Von Krahli Teatri "Kajakas"

Võiks peaaegu öelda, et Von Krahli Teatri taasetendunud "Kajakas" ei ole Tšehhovi näidendi originaalsusest midagi säilinud. Tegelikult on see lihtsalt vonkrahliliku ja kristiansmedsiliku kiiksuga tõlgendus. Palju-palju tänapäevasem, kui näitekirjaniku saja aasta vanune tekst tänapäeval olla saaks. Eriline. Maagiline. Lummav. Kuna nägin seda paari aasta vanust lavastust esimest korda alles nüüd, pärast mängukavas olnud pausi, on raske öelda, kas midagi on muudetud, kas paus on lavastusele kahjuks või kasuks tulnud. Üks on kindel - nende 3,5 tunni jooksul sünnib omamoodi teatriime. Ja mul on nii hea meel, et sain seda tunnistada.

Alustada tuleb muidugi näitlejatest, sest peale Von Krahli Teatri näitlejate on laval ju ka nende vanem põlvkond (Helgi Sallo, Lembit Ulfsak ja Aleksander Eelmaa). Põlvkondadevahelisest teineteise mittemõistmisest ja igavesest armastuse otsimisest algab teater (või elu?), mille laval mängivad justnagu isad ja pojad. Juhan Ulfsak Juhani ja Treplevina mängib selliselt, et paarikümne sekundiga on tal publik lõplikult pihku püütud. Märkamatult muutub näidend reaalsuseks. Kaasa ei elata enam mitte näidendi-Treplevile või näidendi tegelastele, vaid laval on pärisinimesed, pärismuredega, pärisunistustega.

Tiina Tauraite sai Maša rolli eest teatriliidu preemia. Miskipärast tundus mulle eile, et just tema puhul oli nüüd justkui midagi puudu. Lõpuks käis isegi peast läbi, et ta oleks Niinana paremini mõjunud. Elik mõtlesin, et Tiina Tauraite ja Riina Maidre võiks rollid ära vahetada. Mitte et praegune Maša halvasti välja kukkunuks, aga (vähemalt) selles lavastuses kerkivad Niina eneseotsingud ja kerkib Niina valu jõulisemalt esile. Tauraite mõjunuks ehk ehedamalt selles osas. Ei tea kah.

Lembit Ulfsaki täiesti äraspidine Arkadina mõjub ühest küljest koomiliselt, aga teisalt ongi see märk, et pole ju vahet, kas Treplev räägib emast või isast. Juhan Ulfsak ütleb alguses niisamuti, et tegelikult on ta mu isa, aga vahet pole.

Lugu taandub armastusele. "Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta, armastab ..." kordab Juhan Ulfsak esimeste sõnadena kohe etenduse alguses ja need sõnad jäävadki kuuldamatult kaikuma kogu etenduse ajaks. Küll pihib armastusest võhivõõrastele inimestele Maša, küll lahvatab leek Trigorini (suure kunstniku) ja Niina (suureks kunstnikuks ihkaja) vahel, küll pöörab Arkadina mängleva naiseliku kergusega suhted jälle paika. Kuni Treplevi veekalkvel silmadeni välja, enne kui ta end maha laseb. Aa ja muidugi lihtsa inimese (Taavi Eelmaa) murede taustal.

Kogu lavastuses on üksainus üdini tšehhovlik stseen. Teises vaatuses. Selle lavastab töömees Jakov. Vastukaaluks esimese vaatuse alguses Treplevi püüule lavastada uusi vorme kasutades.

Võib-olla ei tohiks siiski öelda, et see "Kajakas" ei ole tšehhovlik. Võib-olla selline elulisus ja inimhingede valu ongi tšehhovlik. Geniaalne, kui keegi oskab seda edasi anda nii eriliselt. Ahjaa, kui Juhan Ulfsak tegi ühe sõrmenipsuga publiku omaks, siis see lavastus ise saab omaks kuidagi pikkamööda. Eile õhtul teatrist tulles ei olnud mul veel ühtki eriti selget mõtet peas. Nüüd juba tundub, et kõik kuuldu-nähtu on kindlalt naha vahele pugemas.

Cabaret Rhizome ja "Muki munad"

Otsisin eile õhtul enne ja pärast etendust Cabaret Rhizome'i iseloomustamiseks mõttes õiget sõna. Arvan, et leidsin ühe üsna tabava: tšill. On jah tšill koht! Olin küll mitu aastat tagasi käinud samas kohas asunud Dajan Ahmeti teatris, aga ega ma ei mäletanud küll enam, kus täpselt Kaarli puisteel see sissepääs oli. Eile õhtul püüdsin mõistatada, sest tänaval (minu arvates) ühtki (piisavalt suurt) silti pole. Õnneks tuli teatrikülastajaid veel ja raudvõreväravad avanesid. Pisikeses esikus külalisi vastu võttev noormees selgitas lahkesti, et siia saate panna jalanõud ja sinna riided ja et astuge edasi. Järgmise ukse taga oli justkui kellegi tuba (voodi, diivanite, tugitooli, raamaturiiulitega) ja külmkapp jookidega. Nagu kellegi koju oleks sattunud. Isegi teiste teatrikülastajatega tekkis kiiresti mingi ühisosa. Täpselt nagu mingi sõpruskonna kogunemishetkel kellegi üpris boheemlikus korteris. Tšill, tšill, tšill!

Alles augustis loodud teater kompab praegu ilmselt piire ja publikut, aga tundub, et eeldused täiesti omanäoliseks teatriks kujuneda on harukordselt head. Sellest võiks kujuneda midagi klubitaolist ja just selles teatris võiks ehk hakata tööle mõni aasta tagasi NO-teatris lavastuse "Totu Kuul" puhul katsetatud vabal valikul ja vabas suuruses makstav piletiraha. NO loobus sellest ideest üsna kiiresti - eestlane ei ole selline.

Cabaret Rhizome'i saal! Diivanid ja tugitoolid ja istumiseks-lamamiseks mõeldud padjad. Tunne kellegi kodus külasolemisest ei kao.

Etendus, mida vaatasin, oli nende augustis esietendunud n-ö avaetendus nimega ""Elu läheb edasi ..." mõtles Muki ja lakkus mune. Endal." ehk "Muki munad". Etüüdiline lavastus, kus sõnal on väga väike osa, küll aga omandavad liigutused ja asjad (iseäranis munad) järjest uusi tähendusi. Laval on ainult mehed ja koer (kes tõenäoliselt on samuti isane) ja kana. Mune on kõikjal. Lõpuks hakkas keedumunalõhnast tiine õhk lausa rusuma.

See oli maailm, kus naisi enam polnud, mehed paljunesid ise. Ka helisalvestisel rääkisid ainult mehed. Muidugi jõuti lõpuks selleni välja, et ilma naisteta on kurb maailm. :)

NO-teatri "Onu Tomi onnike" novembris Budapestis

20.-28. novembrini 2009 Budapestis toimuval nüüdisdraamafestivalil osaleb NO-teater lavastusega "Onu Tomi onnike". Festivali raames antakse kaks etendust, mida mängitakse 27. ja 28. novembril kell 20.00.

Ühest halvast eesti filmist

Ma ei ole küll ühtki ajalehtedes-ajakirjades ilmunud arvustust selle filmi kohta (lõpuni) lugenud, aga mulje oli jäänud, et "Pangarööv" olevat tegijate sõnul pretensioonitu film ja kriitikute arvates täiesti mõttetu, lausa halvim (eesti) film. Ometi oli mul täna sobiv auk, mida sai selle filmi vaatamisega täita. Lausa uskumatu on olukord Tallinna kinopiletiturul, sest Coca-Cola Plazas maksab päevase seansi pilet 55 krooni! Raha rahaks, aga ajast oli pärast ikka kahju.

Jah, on küll mõttetu film. Olematu sisu, olematud karakterid. Kuni näitlejatöödeni välja (nende viimaste puhul tuleb tunnistada, et kui stsenaariumist midagi välja pigistada pole, siis ei olegi midagi muud teha, kui tekst ära rääkida). Peategelane Madis Hannes Kaljujärve kehastuses on siiski üsna õnnestunud tüüp. Kaljujärv mängib hästi ja temal on ka mingigi loogiline karakter ja idee. Poiss Hannes pidi justkui koolipoiss olema (keda tuleb emal õppima utsitada), aga samas juhtis autot nagu vana mees. Hääletaja Lagle puhul oli ka stsenaariumis vint täiega üle keeratu. Ülejäänutest pole mõtet rääkidagi.

Ma ei ole kindel, kas see pank ikka on nii kõva sõna, nagu Hannes väitis ... Teisalt tundub pangarööv väga tänapäevane asi olevat. Alates Rootsi sularahakeskuse röövist, lõpetades seriaaliga "Prügikala".

Uuest algusest rääkis Madis ka. Minu meelest on see pikaaegsete vangidega abiellumise ja õigupoolest vana portsu otsast uue otsa sattumine nii vana ja nämmutatud teema. Niisamuti nagu Hannese ema oli sõltuvussuhtes oma (endisest) mehest, tormas Milvi ühest vägivalda täis elust kohe õhinal järgmisse. Ka Hannesest tõotas kujuneda samasugune vägivallakehastus, nagu ta kogu oma senise elu näinud ja kogenud oli. Ei mingit uut algust, uutmoodi elu vms. Lagle oli ju ometi teisest "pinnasest" pärit, aga temagi isa kodu viitas igast nurgast hipilikkusele.

Sõnaga, igavlesin, lootsin, et läheb paremaks, aga ei läinud.

Nukumängu ABC igaühele

"Nukumängu ABC" lastelavastuse nimena on minu arvates äärmiselt ebaõnnestunud. Mitte midagi ei ütle, sihtrühma ei määratle jne. Aga viimasel ajal tundub, et kõik, mida Jevgeni Ibragimov Nukuteatris puudutab, muutub kullaks. Ma tahtsin seda, mida ta teinud on, oma silmaga ka ise näha.

Arusaamatuks jäi, miks lavastusse olid kaasatud Peterburi professionaalsed nukunäitlejad? Kas Nukuteatri enda näitlejad ei tuleks toime? Aga võib-olla ongi hea, kui näitleja ise jääb sellises nukušketsidest koosnevas lavastuses võimalikult nähtamatuks? Tundmatute näitlejatega on see igatahes lihtsam. Taavi Tõnisson, kelle ülesanne oli peamiselt vaid šektse sisse ja välja juhatada, on ikka pigem mõnest varasemast muusikalilavastusest tuttav Taavi Tõnisson. Tema puhul tõesti vahet pole.

Lavastuses näidatakse väga lihtsate asjade mängimise võimalusi. Mängleva kergusega võeti läbi tähestik ja aafriklasest poplaulja pani saalitäie lapsi ja suuri rokkima küll. Üldse, muusikaline kujundus on selline mõnus popp ja noortepärane. Mõtlesin isegi, et praegu on ju algklassilaste hulgas ülipopulaarne Michael Jacksoni muusika, ja nad võiks lavastust tiba uuendada, pannes selle laulja nt "Black & White'i" laulma. :) Kõvasti tegi nalja mõte, mille Taavi pärast kahvli-kartuli-tantsu välja pakkus, et kartuli asemel võib kasutada ka saia või kotletti. Kotlettidega seda tantsu teha ...

Lavastus on tõepoolest sobiv igaühele. Ka kõige pisematele.

Universaalne ja rahvusvaheliselt kõnekas on "Nukumängu ABC" ka. Nad on sellega osalenud mitmel välisfestivalil ja kuuldavasti osalevad veelgi. Täitsa põnev oleks teada, kas välismaal räägib Taavi mõnes teises keeles ja kas nt tähestikku "lokaliseeritakse"?

Cosi fan tutte

Olen nii "teatristunud", et pean teatrit peaaegu nagu teiseks koduks. Seetõttu olen ammu minetanud vajaduse teatrisse minnes kuidagi eriliselt riietuda vms. Üks väheseid erandlikke teatrimajasid on siiski Estonia. Võib-olla sellepärast, et juba see maja on suursugusem, aga võib-olla ka sellepärast, et need žanrid, mida Estonia laval etendatakse, ei ole mulle nii tavapärased ... Siiski avastan end enamasti alati Estonia saalis istudes mõtlemast, et peaks sagedamini muusikateatris käima. Draamat on nii palju ja lihtsalt ei jaksa.

Umbes 3,5 tundi kestnud etendusest hoolimata peaks "Cosi fan tutte" olema jõukohane ja piisavalt vaatemänguline ka kõige ooperikaugemale vaatajale. Teatraalsust on selles tükis ebatavaliselt palju ja muusikalises plaanis ei ole mingit põhjust Mozartit nt Verdi kõrval peljata. Kusagilt lugesin isegi kommentaari, et Verdi on küll parim ooperihelilooja, aga "Cosi fan tutte" tõestab, et Mozart on geenius.

"Cosi fan tutte" libreto on banaalne. Olgugi et teatavas mõttes ajakohane tänapäevalgi. Selliste "mängudega" olen mina kokku puutunud teismelisena. Täiskasvanuna ei ole ju põhjust iga hinna eest kellegi truudusetaset mõõta. Nii et tegelikult ma tubli poole esimese vaatuse teisest poolest igavlesin. Võis silmad kinni panna ja lihtsalt muusikat kuulata. Vaadata polnud laval meie lauljate ebatavaliselt aktiivsest liikumisest hoolimata suurt midagi. Kohv vaheajal mõjus turgutavalt ja teise vaatuse ajal lendas aeg kiiremini. Kuni lõpumoraalini välja. Nimelt selleni, kuidas naised armuvad tuhandeid kordi päevas - sellised nad juba kord on.

Absoluutselt võrratu on aga selle lavastuse kunstnikutöö. Inglasest lavastaja Walter Sutcliffe'i ja Liina Keevalliku mõttetöö vili. Vanaaegsed pildiraamid ja William Hogarthi maalid või nende fragmendid.

Von Krahli Teater Moskvas ja PolygonTeater Helsingis

Peaaegu kuu aega Moskvas toimuval teatrifestivalili "Stanislavski sesoon 2009" osaleb ka Von Krahli Teater, kes mängib 12. ja 13. novembril paari aasta eest Eestis mitu teatriauhinda teeninud Kristian Smedsi lavastust "Kajakas".

"Kajakas" on novembrist jälle ka Von Krahli koduses mängukavas.

Auhinnad

EESTI TEATRILIIDU AASTAAUHINNAD 2008

Naiskõrvalosa auhind: Tiina Tauraite – Maša lavastuses „Kajakas“

Nomineeritud:
Lavastaja auhind: Kristjan Smeds – lavastus „Kajakas”
Meesnäitleja auhind: Juhan Ulfsak – Treplev lavastuses „Kajakas”
Meeskõrvalosa auhind: Lembit Ulfsak – Arkadina lavastuses „Kajakas”
Sõnalavastuste eriauhind: Lavastuse „Kajakas” trupp – lavastaja originaalse klassikatõlgenduse fantaasiarikka ja polüfoonilise teostamise eest lavastuses „Kajakas”.

FESTIVALI DRAAMA AUHINNAD

DRAAMA 2007: "Auhind näitlejannale" - Tiina Tauraite, "Kajakas"
"Auhind näitlejale" - Juhan Ulfsak, "Kajakas"
"Kajaka" erakordne tõlgendus - "Kajakas"

18.-22. novembril 2009 on Helsingis rahvusvaheline teatrifestival "Baltic Circle". Festivalil osaleb ka PolygonTeater lavastusega "Hapnik".

"Me leiame, et teatrikompanii PolygonTeater unikaalne sõnumi edastamise viis teatriloomes saab olema üllatav ja nauditav nii Soome tavapublikule kui ka teatriprofessionaalidele," ütleb 9-aastase uuendusliku suuna teatrifestivali direktor Eva Neklyaeva. Eelreklaamides on nimetatud "Hapnikku" hip-hop lavastuseks tema musikaalse esituslaadi ning tseremoniaalse ülesehituse tõttu.

"Hapnik" etendub festivalil ühe põhiprogrammi lavastusena 21. novembril kell 17 Q-teatteris.