Paar päeva juba kontserdist möödas ja väsimus hakkab ka jalgadest kaduma. Millest väsimus? No seisin peaaegu tund aega väravas sabas, siis mõni tund kontserdil ja lõpuks matkasin jalgsi lauluväljakult Kristiinesse. Jumaldan selliseid suveõhtuid! Mõnus.
Ma ei ole kunagi Madonnat fännanud, aga eks ma vist sedasorti tarbija olen, et tuleks ikka kord elus Maarjamaad külastav staar ära vaadata. Rõõm on siis suur, kui pettuda põhjust ei olnudki ja kui hinge jääb nii-nii hea tunne. Madonnast jäi. See lava oma suurte LED-torudega ja uhkelt modernne lavastus oli iga piletile kulutatud senti väärt. Rahvast oli küll väljakul veidi liiga tihedalt. Kristiinesse jalutada oli pärast hirmus vahva, sest lauluväljakult lahkuv rahvamass oli tõkestanud igasuguse autode liikumise ja tekkis tunne, et jalakäijad on suurem kui elu (loe: autod). Narva mnt otsas püüdis üks politseipatrull jalakäijaid kõnniteele suunata, aga nii, kui auto mööda sõitis, vajusid inimesed jälle sõiduteele tagasi. Kristiine Keskuse Statoilist lootsime juua ja süüa saada, aga järjekord oli liiga pikk. Loobusime. Hea oli seekord kohal olla. Soojas suveöös imestusega vaadata, millises kadestamisväärses vormis Madonna ikka on. Ma vist läheks tema kontserdile uuesti siis, kui ta 80aastaselt on sama heas vormis nagu praegu, ja nagu Ülle Lichtfeldtki ütles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar