laupäev, 12. mai 2012

Jean-Louis Fournier, "Issi, kus me lähme?"

Viimasest Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatust on kohe ilmumise järel väga palju räägitud. Kui ma kõigepealt Sehkendaja blogist sellest lugesin, tekkis kannatamatu soov ise ka see raamat läbi lugeda. Ostsin e-raamatu ja lugesin mõne tunniga läbi. Jutt on Prantsusmaal 2008. aastal Femina kirjanduspreemia saanud Jean-Louis Fournier' raamatust "Issi, kus me lähme?".

"Issi, kus me lähme?" on autobiograafiline. Romaaniks või jutustuseks on seda keeruline liigitada, sest sisaldab lühikesi mõttekatkeid elust, mis räägib puudega laste vanemaks olemisest. Fournier kirjutab oma kahest segava puudega pojast. Autor on prantsuse humorist ja selle raamatu puhulgi lubatakse tagakaanel musta huumoriga vürtsitatud lugu. Ei saa öelda, et musta huumorit poleks, ent rohkem torkab silma lootusetus. Pärast raamatu ilmumist Prantsusmaal oli see rohkelt kõneainet pakkunud, kuni sinnamaani välja, et poiste ema avaldas internetis blogi, kus ta püüab rääkida, kuidas tema asju näeb.

Pealkirja sai see raamat küsimuse järgi, mida üks poistest autosõidu ajal vahetpidamata isa käest küsib. Ükskõik kui kannatlikult isa oma vaimse ja füüsilise puudega pojale vastata ka ei ürita, jääb poeg ikka oma küsimust kordama. Lõpuks ei ole isa enam ise ka kindel, kuhu nad lähevad ja milleks. Fournier räägib sellestki, et ta on ise kirjutanud lastele raamatuid, teinud neile filme, aga tema pojad ei saa neid kunagi lugeda ja vaadata või ei oska neist midagi arvata. "Issi, kus me lähme?" on ta nimetanud kohe esimestes lausetes raamatuks, mille ta on kirjutanud oma poegadele Mathieule ja Thomas'le. Kuigi nemad seda kunagi lugeda ei saa.

Eeskätt mind vist paeluski selle raamatu juures idee rääkida oma lastega raamatu vahendusel - rääkida ausalt ära ja kirjeldada siiralt läbielamisi, mida kogeb üks puudega lapse vanem. Kuigi see on ainult ühe vanema arvamus. Samal ajal kui kõik lapsevanemad otsesemas või kaudsemas mõttes võrdlevad, kui tublid ja targad nende lapsed on, ei ole puudega lapse vanemal midagi vastu panna ... Kui sündis Fournier' teine poeg, oli ta öelnud mõnele sõbrale, et nüüd ta alles saab aru, mis tähendab olla normaalse lapse vanem. Kuni hetkeni, mil selgus, et ka see poeg ei ole normaalne. See on autor väljendus. Ristiisa loobus poisile kallite kingituste tegemisest. Pole ju mõtet investeerida sellisesse inimesesse?

"Issi, kus me lähme?" on järele mõtlema panev kirjandus. Teeb nukraks, aga sunnib ka naeratama. Laste pärast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar