Mängud tagahoovis

Draamateatri välkprojekt (ainult 11 etendust, mis on Draamateatri puhul ebatavaline) "Mängud tagahoovis ehk Because" võiks küll mängukavas kauem olla. Aga täna on juba viimane etendus. Minu nähtud etendus pühapäeva õhtul oli kindlasti üks paremaid lavastusi, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Seda hoolimata sellest, et kartsin eelnevalt kõvasti, kas selline etendus sobib kuidagigi minu pühapäevase meeleolu ja tähtsa päevaga. Aga kõik oli lõpuks imelises tasakaalus. Ja ammu-ammu ei ole nii täiuslikku päeva mu elus olnud.

Tegelikult kardan üldse selliseid teemasid teatritükkides, sest tekst või lavastus võib osutuda liiga räigeks või ka rõvedaks. Selle lavastuse (ja näidendi) sisu oli aga omamoodi ootamatu. See peegeldas äärmiselt eredalt teismeliste hingeelu, dilemmasid jne, samas jällegi mäng kahel tasandil (14-17aastased noored vs. täiskasvanud juristid ja poisid-tüdrukud vs. mehed-naised) näitasid ehedamast ehedalt seda, kuidas paljud mõttemallid ei muutu ka vanusega.

Minu jaoks ei olnud see vägistamislugu, vähemalt mitte selle sõna füüsilises tähenduses. Ütleme nii, et selliste valikute, küsimuste, kahtluste ja mängudega ju üles kasvatakse. Päris kindlasti nendes tagahoovides või agulites. Kas sellel tüdrukul oli üldse päriselus kedagi, kes temast hoolinuks? Ei saa kuidagi mainimata jätta, aga Alina Karmazina ei ole veel kunagi nii hea olnud kui nendes kahes rollis siin! Ma täiesti siiralt uskusin, et ta ongi 14aastane, ja hiljem, et ta ongi see süüdistaja, kes on võtnud eesmärgiks iga hinna eest ühte teismelist seksuaalselt ära kasutatud tüdrukut kaitsta.

Üsna harva joonistuvad nii selgesti välja kõik erinevad karakterid. Iseäranis keeruline Märt Avandi kehastatud karakter. Ühest küljest külm ja kalkuleeriv manipulaator, teisest küljest jällegi ilmselt kolmest ülejäänust kogenuim, aga südames võib-olla üldsegi mitte nii julm ... Võib-olla peitub temas väga paljude lastekodulaste või erikoolidesse sattunud laste lugu - vägivald sünnitab vägivalda? Vastukaaluks Lauri Lagle kehastatud ilmselt armunud noormehe karakter. Ja Mihkel Kabel uudishimuliku teismelisena. Kristo Viiding on mu tõeline lemmik viimasest lavaka lennust ja seekord nägin ühtäkki, et ta on hämmastavalt sarnane Veiko Tääriga - näojooned, kehaehitus (kuigi on lühem), isegi mängumaneer.

Lavakujunduses kasutatud võrkaed tähistas imeliselt kahe maailma vahelist piiri. Ühel pool räämas tagahoov, teisel pool rikas valge puuaiaga maailm, kust ei puudunud kohvimasin lõhnava kakaoga. See ilus maailm mõistis oma reeglite järgi hukka teismelised mitte nii ilusas maailmas elanud noored. Mul oli nendest poistest lausa kahju - noored inimesed, kelle puhul on süü suurus on tegelikult vaieldav. Olgugi et ma saan ju vägagi hästi aru, mida selline juhtum 14aastase tüdruku puhul tähendab.

Oh, see lavastus pani mind kaasa elama nii, nagu väga harva teatris juhtub. Kõhus oli kogu aeg tunne, nagu oleksin ise seal ja elaksin kõigi nende inimeste hinges toimuvat omal nahal läbi. Veel hullemini mõjus mõni aasta tagasi "Padjamees". Viimane painab tänaseni ...

Mitte midagi negatiivset ei oska lavastuse kohta nimetada. Alina võiks olla küll üks teatripreemia pretendent järgmise aasta märtsis, niisamuti muusikaline kujundus.