"Lähedus" Kõue mõisas

Ei mäleta enam, kuidas jõudis minuni info, et Elina Pähklimägi lavastab kevadel Kõue mõisas Patrick Marberi "Läheduse". Teadsin, et materjal on hea, ja jäin põnevusega ootama. Tulemus on suurepärane ning lavastus lisaks hämmastavale kõnekusele siin ja praegu algusest lõpuni õnnestunud. Juba mitmendat päeva kaigub mul kusagil kuklas Alice'i ahastav küsimus: "Kas su peas on kas või üksainus originaalne mõte?!"

"Lähedus" kratsib nüri noaga tänapäeva armastuslugudes, pannes vaataja naerma ja nutma, sest otsekohene dialoog avaldub stseenides, mille kaudu neli näitlejat paare moodustades oma unistusi esitavad. Neis kõigis peegelduvad meie maailma ohud, aga ennekõike moodsat ühiskonda tabanud üksindus. Pole keeruline kujutleda, et meedia ja üldisemalt kultuuritööstus on tänapäeva inimest õpetanud nautima ja hindama nõndanimetatud võltsvajadusi. Objektiivsust on keeruline ära tunda - me ju soovime, et armastus oleks niisugune nagu mõnes filmis, tajumata seejuures, et rutiin ja argisus saabub pöördvõrdelise kiirusega. Nii tormamegi suhtest suhtesse, peaaegu kartes endalegi tunnistada, et oleme pärale jõudnud. Kellelegi kolmandale midagi niisugust tunnistada nõuab kindlasti eneseületust. Päris nii hull kõik muidugi ei ole. Nii on lihtsalt praegu moes. Ristivastupidine avaldus tekitab võõristust ja mõjub nagu arusaamatu tähelepanu otsimise katse.

Näidendis on neli tegelast. Strippar Alice (Agnes Aaliste) on ammu närinud läbi inimhinge keerukusest, mängib kaasa elus, mis teda vaevalt enam üllatada suudab. Sisemiselt on ta üksik ja usub teadvat, et ta ei jäta armastuse pärast kedagi maha. Dan (Nero Urke) on algaja kirjanik, teenib elatist nekroloogide kirjutamisega, tema ehe romaan kukub läbi, sest reaalne aines ei toimi. Kuigi see aines on kõigest illusioon. Seda ei tea keegi. Sisemiselt on Dan üksik. Anna (Helena Merzin) on fotograaf, hinnatud fotograaf. Tema valeillusoorsed fotod on kriitikute meelest ehedad. Sisemiselt on Anna üksik. Larry (Kaido Veermäe) on arst, kelle olekus ja käitumises viitab kõik eneseupitamisele. Tema armuvalu on peaaegu haiglane, ja tahtmatult takerdusin mõttesse, et arstid on ju ka inimesed meie seast. Temagi on kõigest üksik. Kõik nad otsivad, anuvad, vajavad armastust, aga muutuvad kohe jälle rahutuks.

Tõtt-öelda ongi keeruline vahet teha või end uskuma panna, et virtuaalse armastuse, peenete stripiklubide või labase prostitutsiooni kõrval eksisteerib meie maailmas paralleelselt siiras tunne. Kõige rohkem paistab siirust olevat läbinisti vales Alice'is ja kõige vähem paljuõppinud arstis. Dan ja Anna liiguvad justkui elu näitusesaalis akvaariumikalade keskelt looritatud pilkudega fotodeni ja tagasi. Kingapaarid Anna jalas on moe viimane sõna ja neid vahetatakse sama kiiresti kui mehi. Äralõigatud servadega võileivast tehakse kiiresti kujund, sest see pisiasi vaimustab kedagi, lisab erilisust, tähendust.

Inimesed on jah peaaegu nagu asjad, mida saab riiulilt võtta ja sinna tagasi panna, kolikambrisse eest ära tõsta või sealt jälle üllatusega üles leida, neile saab uut otstarvet leida ja nende väärtus muutub ajas. Nekroloogides on peidus nagu mingi lõplik hind, mille määramisel tuleb hoolikas olla. Ja passis delikaatsed isikuandmed, mida ei jagata kellegagi. Kuniks elu.

Mingis mõttes on mu kogemuslik pagas sarnane Margot Visnapiga, kes 2000. aasta sügisel kirjutas Vanemuise "Ohtlikust lähedusest", olles eelnevalt näinud New Yorgis autori enda sama näidendi lavastust. Mul on küll vastu panna ainult üks Londoni algupäraga variant, aga Elina Pähklimägi lavastus on kaugel lati alt läbijooksmisest. Üldse tundus Kõue mõisa tallisaalis, et Patrick Marberi kuueteistkümne aasta eest kirjutatud näidendi lavastamiseks on aeg Eestis praegu küpsemast küpsem. See on me argipäev praegu rohkem kui kunagi varem ja pealiskaudsel kaasaelamisel ehk isegi lihtsana tunduv näidend on tegelikult väga paljude kihtidega tähtteos, mis on selles lavastuses valatud väga mõtlemapanevasse vormi.

Teemaväliselt. Eelmisest suvest saadik olen aeg-ajalt pead murdnud, mis nipiga on Tallinnast Kõue mõissasse võimalik autoga jõuda 30 või 40 minutiga ... Sellist sõiduaega reklaamitakse mõisa kodulehel. Realistlik sõiduaeg enam-vähem liikluseeskirju järgides võiks olla ehk 50 minutit, võib-olla rohkemgi, sest viimased kuus kilomeetrit mõisani kulgevad kurvilisel kõrvalteel.

Rakvere Teatri "Jane Eyre" Vene Teatris

Külalisetendused ei ole sellised, nagu on etendused kodusaalis. "Jane Eyre'i" jaoks olevat kogu Rakvere Teatri maja ajastuhõnguliseks kujundatud - küünlad ja muu, soovi korral saavat vaheajaks ka õhtusöögi tellida. Vene Teatris olnud külalisetendusel niisugust hõngu ümberringi muidugi polnud. Pealegi olin ma tol õhtul pärast väsitavaid päevi, varast hommikust tõusmist ja sellele järgnenud lennureisi üsna väsinud. Hoidusin mõtlemast, et eesolev etendus on pikk, samas lootsin, et lavastuse tutvustuse juures Rakvere Teatri kodulehel nähtud fotod ärkavad ellu ja värskendav teatrielamus on tagatud.

Etendus kogu oma salapära ja unenäolisusega lummas ja võlus. Olen ilmselt vähemuses, aga ma ei mäleta, et oleksin "Jane Eyre'i" kunagi lugenud. Olen näinud varem ühte teatrilavastust, ja tundub, et raamatu sisu tean aegade algusest saadik ... Kõnealuse lavastuse puhul lasin kõigist eelarvamustest ja -ootustest lahti, mistõttu vana Jane Eyre'i (Helgi Annast) tagasivaatamine möödunule äratas mälestused kogu rõõmus ja kurbuses ellu. Suur võti pihus, näib ta olevat otsinud kogu elu ust, mida selle võtmega avada.

Noort Jane Eyre'i, guvernanti, kehastab Maarika Mesipuu. Kahte Jane'i liidab suurema osa ajast ühesugune kleit. Vana Jane'i ärgitab meenutama, mõtlema ja rääkima Lauri Kaldoja. Annasti ja Kaldoja dialoogid on justkui jutustajad, kes muudavad unenäolise lavaloo kergesti jälgitavaks. Lavastaja on valinud romaani ainestiku kajastamiseks viisi, mis ei pruugi igale vaatajale tingimusteta meeldida, sest liiga palju on neid, kellel on kujutlus oma Jane'ist või oma Rochesterist. Rochesteri osas astub üles Hannes Kaljujärv. Rochester on selles lavastuses pigem vaikiv, mitte kirglik.

Mitmes rollis üles astuvad Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Elina Pähklimägi ja Liisa Aibel on kõik kõnekad ja oma osi suureks mängides olulised kõrvaltegelased. Enim jääb muidugi meelde Ülle Lichtfeldti hull naine.

Kõigest hoolimata poleks see lavastus mind nõndaviisi lummanud, kui selles "muusikalises melodraamas" poleks peaosa saanud mängida Doris Kareva, Kalju Kanguri ja Heiti Talviku luuletekstid. Tarmo Keskülli viisistatud. Need lisasid igavikulisust, ajatust, teisalt tegi lakkamatu värsijada selle kauge ja mu jaoks võõra loo elusaks, uueks. 

Kavaleht on lavastaja kiri vaatajale. Ta palub kohe alguses lugeda seal sisalduvat kirja pärast kodus. Torkasin kava pärast kuhugi ära ja nüüd ongi see mul lugemata. Kui kunagi välja ilmub, eks ma siis loen. Ja meenutan. Usun, et mu mälestused ei ole siis ajaga kriimustada saanud, ja veel usun, et kui vähegi võimalik, tahaksin minna Rakverre lavastuse algsesse mängupaika veel kord ühte "Jane Eyre'i" etendust vaatama. Nii hea oli ja kuidagi tähenduslikuks muutus too õhtu mu jaoks.

VAT Teatri "Rekvisiitori tähetund" Euroopa-turneel

VAT Teatri lavastus "Rekvisiitori tähetund" etendub 2013. aasta mai lõpus ja juuni alguses viies Euroopa linnas, andes seal elavatele eestlastele võimaluse kodumaisest teatrikunstist osa saada. Etendused toimuvad Stockholmis, Hamburgis, Pariisis, Luxembourgis ja Goudas.

Etenduste toimumisajad ja piletiinfo:

25. mail 2013 kell 18 – etendus Stockholmis (Rootsi), Eesti Kooli saalis
27. mail 2013 kell 21 – etendus Hamburgis (Saksamaa), Galli Theater Hamburgis
29. mail 2013 kell 20 – etendus Pariisis (Prantsusmaa), 49 Rue Dulong saalis
30. mai 2013 kell 19.30 – etendus Luxembourgis (Luksemburg), THÉÂTRE LE 10 – Luxembourg-Neudorf saalis
1. juunil 2013 kell 19 – etendus Goudas (Holland), Eesti Kooli saalis

"Keskea rõõmud" uues teatris

Tartu Uue Teatri "Keskea rõõmude" retseptsioon on rääkinud peamiselt sellest, et see on lavastus, kus midagi ei juhtu. See teadmine on hakanud omaette elu elama, sest paar päeva tagasi küsis üks tuttav, olemata ise kõnealust lavastust näinud, et kas see oli see, kus mitte midagi ei toimuvat? Nojah, mingis mõttes ju ei juhtu seal laval tõesti midagi, mingis mõttes ei ole "Keskea rõõmud" tõepoolest lavastus, millel on algus ja lõpp. Näitlejad on laval juba siis, kui publik koguneb, isegi mobiiltelefone ei paluta etenduse alguse märgiks välja lülitada. Üksnes valgus ja kellaaeg markeerivad etenduse algust. Vaatuse lõpuks saab leib valmis, mistõttu on kõigil aeg lauda istuda. Etenduse lõpuks saab veel leiba. Janek Joost käib aeg-ajalt ahju juures piilumas, kuidas leival läheb.

Teatriõhtust Tartu Uue Teatri saalis kujunes mu jaoks mingi seletamatu äratundmine. Ma nimelt ei teadnudki seni, et olen ka keskealine. Igatahes kõik, mis laval paari-kolme tunni jooksul sündis, oli justkui mu enda elust ümber kirjutatud - kõik need sõpradega koos kokkamised, spontaansed pallimängud, üllatuskingitused ja elu ise, üllatusi täis. Mul oli vist kogu etenduse vältel kogu aeg nägu naerul. Pärast käisin mitu päeva ringi ja rääkisin tuttavatele, et käisin "Keskea rõõme" vaatamas ja et see oli nii-nii hea. Niisugune omamoodi manifesteerimine mõjus lausa elujaatavalt ja vabastavalt.

Lavastuse kaudne eesmärk näis olevat rääkida lugu või näidata näitlejat olukorras, kus ta peab ootamatult seisma laval, teadmata päris täpselt, mida teha või mis tuleb järgmisena. Seepärast on "Keskea rõõmude" iga etendus kordumatu. Kõik sõltub publikust. Võib-olla leiba küpsetatakse iga kord ning rekvisiidid ehk laval kasutatavad vahendid on ilmselt ka samad. Küsimus on ainult, kas ja kuidas midagi rakendatakse.

Näitlejad on inimesed, kellel pole selles mängus maske ees. Saamata küll aru, kes kellel külas on, leidsin osaga neist rohkem ühist olevat kui teistega. Kujutlesin, kuidas osa tegelaskujudest võiksid olla mu armsad sõbrad ja kuidas nelja näitleja kaudu avaldus terve rea inimeste eripära. Mis siis, et siin ei olnud rolle. Ikka avaldusid momendid, kus meestel on oma jutud ja tegemised ning naistel oma jutud ja tegemised, mõni kaob korraks ära suitsetama.

Publik seekord eriti kaasa ei tulnud, aga näitlejad leidsid ikkagi kellegi, kellele sünnipäeva puhul õnne soovida. Nii sulanduti teises vaatuses ise publikusse ja ma usun, et "Keskea rõõmude" nähtud etendusest jääb mulle pikemaks ajaks meelde just stseen, kus kõik neli näitlejat (Margus Prangel, Janek Joost, Piret Simson ja Katrin Pärn) ise teatrikülastajaiks kehastusid. Võib-olla oli saalis päriselt ka neid, kes arvasid, et oleks pidanud hoopis "Kalendritüdrukuid" vaatama minema? Mina olen hakanud üha enam hindama teatrit, mis ei ole pelgalt teksti ettekandmine. Tekst on ka vajalik ja oluline, aga päris ilma vürtsideta ei saa ka head leiba.

Draama 2013 põhiprogrammi lavastused on selgunud

Järjekordne teatrifestival Draama 2013 toimub 2.–8. septembrini 2013 Tartus. 2. mail Tallinnas Saarineni majas toimunud pressikonverentsil tegi Draama 2013 kuraator Iir Hermeliin teatavaks festivali põhiprogrammi valitud kaheksa lavastust. Need on:

"Kolm õde" - Eesti Draamateater
"Suur õgimine" - Teater NO99
"Tühermaa" - R.A.A.A.M
"Hamlet Anderson" - Endla Teater
"Koera süda" - Vene Teater
"Faust" - VAT Teater
"Bistro Beyond" - Piip ja Tuut Teater
"Maria Stuarda" - Teater Vanemuine

Seekordse festivali võtab kuraator kokku pealkirja alla "Ruumimaagia".

Festivali etenduste piletid lähevad müüki 1. juulil 2013.

"Jevgeni Onegin" - Stanislavski lavastuse reproduktsioon

Mitu aastat on möödas sellest, kui viimati ooperisse sattusin. Viimane kord oli vist Estonia "Parsifal" Noblessneris. Ja nüüd Vanemuises "Jevgeni Oneginit" vaadates olin justkui puuga pähe saanud, sest tundsin, et ooper on tegelikult žanrina üks mu lemmikuid. Ah eks ma muidugi natuke liialdan, sest järgmine kord moderntantsu vaadates ahhetan ilmselt samamoodi, et see on parim teatrižanr. Igatahes pole Tšaikovski muusikas põhjust pettuda, kuigi Puškini romantiline "Jevgeni Onegin" on loona ju ennekõike kurva lõpuga armastuslugu, mis kuidagi üllatada ei suuda, kui oled raamatut lugenud, mõnd varasemat ooperilavastustki näinud või kui tead romantismist muidu ka üht-teist. 

Vanemuises meeldib mulle muusikaline pool üldiselt niikuinii rohkem kui draama ja see konkreetne lavastus on kindlasti kogu teatrihooaja üks huvitavamaid ooperilavastusi. Dmitri Bertman ehk lavastaja ütles, et see olevat tal kaheksas "Jevgeni Onegini" lavastus ja ta ei taha enam katsetada, et jälle millegi uue ja huvitavaga üllatada. Nii ta siis valiski käesoleva lavastuse aluseks Stanislavski 1922. aasta lavastuse. Reprodutseeris selle arhiivimaterjalide põhjal ja minul kui vaatajal tekkis saalis istudes küll paaril korral tunne, nagu vaataksin mustvalget filmi. Kostüümid olid muidugi värvilised, aga mingi vana asja hõng, ehe ajastutruudus paistis armsasti saali.

Lavastuses meeldiski kõik. Kujundus, kostüümid, näitlejad. Näitlejate puhul oli küll Onegini osatäitja aktsent tuntav, aga millest see aktsent Puškini-aegsete venelaste puhul ikka räägib ... Niikuinii rääkisid nad prantsuse, mitte vene keeles. Vanemuise väikse maja lava kippus koorile nn massistseenides kitsaks jääma, ilmselt oli kunstnikul massiivsetest multifunktsionaalsetest sammastest keeruline loobuda. Ballistseenis kujunes tantsimine mingiks massis sebimiseks ega paistnud kuigi suurepärane ja suursugune.

Tatjana osas oli nähtud etenduses Karmen Puis. Ta on ikka võrratu. Aga osatäitjatest meeldis ja üllatas enim Koit Soasepp. Ka Lenski osatäitja oli kogu osa väga meisterlikult lahendanud, arenedes kirglikust armastajast kompromissituks võitlejaks. Tegelikult on kogu see Puškini-aegne trall duellide ümber tänapäeval kummaline vaadata - ülejäänud seltskond ahhetab ja ohhetab, aga keegi midagi ei tee, et duellile minemist takistada. Nüüd on meil moodsamad meediumid, et kellelegi "ausa võitluse käigus" koht kätte näidata. Inimlik, kuigi traditsioonid muutuvad. Lavastus tervikuna mõjus ilusa värskendava muusikaelamusena. Järelmaik sellest õhtust kestab.