Püha Tõnu või Märdi kiusamine

Pärast eilset sai Reet Linna elulooraamatut lugeva Ott Sepa "lavastus" "Püha Märdi kiusamine" uue hingamise. Ma olin ka eilseni üks nendest paljudest, kes polnud Eesti uut mängufilmi "Püha Tõnu kiusamine" näinud. Ei olnud ka viitsinud varem vaadata, kuigi plaat oli seisnud riiulis juba kolm nädalat. Seni oli tugev alltekst vaid koera laiba vedamisel, sest selle üle avaldasid loomakaitsjad pärast filmi linastumist häälekalt arvamust.

Kuigi "Püha Tõnu kiusamine" on väga veikoõunpuulik film ja tõestab veel kord, et Õunpuu režissöörikäekiri on ainulaadne ja selgelt äratuntav, pean ütlema, et minu arvates on see kunstiliselt väga tugev teos. Iseäranis filmi algus meenutas kangesti "Sügisballi", selles oli jõhkrat ängi. Sellepärast julgen arvata, et nendele, kellele meeldis Õunpuu "Sügisball", nendele meeldib tõenäoliselt ka "Püha Tõnu kiusamine". Mul ei olnud filmi vaadates kordagi igav ja hetkekski ei tekkinud mõtet, nagu oleks tegemist täieliku jamaga. Vastupidi, see film oli nagu üks suur kunstiteos - visuaalsele küljele lisaks on valgus, varjud ja ilmed ideaalilähedaselt paigas.

Tõenäoliselt on väga palju neid, kellele "Püha Tõnu kiusamine" ei meeldi. Just filmi teise poole pärast. Kui alguses on kujundid üsna selged, siis filmi teises pooles toimub tegevus kusagil teispoolsuse piirimail. Peale arvukate seoste filmiklassikas varem kasutatud võtetega tekkis mul soov selle filmi mõistmiseks otsida seoseid ka näiteks Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga".

Ometigi on "Püha Tõnu kiusamist" võimalik võtta ka väga lihtsa lineaarse loona. Nagu on kirjutatud DVD-ümbriselegi: "Suurejooneline ja verdtarretamapanev tragöödia ühe keskastmejuhi agooniast ja allakäigust". Palju ei jäänud puudu, et tööliste "marsi" ajal oleks kõlanud Raveli "Bolero". Mingi sarnane trummipõrin seal taustaks kõlaski. Taavi Eelmaa peaosas on suurepärane valik. Ta peegeldab iga rakuga (hoolimata sellest, et tegemist on mustvalge filmiga!) tõusikklassi elu. Mingil moel on mees saavutanud väärika positsiooni väärikas firmas, aga ega ta pole suuteline selles rollis hiilgama. Isa matustele sõidab ülemuselt laenatud Bentleyga ja võidab sellega tavalise külajoodiku usalduse. Ta näib hindavat õiglust ja rahu, aga selgub, et seda ei ole isegi kodus mitte, rääkimata mingist kolkapolitseijaoskonnast. Kriisiolukorras ta käituda ei oska ja iseloomu ka justkui pole. Oma nina toppimine asjadesse, mis temasse ei puutu, lõpeb ikka ja jälle veel hullemasse soppa vajumisega.

Lausa üllatav on, milliseid kontraste selles filmis leidub. Alates juba mainitud Bentleyst ja logudest külameeste kaubikutest, jätkates uuselamurajoonivaadetega talvepuhtas Eestis ja viimsegi akna kaotanud tõenäoliselt Ida-Virumaa kortermajadega, funktsionalistlike büroohoonete ja lagunenud tehasehoonetega. Kui teatrietenduse publiku kaadris on pilt sellest, kuidas Tõnu seljataga istuv mees magab, on mul tunne, nagu hakanuks maal või foto näitusel elama. Tegelikult on see lihtsalt ülihea filmikaader. Muide, see laval mängitav etendus tundub olevat sama jabur kui ümbritsev elu.

Kõik teised osatäitmised peale Taavi Eelmaa on episoodilised. Näitlejate hulk on muljetavaldav. Mõned massistseenid ka, aga kummalisel kombel on väga palju just igasuguseid pisirolle, millel kõigil on kandev tähendus. Kui aiameistrid tulid, mõtlesin, et huvitav, kes selles filmis veel sisse marsivad. Igatahes nendega asi sugugi ei piirdunud.

Vana hea teater!

ETV ja ETV2 näitavad üksteise alla ja peale viimasel ajal väga palju vanu teatrietenduste salvestusi. Aga ka päris uusi, nagu seda oli näiteks hiljutine "Armastus kolme apelsini vastu" esietenduse otseülekanne ETVs ja paralleelselt lavatagused otsekaadrid ETV2s. Televaatajale jaoks "igaühele oma". Mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Tahtsin kirjutada hoopis, et vist umbes nädal aega tagasi tuli ühel õhtul telekast tundide viisi teatrit, algas see õhtu Eino Baskini lavastatud "Mehe, naise ja kontserdiga", jätkus lavaka 13. lennu "Tõrksa taltsutusega" ja lõppes Linnateatri kunagise menulavastusega "Pianoola ehk mehaaniline klaver". Järjest sellist repertuaari (vaadata) on ilmvõimatu. Sellepärast salvestasin kõigepealt. Tänaseks on kaks lavastust (üle) vaadatud.

"Mees, naine ja kontsert" kuulub nende komöödiate hulka, mida vaataksin teatris arvatavasti vaid mulle enam huvi pakkuvate lavastajate lavastuses. Eino Baskini lavastuses ja Draamateatri alati hea näitlejakoosseisuga on see kahtlemata hea kerge Austria näitekirjaniku seltskonnakomöödia. Ma ei ole sellise teatri publik. 20. sajandi alguses kirjutatud näidendi tekst mõjub kummalisel kombel praegu, enam kui kümme aastat pärast Draamateatris etendumist, äärmiselt omapäraselt. Viimastel aastatel eesti teatris mängitud komöödiad-kassatükid kipuvad olema äärest ääreni täis nn jalaga tagumikku nalju. Midagi niisugust Hermann Bahri tekstis ei ole, olgugi et näidendi sisuks on truudusetus, kannatused, leppimine, harjumine. Saja aastaga on sõnavara nii palju muutunud, kuigi (elu)kunstnikud elavad samasugust elu, naised jooksevad ikka maestrode järel, nooremad naised on ihaldusväärsemad kui vanad jne.

Baskini lavastuses mängisid peaosades Tõnu Kilgas ja Kersti Kreismann, proua ja härra Pollingeri rollis olid Ita Ever ja Tõnu Aav. Tähelepanuväärne on, et selle näidendi lavastas 1972. aastal ka Voldemar Panso. Peaosades olid siis Eino Baskin ja Ita Ever. Tundub olevat igihaljas komöödia. Igav ei olnud nüüdki telekast vaadates.

Lavakooli 13. lennu "Tõrksa taltsutus" oleks kindlasti kuulunud repertuaari, mida tahtnuksin omal ajal teatris näha. Mitte ainult 13. lennu pärast, vaid samavõrd nii Shakespeare'i teksti kui ka värsslavastuse pärast. Mul on juba vähemalt aasta aega tunne, et eesti teatrisse oleks vaja uut "Hamleti" lavastust. Salamisi lootsin, et Shakespeare'i-puudust leevendab praegu Von Krahli Teatris mängitav Viljandi teatritudengite "Kuningas Lear", aga üks arvustus muutis mind kuidagi ettevaatlikuks, vähemalt pani uskuma, et see ei ole see, mida praegu otsin. Muidugi, oma silm oleks kuningas ja pole õige niiviisi eelarvamusi tekitada! Aa, NO99s prooviti aasta tagasi mängida "Macbethi", aga see lavastus vist ka ebaõnnestus, sest kadus paari kuuga mängukavast.

"Tõrksa taltsutuse" juurde tagasi. Shakespeare'i puhul räägitakse pigem tragöödiatest. Lavakooli lõpetajate diplomilavastuste hulgas on aga just komöödiad need, mida sageli mängitakse. Komöödiaid tuleb teatrisse vaatama ka kergemat meelelahutust otsiv publik. Ja hästi lavastatud ja mängitud komöödia on tihtipeale kõnekam kui tõsine lavastus. Peale selle on näitleja jaoks komöödiarolli tegemine palju raskem ja terad eralduvad sõkaldest kiiresti. Praegu lavakooli 13. lennu "Tõrksa taltsutust" vaadates kippus mul esimesena käima minema see mootor, mis pani mõtlema, kus tolleaegsed tudengid praegu on. Enamik sellest lennust on ju praegused eesti tippnäitlejad. Siis alles näitlejahakatised tegid nauditava vaatemängu "Tõrksa taltsutusest" kui igavesest mehe ja naise vahelisest võimuvõitlusest ning armastuse tekkimisest inimeste vahel, kes esmapilgul ei ole mitte ühestki küljest vaadates teineteise jaoks loodud. Publik saalis naeris ja teleka ees jäi veel võimalus tõdeda, et selles lavastuses mängis igaüks talle kõige omasemat rolli. Üks väga tugev assotsiatsioon tekkis mul näiteks Rain Simmuliga, nimelt tema praeguse rolliga Theatrumi "Maarja kuulutamises". Theatrum pidi "Maarja kuulutamist" mängima jälle 2010. aasta sügisel. Minge vaatama! Komöödia see ei ole, Shakespeare'i tekst ka mitte, aga üks paremaid lavastusi praegu Eestis kindlasti.

"The Road", maakeeli "Tee"

Üks nendest filmidest, mida ma ilmtingimata kinos vaadata tahtsin, on "Tee" (The Road). Pärast seda, kui olin Cormac McCarthy samanimelise romaani läbi lugenud ja kui sain aru, et sama kirjaniku tekst on aluseks parima filmi Oscari võitnud filmile "Ei ole maad vanadele meestele".

"Tee" raamatuna kuulub nende hulka, mida aastaid hiljemgi tõenäoliselt väga eredalt mäletan. Kummalisel kombel on selliseid teoseid rohkem eelkõige ameerika kirjanike loomingu hulgas. Näiteks veel mitu Steinbecki romaani. Igatahes oli "Tee" kindlasti möödunud aastal loetud raamatutest parim ja et sellest kohe ka film tehti, jäi võimalus vaid oodata. Film linastus siin nii halval ajal, et pidin vaatama minemist mitu nädalat edasi lükkama. Kui lõpuks aeg selleks tekkis, selgus, et on juba viimane nädal. Seejuures üle nelja nädala küll möödas ei olnud. Ju siis tundus sisu tavalisele kinokülastajale süngevõitu või ... Jõudsin viimaseks seansiks kinno.

Väga harva juhtub, et film on parem kui raamat. "Tee" puhul on film parem kui raamat. Samas ma ei oska öelda, kas eelnevast raamatu lugemisest on kasu või mitte. Raamat mõjus nii, et mõned kohad kummitasid mul veel kuid väga eredalt silme ees. Just sellised väga jõhkrad kohad. Nii et valmistusin filmi puhul ikka päris õuduka vaatamiseks. Tegelikult jäi hallist taustsüsteemist hoolimata filmist kumama hoopis lootus. Hoolimata sellest, et polnudki nagu millelegi loota.

Elu saab hoopis uue tähenduse, sest ei saa ju enam rääkida elust selle tavapärases mõistes, kui kõik elav on kümnekonna aasta eest hävinud. Mingid inimesed siiski veel on ja lähevad mere poole. Kahju, et meri ei ole (enam) sinine. See ongi film unistustest, soovist elada, näha, kogeda, aga kõigepealt ellu jääda. See on sellest, et siin ja praegu toimuv ei pruugi olla üldse märkimisväärne. Ja isegi siis, kui plaan on lõpuni läbi mõeldud, selgub, ei lähe kõik päris nii, nagu ootasime. See on film eetilistest tõekspidamistest kõige metsikumas olukorras, kuidas osa inimesi kannibalistub ja osa mitte, kuidas osa inimesi varastab ja osa mitte. Film inimloomuse jõhkrusest, mida annavad väga hästi edasi stseenid tühja majja kinni pandud inimestest. Ja andestamisest ja hoolimisest: ilma särata silmadeta vana-vana teekäija osutub lunastajaks, kui mees (Viggo Mortensen) ja poiss (Kodi Smit-McPhee) otsustavad ta endaga õhtust sööma kutsuda; ühes hilisemas stseenis jätavad peategelased varga ihualasti külmetama, aga poiss ei suuda sellise alandamisega leppida.

Tegelasi ongi peamiselt kaks - mees ja poiss. Kõik ülejäänud on üsna pisikesed, aga väga olulised kõrvalosad. Alates mehe naisest, kes kohe ära minna otsustab, ja jätkates mitme kannibalijõuguga, vargaga, vana mehega, viirastusliku poisiga ja pere ja koeraga. Igaüks sellest kõrvaltegelaste virvarrist etendab mingit tahku elust. Täpselt sama minimalistlikul moel kui raamatus. Filmi lõpp on hea. Mitte hollywoodlikult hea, vaid täpselt niisugune, nagu McCarthy selle kirjutanud on.

Daughtry ja Nickelbacki kontsert

Käisin kolmapäeva õhtul esimest korda Rockhalis kontserdil. Kohalejõudmine oli omamoodi põnev, sest targemad rääkisid, et autoga minna ei tasu. Teadagi, välja müüdud kontsert, ja suur saal mahutab vist u 6000 inimest, mistõttu pidi sealt pärast kontserti äratulemine olema üsna aeganõudev - eks ikka liiklusummikute pärast. Läksime rongiga. Ja see osutus väga mugavaks viisiks, sest meie kodule lähim rongipeatus asub u paari kilomeetri kaugusel ja kontserdipaiga rongipeatus on sealsamas kõrval. Pärast kontserti oli organiseeritud ka üks lisarong, nii et kõik said ilma pikemalt ootamata-külmetamata sooja rongi ja koju.

Kontserdist ka. Põhiesineja oli Nickelback - bänd, mida paljud peavad mõttetuks, sest paljud lood on kõlapildilt väga sarnased. Nickelback mõttetu kindlasti ei ole, sest juba see šõu, mida nad ühe reakontserdi ajal siseruumis teha suutsid, andis mitmes mõttes silmad ette möödunudsuvisele Madonna kontserdile. LED-ekraane jagus kümnetele ruutmeetritele ja rohkelt kasutati pürotehnikat. Korrakski ei tekkinud tunnet, et seista on väsitav vms. Pinge oli kogu aeg võimsalt õhus.

Tegelikult pani juba enne šõu algust õhtule punkti nn soojendusbänd, milleks oli Daughtry. Kahe head bändi ühel ja samal õhtul ühel ja samal kontserdil! Sellel õhtul ei olnud ühtegi kehva hetke. Kõik kokku moodustas täiusliku terviku.

Naer läbi pisarate

Elulooraamatuid ilmub Eestis praegu üle mõistuse palju. Ma ei tee mitte midagi selleks, et neid ilmtingimata lugeda. Keegi pakub juba läbi loetud raamatut lugemiseks vms. Niisamuti sattus täiesti juhuslikult mu lugemislauale ka Eino Baskini "Eino Baskin. Naer läbi pisarate". Kunagi olevat Eino Baskin rääkinud mõttest teha saatesari vanade armastatud näitlejatega, kes kõneleks oma elust ja meenutaks möödunud aegu. Ta olevat pakkunud rääkijatena välja ennast, oma eksabikaasat Ita Everit, ka Kaljo Kiisk oli sel ajal veel elus. Toimetajal oli olnud ettepaneku kohta vaid üks küsimus: “Keda see kotib?” Ja sinna see jutt jäi. Sellise proloogiga algabki see mahukas ja faktiküllane, üle pika aja selline elulooraamat, mis ei mõju lihtsalt nagu pildikesi ..., vaid mis on raamat inimesest, kes on sellist teost väärt.

Mina ei kuulu tegelikult selle põlvkonna hulka, kes Baskinit tema hiilgeaegadest mäletab või vähemasti jumaldab. Olen küll näinud teda kunagi "Reklaamiklubis", aga minu mälestused ulatuvad kuni selle ajani, kui ta pärast pikka haigust taas avalikkuse ette tuli. Tore oli tõdeda, et seda raamatut oli huvitav lugeda. Tõesti oli huvitav lugeda Eesti Vabariigi esimesest perioodist selle inimese silmade läbi, kelle mälestustes oli see aeg armas lapsepõlveaeg. Mulle kui mittekaasaegsele ei öelnud esialgu pealkiri "Naer läbi pisarate" midagi. Meenus hoopis uuest ajast Sulliwani "Läbi pisarate naer". Kusagil raamatulehekülgedel selgus, et "Naer läbi pisarate" olevat olnud ühe estraadikava pealkiri.

Märkimisväärne on lugedes tekkiv tunne, et teksti on Eino Baskin ilmselt lause lause haaval diktofoni rääkinud ja hiljem on see sealt maha kirjutatud. See ei ole lihtsalt arvutiklahvide alt välja pigistatud tekst. Rõhuasetused ja tempo on lausa võluva täpsusega paigas, täpselt nii, nagu võiks Baskin sellest kõnealuses televisiooni jutusaates rääkida, või nii, nagu räägib inimene, kes on harjunud publikuga suhtlema.

Seda raamatut on reklaamitud kui paljastavat teost, s.t esmakordselt räägitavat asjust, millest varem avalikkuses juttu pole olnud. Mu meelest on selline rõhuasetus liiga tinglik. Vähemalt raamatu põhjal tundub Baskini elu olevat üsna tavalist rada mööda kulgenud andeka loomeinimese elu nõukogude ajal. Teda eristab teistest ehk see, et ta ei ole pruukinud eriti alkoholi. See-eest jäävad topeltkõvasti kõlama naissuhted ja nendega kaasnev. Iga sedaviisi, et tarvitseb ainult sõrmenipsu teha, kui ... Seikadest Georg Otsaga lugedes meenus kangesti film "Georg".

Veel kord, see raamat on selline mõnus "tellis", mis on tõepoolest kaanest kaaneni tihedat teksti täis ja avab andeka inimese elu päris mõnusa nurga alt vaadatuna. Seda nurka hoidvat joont on terve raamatu vältel säilitatud ja vaid viimastel lehekülgedel vastatakse justkui küsimuste-vastuste voorus sagedamini esitatavatele küsimustele, sedagi ikka jutuvormis.

"Kirsiaia" saksakeelne lavastus

Venelasi suuremal hulgal lähedalt näinud ja lausa sõrmeotsaga katsuda saanud eestlane arvatavasti teab, mis on vene hing. Vähemalt julgeb kahelda, kas sakslased ikka saavad õigesti aru ja oskavad seda kirjeldada, peegeldada. Sest sakslased ja venelased tunduvad justkui ristivastupidised olevat. Mina olin küll kõik ootused-lootused enne eilset Théâtre des Capucins'i "Kirsiaia" (Der Kirschgarten) etendust maha surunud. Aga see ei olnud ometi põhjus, mispärast nägin selles lavastuses lavastust, mille abil oli pandud vanameistri lause lause haaval aastaid lihvitud näidend nagu teemant särama. Välja oli kukkunud omanäoline, tänapäevane ja inimkonna tühisusele teravalt osatav teatritükk.

Selles oli rohkem kui vene hing. Tasapisi võis vaatajana ära tunda kas midagi endast või leida ühiseid jooni mõne tuttava inimesega.

Sugugi mitte asjata ei ole lavastuse tutvustuse juures tsiteeritud Peter Brooki "Tühja ruumi". Tühjas ruumis "Kirsiaeda" mängitigi, näitlejaid abistamas vaid valguskunstniku imetabavad leiud ja mõnekihilised mattklaasist ustega lavaseinad, mis lasid (ainult soovi korral) aimata uut ja vana maailma, uusi ja vanu mõtteid. Kõik muu jäi näitlejate teha. Üks teatrikaaslane mainis, et ta ei teadnudki varem, et Tšehhovi tekst on nii hea! Järelikult näitlejad mängisid hästi. Ei olnud mingeid uhkeid tualette, laval olid justkui täiesti tavalised inimesed meie ümber.

Mind häirisid esimeses vaatuses mõned näitlejad. Näiteks on mul millegipärast kujutlus, et Ravenskaja on brünett. Pikkamisi harjusin blondiiniga ära, ja üldse võõrkeelsete lavastuste puhul võtab etendusse sisseelamine enamasti kauem aega. Võib-olla just sellepärast olin pärast esimest vaatust üpris väsinud ja kõhkvel. Järele mõeldes sain aga aru, et lavastus oli mind alates esimesest stseenist lihtsalt kaasa haaranud. Näidendi avastseenis on ju Lopahhini kurtmine, kuidas ta raamatut lugedes magama jäi, sest ei saanud mitte midagi aru. Võib öelda, et tühistele inimestele lajatatakse juba esimese lausega.

Teise vaatuse alguseks olid mõtted paika loksunud ja vist esimest korda elus sain aru, miks "Kirsiaeda" komöödiaks nimetatakse. Jõhkrad irvitavad stseenid järgnesid kiiresti üksteisele ja eranditult kõik tegelased ja näitlejad mängisid vene klassiku saksa keeleski nii suureks, et kohati hakkas lausa kõhe. Seda enam kui sada aastat vana teksti kaudu enam-vähem tekstitruult. Varem oli mulle tundunud, et "Kirsiaed" on pigem tragöödia. Aga eks see vist sõltub, kuidas elu võtta? Kuni võtad rõõmuga, on hea, kuni võtad valuga, ongi valus. Lapsepõlv jääb ikka aina kaugemale ja armsaks saanud asjadest tuleb sageli loobuda. Inimene ise elu keskel on üsna tähtsusetu.

Paari nädala pärast esietendub Draamateatris "Kirsiaed". 29. jaanuaril on Tšehhovi 150. sünniaastapäev. Kas sellel on tähtsust?

Oscar Wilde'i sõnamäng

Oscar Wilde'i näidendi "Kui tähtis on olla tõsine" ("The Importance of Being Earnest") põhjal valmis 1977. aastal lavaka VIII lennu diplomilavastus. See on ka enam-vähem kõik, mida ma sellest näidendist enne eilset teadsin. Eks see üks 19. sajandi lõpu menukaid seltskonnakomöödiaid ole.

Just niisugust lõbusat klassikalist teksti on puhtas inglise keeles tore vaadata-kuulata. The American Drama Group Europe käis novembris sellesama lavastusega ka Eestis. Salme Kultuurikeskuses mängitud etendused olid mõeldud vist ainult koolidele müümiseks. Lavastuses kõlav inglise keel on tõeliselt hea inglise keele tunni täide. Kõigest hoolimata ei ole tegemist ei laste- ega noortelavastusega, vaid väga hea komöödiaga, mis ei muutu korrakski labaseks. ADG-Europe esineb vist pea üle kogu maailma peale selle lavastuse veel mitme muugi klassikalavastustega. Igatahes "Kui tähtis on olla tõsine" põhjal, mida ma nüüd eile nägin, tahaks iga järgmine kordki julgelt võimalust kasutada.

Teksti on lavastuse jaoks kohandatud, ilmselt on ära jäetud mõned ebaolulisemad kõrvaltegelased. Niiviisi on kindlasti oluliselt odavam ka ringi reisida. Kaasa teeb viis näitlejat, kellest osa astuvad üles mitmes rollis. Jacki mängiv Paul Shelford on muljetavaldava portfoolioga näitleja, olles mänginud isegi West End'i muusikalides. Ja ta on tõepoolest suurepärane näitleja - täpselt niisugune, kes haarab publiku tähelepanu paari esimese sekundiga.

Eks ikka selleks, et ringireisimine oleks mõnus, oli ka lavakujundus minimalistlik ja kergesti linnamajasisustusest maamõisa aiaks muudetav. Kostüümide puhul oli tähelepanuväärne, et Londonis elavad ema-tütar olid riietatud kallilt ja uhkelt, samas mehed olid väga lihtsad, lohakad ja mõjusid peaaegu tänapäevaselt. Eriti kui arvestada kitarri, mida Algy peaaegu igal vabal hetkel tinistas. Maal elavad naised peegeldasid lihtsust ja Cecily koguni vaesust.

Oscar Wilde'i näidendi pealkiri on inglise keeles sõnademäng. Eesti keeles võiks öelda nt "Kui tähtis on olla armas" või millised meil need veidrad tähendusega mehenimed veel on ... Vana hea inglise huumor.