Kolmapäev, 5. september 2012

"The Rise and Fall of Estonia", telekas

24. augustil sai ETVst vaadata ühte neist Teater NO99 poliitilise allkirjaga lavastustest, mis Nokia Kontserdimajas etendununa ja "Ühtse Eesti suurkogu" omamoodi sõsarana oli pakkunud meedias palju kõneainet, kuid minul ei õnnestunud seda ikkagi enne näha. See on "Eesti tõus ja langus" ehk "The Rise and Fall of Estonia". Justnagu tellimise peale avaldas ajaleht Sirp sellesama päeva lehes Jan Kausi artikli pealkirjaga "Teatrist ja poliitikast", alapealkirjaga "NO99 ja Mart Nurga kaasabil ja näitel". Ajendiks oli ilmselt 3. augusti Postimehe arvamusküljel ilmunud Mart Nurga artikkel "Kas NO99 on teater, teeb teatrit või midagi muud". Olgu neile artiklitele viidatud siin lihtsalt põhjusel, et püsiksid meeles. Iseenesest ei ole ma eriti põhjalikult teatri ja poliitika seostele ja kooseksisteerimisele mõelnud. Hindan teatri juures aktuaalsust ja tänapäevaga kõnelemist. Just see on põhjus, miks mulle NO-teatri lavastused enamasti meeldivad ja miks ma NO-teatri püüdlusi ühiskonnas kaasa rääkida või ühiskonna südametunnistusele koputada märkimisväärseks pean.

"The Rise and Fall of Estonia" lõpus kõlanud mõte, et see on püüd selgitada, kuidas me tahame pugeda peadpidi sirelipõõsasse, et süüa ära kõik viie kroonlehega sireliõied, ja kuidas lõpuks jäävadki järele ainult need kolmesed õied, mis toovat ju õnnetust, oli haigettegevalt kriipiv ja väga tõene. Televiisorist oli neid etüüde eestlaste ja Eesti elust hea vaadata. Ekraanile loodud etendust ei saa salvestusena moonutada, sest täpselt samasugust pilti näeb ka saalis. Võib-olla suhtunuksin saalis sellesse lavastusse teisiti, sest täielikult kinolinale produtseeritav lavastus, mis võib küll suures osas sündida reaalajas sealsamas lina taga, paneb mõtlema, kas see on nüüd teater või kino ... Mida vaataja ootab ja loodab näha? Videotehnika kasutamine on nüüdisaegses teatris ootuspärane, "The Rise and Fall of Estonia" puhul taotluslik mitmel põhjusel: näidata meie elu hetki suurel ekraanil suuremalt kui elu; välistada võimalus, et kellelgi jääb midagi olulist tähele panemata (teatris võib nii kergesti juhtuda, kui vaatad kogemata lava teises nurgas toimuvat) jne.

Lavastus oli üllatavalt hea, vähemasti hoopis teistsugune, kui ma ootasin või kartsin. See oli hea. Aga üks asi jäi kripeldama - tõusu nagu polnudki õieti, üks lõputu langemine, mis kippus päädima mitmesugustes tõlgendustes hädaorus olemisega. Kui miski või keegi tõusis, siis inimene, eestlane, kes ajas ikka ja jälle tehtud ülekohtust ja haiget saamisest hoolimata jalad alla ja pea kuklasse, proovis keegi olla või vähemalt kedagi mängida. Kummaline, et riik, mis on ju rahvas, on rahvast nii kaugel.

Muusika oli samuti muljetavaldav, tekitades kohe esimestel minutitel pühaliku tunde. See pühalikkus sundis eelarvamusi unustama ja lausa nõudis, et vaataja peab tahtma samastuda laval/ekraanil olevate eestlastega, kelle elu on meie kõigi elu oma rõõmude ja muredega. Pruut tahab olla õnnelik ja näeb, et viletsus ja nadi palk annavad pulmatordilegi mõru meki manu. Võib-olla on selle tordi tarvis rahagi laenatud. Nii on täna, eile oli võib-olla küll auto, ent sellega sai ainult maal aiasaadustel järel käia, et oleks midagi süüa. Ülejäänud ajal sõitis pereisa taksot. Paneb vakatama. Ometi pole põhjust öelda, et see on ebarealistlik või ülevõimendatud. Eestlasel on oskus end vabaks laulda.

NO-teatri trupp on ühtlane ja seetõttu ei ole põhjust kedagi ka selles lavastuses eraldi esile tõsta. Eredamalt jäid meelde ukse taga ootav Risto Kübar, Sergo Varese monoloog, Mirtel Pohla rollid ja Eva Klemetsi päkapikku ootav väike tüdruk.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar