Küünlad põlevad lõpuni

Ma ei ole mitu aastat Ugala teatrisse sattunud ja ka ühtki Ugala gastrolletendust pole Tallinnas näha õnnestunud. Eile oli suurepärane võimalus vaadata NO-teatri saalis arvatavalt ühte paremat praegu Ugala mängukavas olevat tükki - Sándor Márai samanimelisel romaanil põhinevat "Küünlad põlevad lõpuni". Dramatiseerinud on selle Christopher Hampton, Ugalas lavastas Indrek Sammul.

Lavastuse parim osa on Hannes Kaljujärv, kes kehastab Henrikut ja kes mängib oma osa nii, et mina küll ei suuda praegu ette kujutada, kes seda osa veel peale tema mängida võiks. Pealegi on see sisuliselt monolavastus, sest umbes kahetunnise etenduse jooksul on just Henrik see, kes räägib. Amm Nini (Vilma Luik) ülesanne on lugu omamoodi sisse ja välja juhatada. Ta markeerib truu naise kuju, inimest, kellel on Henrikuga palju ühist jagada, kes on endiselt Henriku lähedal. Tahaksin öelda, et Henrik on peategelane, aga nii pole vist õige öelda, sest loo sisu on tegelikult kahe vana sõbra taaskohtumine pärast 41 aastat. Kogu etenduse ajal on laval kaks näitlejat, peale Hannes Kaljujärve veel ka Henrikule külla sõitnud Konrad, keda kehastab Arvi Mägi. Tema ülesanne on kuulata, sest nüüd on otsustanud rääkida ja küsida Henrik. Konradil jääb üle kuulata, sest sõnad on vastamisel liigsed, pealegi on vastamata jätmine sageli kõnekam kui mis tahes selgitus. 41 aastaga on Henriku jaoks palju asju niisamagi selgeks saanud või kui ka ei ole, siis ei ole need lihtsalt enam tähtsad või ei ole meenutamist väärt.

Mind sõna otseses mõttes lummas Kaljujärve raev. Mitte iga näitleja ei suuda üpris tasakaaluka oleku juures näidata aastakümnete jooksul inimesesse kogunenud solvumist, pettumust, mõistmatust, sallimatust niisuguste näiliselt olematute vahenditega. Hannes Kaljujärv purskab kogu põlguse välja vaid vahedaks lihvitud sõnade ja lausetega. Arvi Mägil ei jää muud üle kui kepi najale toetuda ja vaikides kannatada.

"Küünlad põlevad lõpuni" sarnaneb ideeliselt Albee näidendiga "Kes kardab Virginia Woolfi?". Just nende psühholoogiliste mängude pärast. Isegi tegevusaeg on peaaegu sama. Kui Albee lugu on täitumata unistustest, aastakümnetega kogunenud pettumusest, siis mõlema loo ühisosaks võiks nimetada purunenud illusioone. Keegi peab nende purunemises süüdi olema. Kõige lihtsam on süüdistada seda, kes argusest, hirmust või hoopis lootusetusest omal ajal põgenes. Aega muidugi tagasi pöörata ei saa. Sammuli lavastuse pluss on, et need mängud mängitakse ära ilma kõlavate emotsioonideta - ei mingit karjumist, solvumist. Igaüks teab isegi, mida ta teinud on või mida tegemata jätnud. Süüdistada ei ole enam kedagi. Elu tuleb lõpuni elada üht- või teistpidi. Niikuinii.

Kindlasti ei saa öelda, et üks meestest oli kannataja ja teine kurjategija. Juba nende päritolu tingis sissekirjutatud võõrdumise või võõrastumise. Konrad teadis, et tal ei ole võrdväärseks duelliks niikuinii võimalust, rõhutas seda isegi ühe duelli põhjusi kirjeldades. Henrik ei osanud kuidagi leppida asjadega, millest ta ilma oli jäänud või ilma jääma pidi. Selle kõige all on aga sügavast lapsepõlvest pärit sõprus, mis täiskasvanuks saades ühtäkki enam ei toimi, sest üks teab, et tema koht ei ole iialgi teisega samal pulgal, ja teine oleks positsiooni tõttu valmis andma mida tahes selle ühe sõpruse eest.

Tunnen üha enam, et tahaksin seda romaani lugeda. Kihte on nii palju ja need selginevad pikemalt järele mõeldes üha enam ja enam. Lisaks ju veel sõda ja põgenemine, troopiline ja parasvöötme kliima. Kohtumiseks valitakse maja, mis on mälestusi täis, kuigi üks elab nende mälestuste keskel, teine on vähemalt üritanud pöörata uue lehekülje. Mine võta kinni, kumb õige on. Võib-olla seab lavastus mõistmiseks ja kõnetamiseks vaatajale teatud eeltingimused, mingi kriitilise vanusepiiri ületamise, vähemalt teatava kogemuse elust? Kardan, et päris igaühele ei pruugi korda minna. Kindel on, et väsinuna vaadata ei saa.

"Jõud" Jäneda pullitalliteatris

Uku Uusberg tõi oma uue lavastuse "Jõud" välja taas R.A.A.A.M.-i egiidi all. Žanr on määratletud kui muusikaline müsteerium. Intervjuus Virumaa Teatajale ütleb noor lavastaja, et "Jõud" moodustab koos "Vahepeatuse" ja "Pea vahetusega" triloogia, kuigi kõik kolm on väga erinevad.

Kui "Vahepeatus" oli nii lavastuse kui ka teksti mõistes väga hea ja "Pea vahetus" lausa nii hea, et kirjutasin etenduse ajal kavalehe servad ja vaba pinna masinlikult lavalt räägitud teksti täis (tundsin, et kui kohe kõike üles ei kirjuta, on hiljem võimatu neid mõjusaid lõike meenutada), siis "Jõudu" vaadates mõtlesin, et lavastaja võinuks valida seekord mõne valmisteksti. Lugu hakkas lohisema, ei alanud eriti kusagilt ega jõudnud õieti kusagile väljagi, kuigi tõele au andes oli lõpp ehk teine vaatus ideeliselt kokku tõmbav ja kindlasti parem ja konkreetsem kui esimene. Võib-olla oli oma osa sellelgi, et teises vaatuses anti koorile rohkem "sõna". Jumaldan Pärt Uusbergi koorimuusikat, kuigi pole kindel, kas selle kuulamiseks on ikka parim koht liivapõrandaga suur tall.

Esietenduse esimene vaatus oli üsna ekstreemne, sest väljas algas ju torm. Tuule ja vihma käes kolisev katus, mille küljest lendasid tükid ära ja mis hakkas vihma läbi laskma, muutis järsku teksti jälgimise väga keeruliseks. Liivaga kaetud põrand summutas heli päris korralikult, elekter kadus mitu korda peaaegu ära jne. Näitlejad püüdsid rollis püsida ka siis, kui suur hulk vaatajaid tükikese katuseserva äralendamise järel uste poole kiirustama asus.

Kui mõnikord võib elamuse luhtumise ajada niisuguste "vahepalade" süüks, siis seekordne Uku Uusbergi lavastus polnuks ka ilma tormita päris see, mida ma uskusin selle olevat. On küll häid kandvaid lõike, aga müra on kokkuvõttes liiga palju. Peategelane Herbert Aab, keda kehastab Ivo Uukkivi, naaseb lapsepõlvekoju, et ennast üles leida. Avalikkuse jaoks on ta lihtsalt kadunud. Herbert Aab istub kodutalus Jänedal laua taga ja kuulab raadiost kõigepealt uudist selle kohta, et ta on kadunud, ja seejärel raadiosaadet, kus räägitakse tema raamatutest. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Veerand tundi? Või rohkem? Jõudsin mõelda, et istuva mehe ja vana raadio vaatamiseks ja kuulamiseks ei ole küll vaja 100 km sõita.

Pisitasa hakkab sisenema uusi tegelasi ja pilt muutub üha sürrealistlikumaks, kuigi ilmselt püütakse kujutada kohtumisi mitmesuguste jõududega, millele inimesel tuleb elu jooksul toetuda ja loota, millest Herbert Aab proovib nüüd aru saada ja mis peaksid aitama tal eneses selgusele jõuda. Peamistes kõrvalosades on Argo Aadli ja Alo Kõrve. Tahes-tahtmata meenub "Vahepeatus". Alguses on roll ka Mikk Jürjensil, Lauri Kaldojal ja Mait Jooritsal, aga üsna pea taanduvad nad vaid koori. Samas laulab koor esimeses vaatuses vist ainult korra, päris lõpus.

Vaheajale minnes tõdengi, et üks korralik draamatekst suudaks lavastuse päästa, aga praegu ei suuda seda ilmselt ka sootuks teises ehk tempokamas võtmes tehtud teine vaatus. Etenduse lõpus olen endiselt samal arvamusel, kuigi teine vaatus oli konkreetsem ja ilmselgelt oli siin otsade kokkutõmbamise nimel rohkem sõnumile keskendutud. Ideeliselt saab ju aru, mida lavastaja ja teksti autor öelda tahab, kui kavaleht ka kõrvale võtta, on veel lihtsam, aga hämmastab, et see on lühikese aja jooksul teine etendus, kus n-ö lainel püsimiseks pean kavast näpuga järge ajama. Enda arvates olen siiski keskmiselt suurema teatrikogemuse, lugemuse ja kultuurihuviga inimene. Laval oli kõike kuidagi liiga palju, pealegi korrastamata kujul.

Tuulesaared ...

Mul ei ole kombeks edetabeleid teha, aga mu käest küsitakse alatasa, et mida head ma teatris näinud olen? Üks sellesuviseid paremaid lavastusi, kui mitte öelda, et kõige parem, on Hiiumaal Tahkuna majaka jalamil. See on Theatrumi "Tuulesaared". Möödunud suvel ütles üks sõber, et suvi on korda läinud, kui "Kiivad armastajad" on nähtud. Tänavu oleks paslik teda parafraseerida, öeldes, et suvi on korda läinud, sest "Tuulesaared" on nähtud. Marcel Pagnoli näidendi lavaversioon Tahkunas tagab teatrielamuse, kus kellelgi ei tohiks tekkida selliseid küsimusi nagu miks, täna, siin jne.

Mina olin südamepõhjani liigutatud kõigest, mida kolmevaatuselise etenduse vältel nägin.

Sünergia, mida näitlejad Pagnoli teksti ja mängukoha abil saavutavad, on õigupoolest kirjeldamatu. Enne etendust, etenduse ajal ja selle vaheaegadel kostuv prantsuse muusika paneb kiiresti uskuma, et koht, kus vaataja viibib, on Prantsuse sadamalinn, õigemini sadamakõrts, kus iga lahkuja ja saabuja alati läbi käib. Kõrtsmikul (Lembit Peterson) on alati nende kõigi jaoks aega. Aga mitte ajas ei ole küsimus. See on igatsus, mis on meie kõigi pärisosa. Ja mis paneb veel rohkem igatsema kui meri? Lõputu silmapiir, mille taga on võib-olla kättesaamatud Tuulesaared, samal ajal kui siinsamas kõrval on keegi nii palju kordi lähemal, nii palju realistlikum.

Näidendi originaalpealkiri on "Marius" ja tegemist ongi kõrtsmiku poja Mariuse armastuslooga. Noormees ei suuda valida armastatud tütarlapse ja Tuulesaarte vahel. Mariuse rollis on Ott Aardam. Ma ei ole kunagi varem teda nii tõelisena näinud kui selles rollis! Fannyt kehastab Laura Peterson. Igatahes tõestavad mõlemad enam kui veenvalt, et näidendi võrdlemine "Romeo ja Juliaga" on igati õigustatud. Lõpp on ju nii kurb ... Mis siis, et me kõik teeme iga päev selliseid mõtlematuid valikuid.

Peale eelmainitute teevad tükis kaasa Garmen ja Margus Tabor, Aleksander Eelmaa, Andri Luup, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Raidmets. Absoluutselt kõigi näitlejate mäng on ideaalilähedane. Kui peaosades olijad mängivad lihtsalt ülimalt tõetruult, siis näiteks Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Raidmets loovad näiliste kõrvalosadega lausa erilised tegelaskujud. Selle lavastuse puhul tekib mõne hetkega tunne, et see ei ole teater, vaid see on elu. Ma ei olnud mitte vaataja, vaid ma olin üks marseille'lastest või tahkunalastest või hiidlastest. Kuidas võtta. Igatahes tundus, et mõistnuksin laval toimuvat samavõrd ka siis, kui ühtki sõna poleks kuulda olnud. Teater on vahel suurem kui elu. Mitte ükski eksperiment või performance ei suuda vist niiviisi hinge pugeda. Inimesed on ju lihtsalt inimesed.

Igavese igatsuse teema on see, mis teeb Pagnoli 1929. aastal kirjutatud näidendi tänapäevalgi kõnekaks. Seejuures ei ole vahet, kas Prantsusmaal või Eestis. Nüüd tahaks veel väga näha ka filme, mis tema näidendite põhjal tehtud on.

Hulkur Rasmus - Viimsi Suveteatris

Paar päeva tagasi avati uus teater - Viimsi Suveteater. Kui uus see uus teater ikkagi on, ei ole päris selge, sest pigem on tegemist Emajõe Suveteatrist välja kasvanud teatriga. Suuresti on kaasa aidanud Viimsi vald, mõlemat teatrit juhib Andres Dvinjaninov.

Avalavastus "Hulkur Rasmus" on õigupoolest hästi unustatud vana ehk neli-viis aastat tagasi Tartus mängitud tükk. Väidetavalt on nii lavastus kui ka näitlejad uued, aga ilmne seos neil kahel lavastusel kindlasti on. Nii väidetakse ka lavastuse tutvustuses. Viie aasta jooksul on ju uued lapsed hulkur Rasmuse ealiseks kasvanud ja lastelavastuste hulgaga on Eestis lood niikuinii, nagu nad on. Veel üks põhjus uuesti mängimiseks: Tallinnast Tartusse ju nii lihtsalt teatrisse ei satu. Aga Oskar ei ole selles uues lavastuses Hannes Kaljujärv ja Rasmus ei ole Rasmus Kaljujärv. Neid rolle mängivad nüüd hoopis vastavalt Egon Nuter ja Martin Mill.

Olin 4. augusti õhtul Viimsi Rannarahva Muuseumisse minnes üpris eelarvamustevaba, sest ei mäleta, et oleksin Lindgreni raamatut lugenud või selle põhjal tehtud filmiversiooni või -versioone näinud. Tartu-lavastust pole ma ka näinud.

Muuseumi hoovi peale seatud mängupaik on kujundatud minimalistlike vahenditega - laval on kuus vana raudvoodit. Juba enne etenduse algust piiluvad muuseumi ülemise korruse akendest lastekodulasteks kehastunud noorte näitlejate näod. Kui needsamad "lapsed" välja tulevad, oma armetutesse vooditesse heidavad, saabub kasvataja, keda kehastab Anne Paluver, puhub vilet ja kohe tekib tunne, et selles maailmas on nii-nii vähe armastust. Etenduse algus on tõepoolest paljutõotav. Asi läheb aga käest ära, kui lapsed ja kasvataja räppima hakkavad. Ühel hetkel muutub lavastus tüüpiliseks suvetuurilavastuseks ja hakkab igav. Mikrofonide nägemine laval muudab mind sageli ettevaatlikuks ja selles loos oli see üks mikrofon kas või seetõttu küsitav, et teiseks vaatuseks oli see juba ära koristatud. Laulmine, räppimine jne viis esimese vaatuse ülejäänud tüki vaates tasakaalust välja. Kerjamine mõjus suvise lastelavastuse kohta niigi kallist piletihinda arvestades halvamaiguliselt, vähemalt ei olnud selles usutavust, mis oleks pannud kaasa tundma. Lapsed muidugi tahtsid Rasmusele kindlasti raha anda. Terviku seisukohalt jäi Rasmuse ja Oskari kohtumine ja lähedaseks muutumine segaseks. Selle oleks võinud paremini lahti mängida.

Näitlejatele ei saa midagi ette heita, sest kõik mängisid hästi. Iseasi, kui palju kellelegi rolli kasvatamiseks võimalust oli antud. Ma ei kuulu ju ka sihtrühma, kellele see lavastus suunatud on, aga tunnet ei tekkinud, et tahaks raamatut lugeda. Midagi jäi puudu, et kaasa elada.

Arvestada tuleb, et etendus kestab üle kahe tunni, augustiöödel on jahe. Puhveti rolli täidab vaheajal üks friikartuleid valmistav toitlustusvagun. Järjekord ei liigu üldse, mistõttu lapsed voorivad kogu etenduse vältel saalist välja ja saali tagasi, et kasutada võimalust osta siis, kui järjekorda pole. Kusjuures söömisvajadus on mõistetav, sest arvatavasti on paljud tulnud etendusele otse lasteaiast ja õhtusöök on söömata.

Kuidas ma veetsin selle suve

Artises jookseb praegu üks ülihea vene film - "Kuidas ma veetsin selle suve" (Как я провел этим летом). Peale selle, et film võitis viimasel Berliini filmifestivalil kaks hõbekaru, oli see tegelikult nomineeritud ka parima režissööritöö kuldkaru saajaks. Kaarel Kuurmaa soovitab Postimehes filmi "Kuidas ma veetsin selle suve" "absoluutselt kõigile, kes käivad või tahaksid käia vaatamas klassikaliselt head teatrit, kus esikohal on lavastaja ja näitlejad, mitte ketšupiloopimine, alasti ringi aelemine või efekti pärast ropendamine."

Ei jää muud üle, kui nõustuda. Mängivad kaks meest, kelle ülesanne on teha päevast päeva mõõtmisi Tšuktšimaal asuvas meteoroloogiajaamas - kohas, kuhu tavaline inimene ei satu, kus loodus on ainus valitseja. Nad edastavad mõõtmisandmeid mitu korda päevas keskjaamale. Üks meestest (Sergei Puskepalis) on elanud seal arvatavasti aastaid, on jõudnud saavutada sealse loodusega mingi harmoonia. Teine mees (Grigoriy Dobrygin) on noor. Nagu paljusid temaealisi paeluvad teda arvutimängud, vali muusika, mis võiks aidata üksindust peletada. Tegelikku ohtu ta ei taju, sest tal ei tule meelde kontrollida, kas püssil on padrunid sees. Niisamuti ei julge ta tulistada siis, kui selleks reaalne vajadus on.

Filmi alguses tahaks Vene olusid arvesse võttes taandada filmi idee vana ja uue kooli meeste vastanduseks. Tegelikult on see film siiski inimese ja looduse suhetest, õigemini sellest, kuidas ja kas inimene tuleb toime keskkonnas, kus maismaaloomadest peale jääkarude ei ela kedagi, kus ilm võib väga ootamatult muutuda, kus järeldusi teha tegelikult ei saagi, kuigi juba aastakümneid proovitakse.

Kui tekib hirm, hakkab kõik hirmsa hooga mäest alla veerema. Filmi pöördepunkt on hetkel, kui noorem mees peab edastama vanemale radiogrammi. Kuna ta seda ei tee, saab ühest valest teine, teisest kolmas jne. Ja see hakkab vaatajat niiviisi häirima, et tekib tahtmine toolist püsti tõusta ja karjuda: "Mees, võta aru pähe!" Režissöör on otsustanud jätkata, minna üha sügavamale inimese siseheitlustesse, lastes noorel mehel heidelda. Tema heitlused päädivad põgenemisega, kannatustega, kättemaksuga. See on soov siiski toime tulla ja üle olla. Vaid aastakümnetepikkune kogemus lubab arvata, et tõmblemisel pole mõtet. Kätte maksta ei ole seal samuti mitte kellelegi.

Operaatoritöö on äge.

Rapla kiriku kõla

Ma ei olnud kunagi varem Rapla kirikus käinud. Seda rohkem oli põhjust üllatuda, kui nägin, kui ilus see kirik on. Ja kui Rapla kirikumuusika festivali lõppkontserdi avasõnad öeldi, võttis jupp aega aega, et mõista, et selles ruumis ei olegi mikrofone-kõlareid, vaid saal on lihtsalt imehea akustikaga. Lihtsalt uskumatu!

Kontserdil endal oli kaks tõmbenumbrit: Arvo Pärdi "Trisagion" ja solist Annely Peebo. Ja kumbki neist ei lasknud pettumust valmistada. Pärast pausi laulis Annely tegelikult ju selja taga üleval rõdul oreli juures, aga nii oligi põnev. Algul tundus, et peab kindlasti pea sinnapoole pöörama, aga õige pea sai selgeks, et see pole üldse vajalik.

Kontserdi lõpetas festivali suveakadeemia kammerorkester Tšaikovski serenaadiga keelpilliorkestrile. Orkester oli koos mänginud ainult nädal aega. Tulemus oli siiski väga-väga ilus.

Estonia teatribuss

Rahvusooper Estonia pakub mitmendat aastat järjest võimalust sõita septembris teatri enda organiseeritud bussiga Eesti eri paigust vaatama Estonia etendusi. Huvilisi võetakse peale 14 paigast: Viljandist, Võhmast, Türilt, Paidest, Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Rakverest, Pärnust, Pärnu-Jaagupist, Märjamaalt, Tartust, Puurmanist ja Põltsamaalt.

Sellel aastal on niiviisi Estoniasse võimalik sõita 8.-25. septembrini. Kõik etendused algavad kell 18.00 ja valida saab kuue lavastuse vahel:

8.09 kell 18 „Nahkhiir“
9.09 kell 18 „Nahkhiir“
10.09 kell 18 „Armastus kolme apelsini vastu“
11.09 kell 18 „Romeo ja Julia“
22.09 kell 18 „Nahkhiir“
23.09 kell 18 „Coppélia“
24.09 kell 18 „Così fan tutte“
25.09 kell 18 „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“