Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab

Linnateatri Põrgulava taasavamine oli omaette teatrisündmus. Niisamuti nagu on omaette teatrisündmus taas üks Nüganeni suurlavastus.

Jean-Luc Lagarce'i "Meie, kangelased" on näidend teatrist ja teatritegemisest, aga ka perekonnast, traditsioonidest, usaldusest, lubadustest, unistustest. Sellega seoses räägitakse palju Kafkast ja äsja eesti keeles ilmunud Kafka päevikutest. Viimased on tegelikult ka näidendi aluseks või ajendiks. Teisalt ei ole see üldse nii kafkalik, nagu karta võib. Ühe lausega kokku võttes on tegemist hoopis lavastusega, mis ajapikku üha kasvab ja jääb kusagile mälusoppi pikaks ajaks alles.

Istusin mõneti halvas kohas, sest esimesed paarkümmend minutit toimus tegevus lava paremas servas asuvas kitsukeses garderoobi moodi puuris. Sinna vaatamisest jäi kael kangeks, aga tegelasi oli palju ja nende kõigi omavaheliste suhete lahkamiseks tuli ära kuulata erinevate tegelaste vahelised dialoogid. Ja nüüd, umbes nädal aega pärast etenduse vaatamist leian ma ikka veel sümboleid, mida Elmo Nüganen on oma lavastuse nendesse esimestesse minutitetesse põimida suutnud. Huvitav, kas ta on näinud ka ise mõnda Lagarce'i lavastust Prantsusmaal? Ja huvitav, millal tal tekkis mõte just see tükk lavastada? Võimalik, et sellest on ka kusagil kirjutatud. Ma lihtsalt ei mäleta või pole sattunud lugema.

Absoluutselt kohustuslik on osta kavaleht, selle lugemisest on väga-väga palju abi. Eriti, kui pärast etendust tekib tahtmine otsida mõnele arusaamatule kohale põhjendusi, seletusi. Näidendi tegevus toimub Euroopa südames, aga Eestis tundub see Euroopa süda ikka nii hirmus kaugel olevat. Ja ometigi kerkib etenduse ajal uuesti ja uuesti esile mõte, et see kõik toimub ju meiega siin ja praegu, ei ole lihtsalt võimalik ... Aga on! Ma otsisin teadlikult paralleele Linnateatriga hiljuti juhtunuga, sellega, et pidi ju ehitatama uus suur maja ja ühel hetkel ei lugenud miski enam. Aga ka see ei ole peamine.

Kogu etenduse vältel on peaaegu kogu trupp laval. Ja kui keegi ka lahkub, toimub see väga põhjendatud moel. Isegi külalisnäitlejad on valitud rollidesse põhjusega. Kogu ansamblist paistsid eriliselt silma Anu Lamp, Külli Teetamm, Andrus Vaarik, Andero Ermel. Aga näiteks Helene Vannari, Andres Raag ja Piret Kalda peegeldasid mingit sellist osa elust, kus ainult kahe jalaga maa peal olles saab midagi ära teha. Epp Eespäev - suur pruut, keda tema peigmees ilmselt ei armasta ... Kas Lagarce on oma näidendis remarkidega kirjeldanud tegelaste välimust? Teada on, et näidendi kirjutamisel pidas ta igas rollis silmas mõnda konkreetset näitlejat.

Mõtlesin kogu aeg, miks see kõrts just niisugune on tehtud, milleks need lauad? Kui lõpuks lauad üksteise peale tõsteti, taipasin, et see on rong, aga siis hakkasin kahtlema, sest võib-olla pidi see olema hoopis pikk-pikk sammastega koridor? Või hoopis narid vangilaagris?

"Meie, kangelased" on jälle üks nendest etendustest, millest tegelikult parema meelega ei tahakski rääkida. Tekkinud ja ikka veel tekkivad mõtted tahavad olla enda sees ja panevad janunema mõne muu Lagarce'i tüki lavastuse järele. Kindel on, et Linnateatri lavastus on kohustuslik kõigile, kes armastavad head teatrit, ja kõigile, kes armastavad suurt kirjandust.

Iguaani öö

Tennessee Williams on 20. sajandi (näite)kirjanduses nii kõva nimi, et mina tema teoste põhjal tehtud lavastusi vahele küll jätta ei raatsi. Liiatigi mind paelub ameerika kirjandus. Ingo Normeti (uuesti) lavastatud "Iguaani öö" Linnateatris jättis aga külmaks. Eelmist tema lavastust ma ei ole näinud, samuti ei ole ma näinud ka ühtki teist selle näidendi lavastust. Lugenud ka ei ole teksti ennast. Olin üpris puhas leht teatrisse minnes, kui välja arvata see elementaarne, mida Williamsist enne teadsin.

Kusagilt justkui lugesin, et selle Linnateatri lavastuse puhul on teksti mingis mõttes kärbitud, ära on jäetud mingi liin. Ei mäleta, kust seda lugesin ja kas ja mis see täpselt olema pidi.

Ei saa öelda, et etendus on halb. See on täpselt nii klassikaline teater, et kui käia aastas paar-kolm korda teatris või olla harjunud hästi klassikalisega teatriga, võiks vist vägagi meeldida. Tingimused heaks teatrielamuseks on täidetud: osatäitjaid on palju, esinevad Eesti parimad näitlejad, lavakujundus on ilus, värviline, keegi ei ropenda jne. Siiralt usun, et paljudele selline lavastus meeldib. Mina ootasin ja ootasin hetke, mil jõuaks kohale, miks see tükk on täna siin ja praegu lavastatud, aga seda hetke ei tulnudki.

Ainus teema, mis meelde jäi, oli kõiki tegelasi valdav üksinduse mure. Olgugi et tajun iga päev, kuivõrd üksi me maailmas oleme, mõjus "Iguaani öö" üksindus ja köidikuisse pandud iguaani silmis oletatav üksinduse ja hirmu peegeldus ikkagi nii, et see ei läinud mulle korda.

Näitlejad olid kõik head või väga head. Iseäranis Anne Reemann, kes tavaliselt on alati ühesugune. Selles lavastuses ei ole. Suurepärane roll. Piret Kalda kohta võib öelda, et tema lausa päästis mu jaoks selle etenduse. Ilma temata ei oleks ma ka pärast teist vaatust saanud ühtki head sõna kogu tüki kohta öelda. Alo Kõrve ja Priit Võigemast tõestasid jälle, kuidas näilisest kõrvalosast võib teha suure rolli. Ene Järvis oli samuti väga eriline. Rain Simmul ikka hea nagu alati.

Sõnaga, ei saa kokkuvõttes midagi ka näitlejatele ette heita. Järelikult kõik kivid lähevad lavastaja kapsaaeda? Kahju, aga need katkised inimesed seal laval jäid oma muredega ja omas üksinduses kaugeks. Selles loos oli käike ja sümboleid, mis tõotasid midagi rääkida, aga siis kukkus jälle lugu kokku. Näiteks koht, kus Simmul räägib, kuidas ta oma tüdrukutele näitab kohti, mida ei ole üheski turismibrošüüris või mõte sellest, et ta valis oma elus Jumala juurde tee juhatamise asemel tavalise giidi rolli.

Päeva algus Niine tänaval

Teater on elu. Vähemalt Niine 11 etendatav "Startup" tõestab seda kindlasti.

Teatrifriigina ei saanud kuidagi lasta mööda juhust vaadata hommikul kell 8.15 algavat etendust. Aga õhtu- või ööinimesena oli etendusehommikul end ärkama sundides ainus mõte peas see, et olgu see viimane kord, mille pagana pärast peab nii vara hommikul teatrisse minekuks ärkama ... Nojah, tegelikult oli mul puhkus. Aga tööpäeva alguseks on see etendus tüüpilisele kontoriinimesele ideaalne. Täpselt sama lootusetud võivad olla ikka ja jälle algatatavad üritused leida midagi ülimalt originaalset, tulutõotavat. Teisalt on pärast sellist "koosolekut" peas kindlasti palju värskeid mõtteid. Inimsuhted ja sugudevahelised probleemidki on parajalt kajastatud. Gert Raudsep on teistest näitlejatest vanem ja ma jäin uskuma teda, kui ta ütles, et on pankroti üle elanud. Kas vahvliäri pankroti? Ehedad on ka kaks noort meest (Bert Raudsep ja Jaak Prints) oma värskete ideedega, alates sellest, et firmat luua peaks tänapäeval palju lihtsam olema.

Vürtsi lisas veel see, et olin eelmisel õhtul vaadanud NO-s etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ja hommikul nägin rongis Jaak Printsi. Mõtlesin, et vaeseke, minul vaatajana on raskusi ümberkehastumisega, mida need näitlejad veel tegema peavad ... Pärast vaatasin huvi pärast NO-teatri mängukava ja selgus, et samal õhtul mängivad nad jälle "Jänest" ja järgmisel hommikul "Startupi" jne. Sügav kummardus! Nad suudavad!

Ühe asutuse kõverpeegel. Rangelt soovitatav. Ja mina küll enam ei julge öelda, et see oli viimane kord, mil nii vara hommikul teatrisse oleksin nõus minema. Sest näiteks ühes blogis kirjutati "Startupi" kohta nii: "Hommik on liiga kallis aeg, et seda maha magada. Inimesed, püüdke päeva. Uni ei toida. Toidab ajurünnak ja idee, mis sellest sünnib. Ja muudab teie elu. Sellepärast ärgake kell 6.00." Ja tundub, et Mardil endal on hoopiski huvitavad ideed selle lavastusega seoses liikuma hakanud.

Kuidas seletada pilte surnud jänesele

Nüüd ma siis tean seda! Ootasin võimalust näha NO-teatri lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" kannatamatult ja suure põnevusega ning veelgi suuremate ootustega alates hetkest, mil nende kodulehele ilmus lavastuse tutvustus. See ootus muutus üha painavamaks, kui (ajakirjanduses) hakati juba nähtud ja nägemata etendustest rääkima. Nägemata etendusest sellepärast, et ma usun, et mitte kunagi varem ei ole Eestis ükski ajalehes ilmunud teatrietenduse arvustus saanud nii palju kommentaare kui seekord. Peamised kommentaatorid muidugi lavastust mittenäinud.

Selle pika ootamise järel pean mainima alustuseks ära etenduse suurima puuduse: pikkus. Võinuks olla vähemalt pool tundi lühem. Ometi mõjus kohati liiga veniv tempo lummavalt, sest ma ei mäleta NO-teatri repertuaaris lavastust, kus kärtsu-mürtsu pole. "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" paneb vaatama-kuulama hiirvaikuses, laval ei ropendata ega midagi.

Lahatavad teemad, milleks on kultuuri ja kunsti tegemisega kaasnevad probleemid, küsimused, kuidas ja mida teha, kellele teha, kas ja mida mõistetakse, panid mind küll tundma, et see lavastus annab igati võimaluse asju laiemalt vaadata ja näha. Kas kultuuri ja spordi teemade juhtimiseks piisab ühest ministrist, inimesest? Kellele tähelepanu rohkem on vaja?

Marika Vaarik oli super. Parimad kohad lavastuses mu meelest veel näiteks see, kui Sergo Vares helistas ja küsis, kas telekast pandi saade lindistama, siis veel jänesed kunstinäitusel, spordialade matkimised, Jaak Prints kogu etenduse vältel :), kappakusemise võistlus. Ja minu meelest oli igati asjakohane ja sugugi mitte üle pingutatud ka alasti Risto Kübar laval. Korraks küll mõtlesin, et no aitab juba, aga lõpuks oli see ikka ülimalt tabav ja detailideni paigas koht. Kokkuvõttes ühinen igati Otiga, et see lavastus "vajab vähemalt teistkordset vaatamist ja pikemat analüüsi, kui blogi võimaldab".

Mängud tagahoovis

Draamateatri välkprojekt (ainult 11 etendust, mis on Draamateatri puhul ebatavaline) "Mängud tagahoovis ehk Because" võiks küll mängukavas kauem olla. Aga täna on juba viimane etendus. Minu nähtud etendus pühapäeva õhtul oli kindlasti üks paremaid lavastusi, mida ma viimasel ajal vaadanud olen. Seda hoolimata sellest, et kartsin eelnevalt kõvasti, kas selline etendus sobib kuidagigi minu pühapäevase meeleolu ja tähtsa päevaga. Aga kõik oli lõpuks imelises tasakaalus. Ja ammu-ammu ei ole nii täiuslikku päeva mu elus olnud.

Tegelikult kardan üldse selliseid teemasid teatritükkides, sest tekst või lavastus võib osutuda liiga räigeks või ka rõvedaks. Selle lavastuse (ja näidendi) sisu oli aga omamoodi ootamatu. See peegeldas äärmiselt eredalt teismeliste hingeelu, dilemmasid jne, samas jällegi mäng kahel tasandil (14-17aastased noored vs. täiskasvanud juristid ja poisid-tüdrukud vs. mehed-naised) näitasid ehedamast ehedalt seda, kuidas paljud mõttemallid ei muutu ka vanusega.

Minu jaoks ei olnud see vägistamislugu, vähemalt mitte selle sõna füüsilises tähenduses. Ütleme nii, et selliste valikute, küsimuste, kahtluste ja mängudega ju üles kasvatakse. Päris kindlasti nendes tagahoovides või agulites. Kas sellel tüdrukul oli üldse päriselus kedagi, kes temast hoolinuks? Ei saa kuidagi mainimata jätta, aga Alina Karmazina ei ole veel kunagi nii hea olnud kui nendes kahes rollis siin! Ma täiesti siiralt uskusin, et ta ongi 14aastane, ja hiljem, et ta ongi see süüdistaja, kes on võtnud eesmärgiks iga hinna eest ühte teismelist seksuaalselt ära kasutatud tüdrukut kaitsta.

Üsna harva joonistuvad nii selgesti välja kõik erinevad karakterid. Iseäranis keeruline Märt Avandi kehastatud karakter. Ühest küljest külm ja kalkuleeriv manipulaator, teisest küljest jällegi ilmselt kolmest ülejäänust kogenuim, aga südames võib-olla üldsegi mitte nii julm ... Võib-olla peitub temas väga paljude lastekodulaste või erikoolidesse sattunud laste lugu - vägivald sünnitab vägivalda? Vastukaaluks Lauri Lagle kehastatud ilmselt armunud noormehe karakter. Ja Mihkel Kabel uudishimuliku teismelisena. Kristo Viiding on mu tõeline lemmik viimasest lavaka lennust ja seekord nägin ühtäkki, et ta on hämmastavalt sarnane Veiko Tääriga - näojooned, kehaehitus (kuigi on lühem), isegi mängumaneer.

Lavakujunduses kasutatud võrkaed tähistas imeliselt kahe maailma vahelist piiri. Ühel pool räämas tagahoov, teisel pool rikas valge puuaiaga maailm, kust ei puudunud kohvimasin lõhnava kakaoga. See ilus maailm mõistis oma reeglite järgi hukka teismelised mitte nii ilusas maailmas elanud noored. Mul oli nendest poistest lausa kahju - noored inimesed, kelle puhul on süü suurus on tegelikult vaieldav. Olgugi et ma saan ju vägagi hästi aru, mida selline juhtum 14aastase tüdruku puhul tähendab.

Oh, see lavastus pani mind kaasa elama nii, nagu väga harva teatris juhtub. Kõhus oli kogu aeg tunne, nagu oleksin ise seal ja elaksin kõigi nende inimeste hinges toimuvat omal nahal läbi. Veel hullemini mõjus mõni aasta tagasi "Padjamees". Viimane painab tänaseni ...

Mitte midagi negatiivset ei oska lavastuse kohta nimetada. Alina võiks olla küll üks teatripreemia pretendent järgmise aasta märtsis, niisamuti muusikaline kujundus.

"Pea vahetus" NO-teatris

Tahaksin nii väga, et NO-teatris lavastatud "Pea vahetuse" ettekandmised ei piirdu nende mõne kevadise ja nelja augustisse lisatud mängukorraga! Saal on ju vaatajaid puupüsti täis. Ja õigustatult. Üle pika-pika aja haarasin etenduse ajal paberi ja pastaka järele, et sellest võrratust tekstist midagigi niiviisi talletada, et hiljem ei oleks vaja proovida ja proovida meenutada, kuidas ja mida täpselt öeldigi. Kuni Märt Avandi Jumala-monoloog mul jälle pisarad põski mööda alla voolama pani. Esimese vaatuse ajal nutmist ei osanud ma eriti millegi konkreetsega seletada, see oli lihtsalt selline emotsioon - veidi rändama läinud mõtetest ärganud üksi olla tahtmise ja järele mõelda tahtmise tunne. Vist seesama, mis pani mind nutma kunagi ammu-ammu, peaaegu lapsena, Vanemuise suurel laval etendunud tantsulavastuse "Kadunud naine minus" ajal. Aga teise vaatuse ajal oli kõik palju reaalsem. Vaheldumisi Priidu ja Märdi monoloogid (või nendevaheline dialoog?) küll elust, küll ilust, kokkuvõtvalt alguskokkukõlast. Kui veel mõelda, et selles lavastuses teevad kaasa ainult Raplast pärit inimesed ja üldse on selle loomise juures olnud ainult raplakad, tekib tahtmatult küsimus, mis tunne oleks kasvada ja kujuneda ühes tegelikult päris väikses linnas, kus pea iga laps, kes on su sõber või kes ka ei ole su sõber, oskab laulda, näidelda ja väidelda? Ei tea, kas enam, aga mõni aeg tagasi oli Rapla maakond vist üks agaramaid ja silmapaistvamaid väitluskeskusi Eestis. Süda on neil noortel kindlasti õige koha peal. Suur süda. Asi ei olegi selles, kas lasta kellelgi teisel oma hinges sobrada või mitte, vaid minu meelest eelkõige selles, et nad tahavad, et maailm oleks parem paik, et elus oleks ilu, oleks harmoonia. "Pea vahetus" on ilus ja harmooniline.

"Pea vahetus" ei ole kurb lugu. Selles publiku rohkusest peaaegu et õhutust saalist oli kosta päris sageli naerupurtsatusi. Olgugi et mina läksin oma mõtetega kuhugi nukrakstegevasse ellu rändama. Kuni selleni välja, et "ma ka ei viitsi enam lennukile minna". Saalis oli õhku vähe ja istumine ebamugavavõitu sellepärast, et parema kõlaga ruumi koorile ongi vist Tallinna teatritest keeruline leida.

Seda mina ei taipa, kuidas Priit saab niiviisi mängida, et tal on õigel hetkel silmad ka märjad ja läigivad ...

Teised kirjutavad: Piret, Kiku, Veiko, Danzumees, mismuhingepuudutab, Eliza Day, Kristiina, Kristi, linunn.

"Minu tädi" Linnateatris

Armastan teatrit. Armastan neid lõputuid võimalusi, mis näitekunstil on ükskõik missuguse teema lahkamiseks. Linnateatri "Minu tädi" on igatahes taas üks selline lavastus, mis seda tõestab. Geniaalne lavastus! Aleksander Eelmaa on valinud debüütlavastuseks tüki, mis on justkui talle lavastamiseks kirjutatud, antud, valitud. Ma peaaegu et tundsin, kuidas see tema peas lavalooks kujunes. Ja Liisi Eelmaast on nüüdseks saanud üks mu lemmikuid teatrikunstnikke. Nii meeldib tema rõõmus stiil.

"Minu tädi" on peaaegu mononäidend. Selles on omajagu ebaloogilisusi (kogu aeg samad riided, söök, väljas vastasmaja aknal istuv naine ja pargis koperdav puujalaga mees ...), aga need on kõik justkui raam inimese elu ümber. Märgid, millega markeeritakse. Nagu ka see, et inimestel on kapis oma luukered, et inimesed tulevad lapsepõlvest, mida nad võib-olla ei tahagi meenutada, aga ikka meenutavad, ja mis on neid ometigi kujundanud. Inimestel on unistused ja need unistused purunevad.

Jah, mulle meeldis kõik selles lavastuses. Meeldis, kuidas tulede kustutamine markeeris päevade vahetumist, kuidas alguses olid päevad lühikesed (läksid kiiresti), aga siis hakkasid venima. Ja elektrist kui valguseandjast sai mitme "tapariista" jõud. Asi läks kohati väga sürriks kätte, aga kogu näidendit läbiv must huumor on äärmiselt mõjus viis sellist teemat lahata, et publikut pihus hoida. Eriti veel suurepäraste näitlejate toel. Nii Andres Raag kui ka Helene Vannari on Linnateatri kolleegipreemiad nende rollide eest kuhjaga ära teeninud. See oli ka vist esimene kord, kui ma Andres Raagi näitlejameisterlikkust nii kõrgelt hindan.

Üks asi veel. Muusikalises kujunduses oli kasutatud umbes täpselt nelja pala, mida mängitati näiliselt vinüülplaatidelt. Üks asi on, et need palad olid klassikalise muusika niisugused suurteosed, mille igaüks vist ära tunneb ja millega seoses meil on, mida meenutada, teine asi aga, et need olid nii oskuslikult valitud.

"Minu tädi" suurim pluss on lavastus. Just niisugune lavastus, nagu see seal Linnateatri väikses saalis praegu on, hakkas niimoodi kõnelema, et midagi halba justkui polegi öelda. Samas näitekunsti imepäraste šedöövrite hulka see tükk ju ei kuulu.