Esmaspäev, 24. august 2009

Esmatutvus Mehis Heinsaarega

Mitu head sõpra on rääkinud, et Mehis Heinsaare oskus kirjutada, keelega ümber käia on nauditav. Mäletan tegelikult teda ülikooliajast, aga lugema polnud varem juhtunud. Mõni aeg tagasi leidsin kodusest raamaturiiulist Loomingu Raamatukogu 2001. aastakäigu raamatud ja muu hulgas "Härra Pauli kroonikad". Umbes sajaleheküljeline jutukogu.

Kuna jutud keelest mind ikkagi eelkõige lugema ärgitasid, siis sellest kõigepealt. On küll ilus. Iga sõna tundub olevat enne kirjapanemist hoolega kaalutud, laused ei ole pikad ega keerulised. Proosa nagu luule! Steriilne, aga stiilne.

Härra Pauli jutud on kõik üsna lühikesed, mõni vaid ühe lõigu pikkune. See teos sobib lugemiseks pigem tõsisele kirjandusgurmaanile. Ma küll armastan head ja veidi raskemat lugemist, aga pea kogu raamatu ajal oli mul mõttes silme ees pilt ühe kunagi ammu Postimehes ilmunud intervjuu juurest. See pani ikka ja jälle tõdema, nagu oleks härra Paul Heinsaar ise. Pidev teejoomine, mädanev kalapea laual, külmetamine, lausa ebamaised elutingimused. Sõnaga, ei ole minu stiil. Aga jutud on järjestatud ajaliselt loogiliselt: algavad härra Pauli esimeste eluaastatega ja lõpevad viimastega. Postmodernistlikult ei ole muidugi miski selge ja lõplik - kõik on pidevas liikumises.

Mis kõige kummalisem: hoolimata absurdsusest oli süžeeliin põnev jälgida ja süveneda polnud ka üldse keeruline.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar