on nad nii koos kui ka eraldi väga suured nimed.

Selline eelarvamuste ja -ootustevaba minek kontserdile tuli ainult kasuks, sest kohe esimestel minutitel olin lihtsalt lummatud. Klaver ja vibrafon täitsid suure lava uhkelt ära ning Ameerikamaa-mehed tegid lugude vahel nalja. Lummus pani mõtted oma rada käima ja olla oli lihtsalt hea. Jõudsin ka mõelda, et see muusika, mida nad teevad, ei ole jazz. Või kui on, siis erinev sellest, mida ma olen harjunud jazziks pidama või jazzi pähe kuulama. Mis tähtsust muusikastiilil üldse on, kui muusika meeldib? Kindel on, et neile kahele mehele meeldib see, mida nad teevad ja kuidas nad seda teevad. Ja mulle meeldis nendesse helidesse ära kaduda.

François Lelord, "Le Voyage d'Hector ou la recherche du bonheur"

Lihtsalt suurepärane raamat prantsuskeelseks kergeks lugemiseks. Kaanekujunduse ja taskumärkmikusuuruse formaadi järgi oleks arvanud, et tegemist on lasteraamatuga, aga sisu poolest on ikka täitsa suurte inimeste raamat mis suurte inimeste raamat. Autor François Lelord on prantsuse psühholoog ja "Le Voyage d'Hector ou la recherche du bonheur" ("Hectori reis ehk õnneotsingud") on tema esimene romaan, mis oli Prantsusmaal pärast ilmumist kohe väga populaarseks osutunud. Raamatut on ka palju tõlgitud ja see eksemplar, mida mina lugesin, on ilmunud hoopis Saksamaal niisuguse projekti raames, kus keerulisemad sõnad ja väljendid on joone all saksa keeles ära seletatud.

Raamatu peategelane Hector on psühhiaater, keda hakkab üha enam vaevama mure selle pärast, miks pöörduvad psühhiaatri poole ka need inimesed, kes tegelikult ei olegi haiged. Ta kirjutab neile küll rohtusid välja, kuid tunneb üha enam, et ta ei oska neid aidata. Tema tüdruksõber töötab ravimifirmas ja töötab välja üha uusi ja tõhusamaid ravimeid, mis peaks inimeste vaevasid leevendama. Hector otsustab võtta puhkust ja minna reisima. Ta tahab aru saada, milles seisneb inimeste arvates õnn.

Esimene reisisihtkoht on Hiina, kuid juba lennukis langeb Hectori osaks uskumatu "õnn" - ta paigutatakse mingil põhjusel turistiklassi asemel istuma äriklassi. Sealne kohtlemine üllatab ja rõõmustab Hectorit hirmsasti ja ta teeb esimese järelduse.

Leçon n° 1 : Un bon moyen de gâcher son bonheur, c'est de faire des comparaisons. (Lihtne viis õnne rikkuda on hakata võrdlema.)

Ja nii edasi. Kordagi ei mainita, millisest riigist Hector ise pärit on. Ka külastatavatest riikidest nimetatakse õige nimega vaid Hiinat, mida ta esimese ja viimase riigina külastab. Veel käib ta mingis Aafrika riigis ja seejärel riigis, mida nimetab le pays de plus (kõigemaa?) ja mis on ilmselgelt USA. Sellesse riiki on ta tahtnud minna seetõttu, et seal olevat üks väga tark professor, kelle arvamust ta tahab oma järelduste kohta kindlasti kuulda ja kes oskab talle ehk ka teaduslikult seletada, miks miski just nii on. Reisil kohatavad erinevad inimesed õpetavad Hectorile, kui erinevates asjades näevad inimesed õnne, isegi seda, et näiteks naistele läheb teiste inimeste õnn rohkem korda kui meestele:

Leçon n° 22 : Les femmes sont plus attentives que les hommes au bonheur des autres. (Naised on teiste õnne suhtes tähelepanelikumad kui mehed.)

Raamatu stiil ja sõnavara on tõepoolest lihtsad ja sobisid seetõttu mulle prantsuse keeles lugemiseks imehästi. See ei ole ka pelgalt ellujäämisõpetus, vaid elementaarsete sõnadega kirja pandud jutustus psühholoogiast ja psühhiaatriast. Tegelased on hästi tuttavad inimtüübid, autor pole ära unustanud sedagi, et õnn sõltub tihtipeale sellest, millistele nuppudele vajutada ja kui hästi keegi kellegi teise nõrku kohti ära kasutada oskab.