Laupäev, 23. juuli 2011

Saueaugu tasandikkude helinad

Saueaugu Teatritalus mängitav "Tasandikkude helinad" on kindlasti selle suve üks paremaid lavastusi. Jaan Kruusvall on oma näidendisse leidnud sõitmast lakanud rongide ja busside kõrval palju lihtsamaid ja olulisemaid valupunkte, millest mitte ainult "ääremaa" elu ja elanike puhul rääkida. Unistused, lootused ja äraminekusoov on nii üldinimlikud. Äraläinu kirjutab, et selles kohas, kus ta nüüd Austraalias elab, räägitakse ümberringi eesti keelt ... Ja siiajäänu raiub, et tema ei tahagi kuhugi minna. Esimene tuleb tagasi, teine läheb ja tuleb ka tagasi.

"Tasandikkude helinaid" mängitakse Saueaugul endises laudas, millest on saanud suurepärane mängukoht lihtsa talutoa kujutamiseks. Pääsukesed lendavad ja laulavad lae all. Selle näitemängu puhul ei ole tegu küll talukohaga, vaid kunagise kirikuõpetaja koduga, kus praegu elavad tema tütar, tütre tädi ja Vambola. Vambola (Tõnu Oja) on missiooniga mees, kes ikka ja jälle on oma aateid kaitstes elus hammasrataste vahele jäänud. Aga ta on ka naisperele armsaks saanud. Tütar Virginia (Garmen Tabor) on muusikaõpetaja, kelle elus pole õiget armastust veel olnud. Ja ei paista ka, sest külla pole enam eriti kedagi elama jäänud ja lootused külast linna lahkuda luhtuvad.

Möödunud aegadega võrreldes on võsa kasvanud nii kõrgeks, et enam ei näe naabertalu katustki, kirikutki ei näe, ainult selle torn veel paistab. Naabertalus elab Franz, keda mängib selles lavastuses Pääru Oja. Superroll! Muidugi on tal ka materjali, mida mängida. Seda vahvam on, et niisugune tegelane on saanud Pääru Oja näol kehastuse, mida on keeruline üle mängida. Franz on 25aastase noormehena selles tühjaks jäänud külas viimane lootusekiir, kuni ... tuleb Helen (Katariina Kabel) ja kuni ... ja kuni ... Franz kirjutab raamatut, ajab talvel traktoriga teid lahti, praeb endale kartuleid, maalib sügist ja unistab vahetevahel linnaminekust.

Virginia tädi (Kaie Mihkelson) on sellest põlvkonnast, kelle unistused, lootused ja lahkumissoovid on ammu purunenud, kes on õppinud leppima ja lähtub soovist, et peab olema õnnelik. Surragi ei saa, kui ei ole õnnelik oldud. Sedasama õnne otsib ka Vambola, kes proovib ikka ja jälle otsustavalt ära minna, aga tuleb tagasi ja ütleb, et ei kunagi enam. Nii Virginia, Vambola kui ka tädi on elu jooksul paljust läbi tulnud ja üle saanud, noored annavad liiga kiiresti alla.

Nii nad seal elavad. Suvel ja sügisel, kui puude lehed on kõige uskumatumat värvi, ja talvel, kui hanged on põlvini, kui autodega lumest läbi ei saa. Ja kevadel, mis saabub armastuse tulles väga kiiresti. Kirikukell enam ei helise, sest trepp kellatorni on katki. Franz teeb selle korda. Kui kirikukell jääb jälle vait, helisevad tasandikud ikka edasi. Tasandikud helisevad alati.

Meie oma algupärane teatritekst, millest Aleksander Eelmaa taktikepi all on tekkinud tõeliselt tundeline lavastus. Unenäoline tempo lummab, kõigi näitlejate omavahelisest "keemiast" kostub muusikat, mille kuulmiseks ei ole vaja kordagi viiulikeeli venitada. Õnneks on oodata lisaetendusi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar