Agatha Christie parim näidend - "Verdict"

Justkui soojendusena enne suuremat sorti teatrirallit Eestis vaatasin ühte ingliskeelset etendust. Nii klassikalist teatrit, kui teatrit üldse klassikaliseks nimetada saab. Näidendi autor ehk Agatha Christie on "Verdicti" nimetanud enda parimaks näidendiks.

Ma ei saanudki päris täpselt aru, millisest teatrist näitlejad pärit olid? Justkui pidi olema Berliner Grundtheateri lavastus, aga toetajate hulgas olid veel ka New World Theatre Club ja Creative Writing Club Luxembourg. Jäi mulje, et näitlejateks olid justnimelt kõikvõimalikke rahvusi esindavad kohalikud asjaarmastajad. See tähendas muidugi, et näitlejatööd olid ka väga-väga erineva "kvaliteediga". Suurim ebaõnnestumine minu arvates peategelast kehastanud mees ja parim rollitäitmine majapidajannat kehastanud naiselt, kes oli ühtlasi ka producer. Kahtlustan, et tema oli selles kambas ainus õppinud näitleja.

Siiski ei ole mul ühtegi halba sõna öelda, sest Christie näidend on tõepoolest ääretult pretensioonitu. Ja lavakujunduse nimel oli kõvasti pingutatud: äärmiselt tõetruult mõjuv raamatuid täis kuhjatud elutuba. Raamatuid oli selles toas tõesti palju! Neid oli kõikjal ja nende abil sai peaaegu kõike laval edasi anda - mis sa ikka teed, kui vaja kohmetust või närvilisust näidata, ikka võtad suvalise raamatu pihku ja hakkad seda lehitsema, või kui on vaja hakata asju pakkima hakata, ikka jälle paned raamatuid kotti ... Mulle meeldis see lugu. Kui esimese vaatuse lõpus korraks ka tekkis mulje, et see on christielikult kriminull, selgus ometi, et hoopis olulisem mõrvaloo lahendamisest on egoismi teema. Kahju tõesti, et peategelase kehastaja nõrk oli.

Tammsaare muuseum viib "Wargamäe Wabariiki" vaatama

Veel üks põnev ettevõtmine. Nimelt korraldab Tammsaare Muuseum 6. juunil bussiekskursiooni "Tammsaare jälgedes", mis algab hommikul kell 10.45 Kadriorust ja lõpeb Vargamäel. Päeva lõpetab kell 17.00 algav Linnateatri etendus "Wargamäe Wabariik". Pärast etendust sõidab buss tagasi Tallinnasse Kadriorgu.

Hind 590.- sisaldab: sõidukulud, mõlema muuseumi piletid ja giidid, kohvi Koitjärvel, sooja toidu Vargamäel enne etendust ning etenduse pileti.

VAT Teater mais Ungaris ja Leedus

6.-10. maini on Budapestis eesti kultuuripäevad. 7. mail täitub VAT Teatri üks suuri soove, mängida ungari kirjaniku Ferenc Molnari noorteromaani "Pal-tänava poisid" põhjal valminud samanimelist lavastust Ungari publiku ees. "Pal-tänava poisid" etendub Budapestis Merlini teatris eesti kultuuri päevade raames 7. mail kell 19.

12.-16. maini toimub tänavuses Euroopa kultuuripealinnas Vilniuses ASSITEJ rahvusvaheline festival "COOL". Eestist võtab osa VAT Teater lavastusega "Misantroop", mida mängitakse 13. mail kell 15 Vilniuse Rahvusteatri väikses saalis.

"Tee" sümboliseerib kirjeldamatut elutahet

Olen avastanud end korduvalt juurdlemas selle üle, kust on inimesed pärinud elujanu, elutahte, elujõu, mis sunnib vastu pidama ja edasi elama ka kõige karmimates tingimustes, taluma talumatut piinamist, kannatama nälga jne? Tihtipeale on ju võimalus alla anda, st lastagi end surnuks peksta, tappa end ise ära ... Aga inimene elab üle. Elab edasi. Inimene ei anna alla. Alla ei tohi anda!

Lugesin öösel läbi Cormac McCarthy "Tee". Ma ei ole McCarthylt midagi muud varem lugenud ja tegelikult ei olnud isegi süvenenud, et alles aasta tagasi parima filmi Oscari võitnud "Ei ole maad vanadele meestele" aluseks on ka sama kirjaniku romaan. Igatahes "Tee" lugemise ajal mõtlesin, et meenutab kangesti William Faulknerit. Raamatu järelsõnas oligi kirjas, et McCarthy stiil on Faulkneri omaga väga sarnane, aga "Tee" olevat kõige vähem sarnane. No kui ma isegi selle raamatu puhul Faulkneri "lähedust" tundsin, siis mis need teised veel olla võivad?

"Tee" sisu on tegelikult väga absurdne ja ääretult masendav: kümme aastat tagasi hävinud maailm, kus midagi ei kasva, kõik on välja surnud. Välja arvatud üksikud inimesed, kes vahendeid ja viise valimata võitlevad elu eest. See on mehe ja tema kümneaastase poja rännak. Selle lapse elus ei ole mitte midagi muud olnud peale teelolemise. Nad on teel lõunasse. Räpased, näljased, pidevas võitluses külmaga. Aga nad ei kaota lootust, et kunagi sünnib maailm uuesti. Alla ei tohi anda!

"Teed" on tõlgendatud väga erinevalt, alates viidetest keskkonnaprobleemidele, aga autor ise on rõhutanud eelkõige just lihtsalt teel olemist. Hoolimata ängistavast masendusest, kirjeldustest, mis jäävadki vist kummitama, tajusin minagi seda raamatut eelkõige kui elutee kirjeldust. Elu oma raskusega, paremate ja halvemate päevadega, imedega, haigustega ja lootusega parema ja õnnelikuma tuleviku nimel. Omaette liin on ka lastel: poiss tahab kõiki lapsi aidata, endaga kaasa võtta, jääb muretsema kohatud inimeste saatuse pärast; ja päris lõpus ... Kümme aastat pärast katastroofi on maailmas veel üks rase naine. Elu PEAB ju edasi minema!

Hoolimata lühikestest lausetest ja veidi päevikut meenutavast stiilist, hämmastas mind ikkagi tohutult detailirohkus ja -täpsus, kuidas McCarthy kirjeldas majade, laeva jne läbituustimist.

Suur raamat!

Cormac McCarthy sai "Tee" eest 2007. aastal Pulitzeri preemia ja Kersti Unt sai selle raamatu eestindamise eest 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtasutuse aastapreemia. Ei tea, mis mul viga on, aga mulle ei istu Kersti Undi tõlked. Mitte et ta poleks tunnustust väärt, aga mitmed asjad tundusid siin tõlkes ebaloomulikud ja konarlikult edasi antud. Marek kirjutab oma blogis: "Road'i oleks tõenäoliselt võimatu lugeda (seal on palju kohti, mis jäävad kummitama, muuhulgas lõik, kus mees ja laps leiavad lõkkes küpsetatud imiku... ja paljud mehe ning poisi vestlused, näiteks), kui romaan poleks kirja pandud väga ilusas ja poeetilises keeles." Võib-olla eestikeelses tõlkes ongi poeetilisust puudu?

Tänavu aasta lõpus peaks valmima ka film.

Loengusari "Uus eesti teater" - Mart Kolditsaga

Eesti Teatri Agentuuri pressiteatest (ehk kui ma Eestis oleksin, siis tahaksin küll väga sellele loengule minna):

"Täna, 5. mail kell 16 toimub Tartu Ülikooli peahoone ruumis 228 vestlussarja "Uus eesti teater" viimane kohtumine. Madis Kolgi vestluskaaslane on lavastaja Mart Koldits.

Mart Koldits, kes on hiljuti ühinenud Eesti uuendusliku teatri kantsi Von Krahli Teatriga, omades eelnevat töökogemust psühhologismi lipulaeva Tallinna Linnateatri teenistuses, võtab sarja kokku nende kahe pooluse vastuolude ja koostöövõimaluste poole pealt, valgustades seeläbi postmodernismijärgse (post-postmodernismi) kultuuripildi vajadusi ja väljakutseid."

Eesti teatrid mais Euroopa teatrifestivalidel

2.-10. maini toimub Saksamaal Heidelbergis teatrifestival Heidelberger Stückemarkt 09, kus tänavune ametlik külalisesineja on eesti teater. Festivali mängukavas on Endla teatri "Janu", Ugala "Poks" ja Nukuteatri "Nukumängu ABC".

Mänguajad on järgmised:

Poks (Boxen) 4. mail kell 21.00 ja 5. mail kell 11.00

Janu (Durst) 6. mail kell 21.00

Nukumängu ABC (Das ABC des Puppenspiels) 9. mail kell 11.30 ja 10. mail kell 15.00

Heidelbergi Stückemarkt on üks huvitavamaid nüüdisdramaturgia festivale Saksamaal, sel aastal toimub festival juba 26. korda. Lisaks saksa dramaturgiale esitleb festival igal aastal ühe välisriigi näitekirjandust. Sel aastal on Stückemarkti nn Euroopa-külaline Eesti. Näidendid, mis välja valitakse, pääsevad võistlusprogrammi läbi dramaturgidest, kirjanikest, teatritegijatest ja ajakirjanikest koosneva žürii sõela, mis tagab programmi kõrge taseme. Eesti esitas turule üheksa näidendi saksakeelsed sünopsised ja katkendid, millest žürii valis lõppvõistlusele kolme autori tekstid: Jim Ashilevi "Portselansuits", Andrus Kivirähki "Aabitsa kukk" ning Urmas Lennuki "Boob teab". Kokku pääses lõppvooru üheksa autorit, kelle tekstid loetakse ette täismahus ning kelle vahel läheb jagamisele neli auhinda kogusummas 23 500 eurot. Eesti tekstide tõlkija on Irja Grönholm, kes äsja võttis vastu Eesti Kultuurkapitali 2008. aasta tõlkeauhinna. ... Täpsemalt Eesti Teati Agentuuri uudisest.

30. aprillist kuni 23. maini on Brüsselis festival Kunstenfestivaldesarts. 9.–12. maini mängitakse Theatre 140-s Mart Kangro soololavastust "Can't Get No / Satisfaction", mis esietendus jaanuaris Kanuti Gildi SAALis.

Mart Kangro "Can't Get No / Satisfaction" on teadaolevalt esimene eesti lavastus, mis sellele festivalile kutsutud. Eestis saab lavastust näha juulis Noore Tantsu Festivalil Viljandis ning Augusti TantsuFestivali Tallinnas. Ees ootavad etendused Rotterdamis, Prahas, Pariisis ja mujal.

21.-30. maini toimub Hollandis Utrechtis teatrifestival Festival a/d Werf, kus 21. ja 22. mai õhtul mängitakse NO99 lavastust "GEP". 2007. aasta parim lavastus Eestis! Ja vist enim välismaistel teatrifestivalidel osalenud lavastus. Eero Epner on kirjutanud päris toreda artikli teatrifestivalidel tuuritamise kohta.

Ülalnimetatud viie lavastuse tutvustused eesti keeles: Poks, Janu, Nukumängu ABC, GEP ja Can't Get No / Satisfaction.

Lohejooksja - vol. 2

Eile õhtul vaatasin ära ka "Lohejooksja" filmi. Nagu arvata oli - raamat on ikka parem. :) Tegelikult ei tohiks vist raamatut ja filmi nii väikese vahega vaadata.

Raamat on selline hästi tihe, filmist jäi mulje, nagu oleks tegemist ühe loo (või elu?) läbilõikega. Pealegi üsna positiivses toonis. Ameerikalikkust oli tunda ka raamatus, s.t peategelase Ameerika-unelm muutus peaaegu ainuvõimalikuks eluvormiks. Filmis on seda ameerikalikkust veelgi rohkem. Ja film lõpeb ühemõtteliselt õnnelikult, raamatu viimane lehekülg tegi oma lootusetuses mulle kõvasti-kõvasti haiget.

Otseselt miski filmi puhul ei häirinud. Selle üle on mul tegelikult hästi hea meel, sest raamatu põhjal olin üsna selgelt hakanud kohti ja inimesi ette kujutama. Samas jällegi olid välja jäetud mõned olulised liinid. Näiteks see, kuivõrd keeruline oli poissi Ameerikasse saada või et miks laps pärast enam ei rääkinud. Lemmikkoht nii raamatus kui ka filmis on see koht, kus Amir teatab äiale, miks ta poisi endaga kaasa tõi ja kes see poiss on. Äärmiselt tabav viis lüüa lõhe dogmades, traditsioonides, reeglites kinni oleva maailma ja selle elu vahel, kus ei kardeta tunnistada oma luukeresid kapis. Iseasi, kas see on hea või halb ...