Ootasin hiljuti ühes Hispaania lennujaamas Ryanairi lennukile pääsu ja noormees, kes kontrollis väravas pileteid, hüüatas meie Eesti ID-kaarte nähes, et ta oli just lugenud ühte raamatut Eestist, aga ei suuda kohe autorit ja pealkirja meenutada. Proovisime teda aidata, pakkudes umbropsu Oksase nime. Oligi nii olnud. See jutuajamine jäi meelde. Hiljem kodus otsisin Sofi Oksase kodulehelt üles, kas "Puhastus" on hispaania keeles ilmunud. Selgus, et on küll, ja mitte ainult hispaania, vaid ka katalaani, galeegi ja baski keeles.
Ma ei taha tegelikult väga sellel peatuda, kas ja kui hea raamat "Puhastus" on, kuid ülalkirjeldatud vahejuhtum kinnitab minu meelest veel kord, et Eestis kiputakse "Puhastuse" kõnekust ja mõju alahindama. Võib-olla me ületähtsustame ajaloolist süžeeliini? Kirjeldatud juhtumi valguses hakkasin mõtlema, et suurim erinevus raamatu ja filmi puhul paistab olevat see, et film "Puhastus" (Puhdistus) on oluliselt rohkem keskendunud üleüldisele naiste vastu suunatud vägivallale ja mõjub eesmärgipärasemalt ehk nüüdisaegsemalt. Filmis jäävad nõukogudeaegsed sündmused mitte niivõrd tagaplaanile, kuivõrd lihtsalt mingiks taustsüsteemiks, mille abil selgitatakse Aliide julgust ja soovi mis tahes pättidega toime tulla. Aga see näiline pluss muutis filmi jällegi mittemidagiütlevaks stampe täis mängufilmiks, millesarnaseid on ennegi tehtud.
"Puhastus" ei ole halb film. Ei ole ka nii hirmus ja õudusttekitav, kuigi siit-sealt lugedes võib niisugune mulje jääda. Kurvastab, et filmi tegijad on n-ö lati alt läbi jooksnud. Monumentaalse kirjandusteose ekraniseeringust oleksin oodanud kunstiliselt võimsamat filmi. Tundsin siiralt puudust näiteks kärbse sümboli kaduma laskmisest. Kärbes lausa ärritas mind lugedes! Filmi alguses näib Aliide kärbsega mingit lõputut võitlust pidavat, seejärel pole kärbseid enam kusagil ... Teine kujund, mis filmis tööle ei hakka, on külarahva viha Aliide vastu. Kord-paar Zara mainis, et majasein on täis soditud, aga kas ja mida ütleb üks soditud seinaga maja kaader vaatajale ... Jäävad arusaamatuks ka ütlused, et vägivalda on filmis palju. Ei olnud! Tõepoolest, vaatasin ja kehitasin õlgu, vist ainult üks koht oli painavalt jõhker. Jah, ma olen veendunud, et kõik oli, on olnud ja ON palju jõhkram, kui "Puhastuses" paista lastakse.
Näitlejate valikut saab põhjendada vaid sellega, et see on soomlaste film. Loomulikult on siis oluline, et võtmerollides astuvad üles soomlased. Segaseks jääb ainult, miks vähem või rohkem episoodilistesse rollidesse oli vaja eestlasi? Või ei ole siin- ega sealpool Soome lahte ühtegi teist näitlejat, kes suudab nii loomutruult Paša-sugust retsi mängida kui Kristjan Sarv? Ah mis ma ajan ... See on tegelikult natuke Taska Film ka - ju siis leping nägi ette, mitu protsenti saavad osadest endale eestlased. Rahvusküsimust kõrvale jättes peab tunnistama, et Laura Birn noore Aliidena meeldis väga. Hansu osas oli Peter Franzén, üldiselt ok, ent tema tingimusteta näiv murdumine muutis ta eriliselt ebaatraktiivseks. Kui raamatus võis veel Aliidet elu armastuse pärast natukenegi mõista, siis film külvas kogu olustikku lõpmatut lootusetust nõndamoodi, et ei jäänud kahtlustki, et see on ju kõigest film.
Tõenäoliselt ei vaata ma seda filmi rohkem enam kunagi. Aga ei kahetse, et vaatasin. Ja minu meelest ei olnud see sugugi halb film. Liiga tavaline, lihtsakoeline oli. Teisiti öeldes, "Puhastus" vääriks korralikku tõlgendust filmilinal, mitte ümberjutustust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar