Iguaani öö

Tennessee Williams on 20. sajandi (näite)kirjanduses nii kõva nimi, et mina tema teoste põhjal tehtud lavastusi vahele küll jätta ei raatsi. Liiatigi mind paelub ameerika kirjandus. Ingo Normeti (uuesti) lavastatud "Iguaani öö" Linnateatris jättis aga külmaks. Eelmist tema lavastust ma ei ole näinud, samuti ei ole ma näinud ka ühtki teist selle näidendi lavastust. Lugenud ka ei ole teksti ennast. Olin üpris puhas leht teatrisse minnes, kui välja arvata see elementaarne, mida Williamsist enne teadsin.

Kusagilt justkui lugesin, et selle Linnateatri lavastuse puhul on teksti mingis mõttes kärbitud, ära on jäetud mingi liin. Ei mäleta, kust seda lugesin ja kas ja mis see täpselt olema pidi.

Ei saa öelda, et etendus on halb. See on täpselt nii klassikaline teater, et kui käia aastas paar-kolm korda teatris või olla harjunud hästi klassikalisega teatriga, võiks vist vägagi meeldida. Tingimused heaks teatrielamuseks on täidetud: osatäitjaid on palju, esinevad Eesti parimad näitlejad, lavakujundus on ilus, värviline, keegi ei ropenda jne. Siiralt usun, et paljudele selline lavastus meeldib. Mina ootasin ja ootasin hetke, mil jõuaks kohale, miks see tükk on täna siin ja praegu lavastatud, aga seda hetke ei tulnudki.

Ainus teema, mis meelde jäi, oli kõiki tegelasi valdav üksinduse mure. Olgugi et tajun iga päev, kuivõrd üksi me maailmas oleme, mõjus "Iguaani öö" üksindus ja köidikuisse pandud iguaani silmis oletatav üksinduse ja hirmu peegeldus ikkagi nii, et see ei läinud mulle korda.

Näitlejad olid kõik head või väga head. Iseäranis Anne Reemann, kes tavaliselt on alati ühesugune. Selles lavastuses ei ole. Suurepärane roll. Piret Kalda kohta võib öelda, et tema lausa päästis mu jaoks selle etenduse. Ilma temata ei oleks ma ka pärast teist vaatust saanud ühtki head sõna kogu tüki kohta öelda. Alo Kõrve ja Priit Võigemast tõestasid jälle, kuidas näilisest kõrvalosast võib teha suure rolli. Ene Järvis oli samuti väga eriline. Rain Simmul ikka hea nagu alati.

Sõnaga, ei saa kokkuvõttes midagi ka näitlejatele ette heita. Järelikult kõik kivid lähevad lavastaja kapsaaeda? Kahju, aga need katkised inimesed seal laval jäid oma muredega ja omas üksinduses kaugeks. Selles loos oli käike ja sümboleid, mis tõotasid midagi rääkida, aga siis kukkus jälle lugu kokku. Näiteks koht, kus Simmul räägib, kuidas ta oma tüdrukutele näitab kohti, mida ei ole üheski turismibrošüüris või mõte sellest, et ta valis oma elus Jumala juurde tee juhatamise asemel tavalise giidi rolli.