Naine ladina kvartalist

Kange tahtmine oli keset filmi püsti tõusta ja saalist välja kõndida. Aga mõtlesin, et ehk see trafaretsus, sürreaalsus ja igavus on millegagi põhjendatav ja et see miski peaks siis hiljemalt lõpus selguma. Rändaja nimetab "Naist ladina kvartalis" (La femme du Véme) tõeliseks skiso-sürriks. Igatahes ... ei selgunud seal midagi ja kuidas ma ka ei püüa, erilist pidepunkti ma selle filmi "lahtiharutamiseks" ei leia.

Kas igavusest või lihtsalt niisama, aga kõige huvitavamad assotsiatsioonid, mis mul tekkisid, olid hoopis seoses sellega, et see on lühikese aja jooksul teine poola režissööri film (esimene oli Malgorzata Szumowska "Naised" ja nüüd siis Pawel Pawlikowski "Naine ladina kvartalist"), mida vaadanud olen; üks keskseid osatäitjaidki on mõlemas filmis sama - Joanna Kulig. Margit (Kristin Scott Thomas) rääkis sissejuhatuseks oma surnud ungarlasest abikaasast ja mul meenus kohe "Inglise patsient".

Üks võimalikke tõlgendusi on, et filmiga taheti näidata teistsugust Pariisi või võõrana kogetavat tõrjutust. Peategelane on ameeriklane Tom Ricks (Ethan Hawke), kes on olnud Ameerikas suhteliselt edukas kirjanik, kuna tema esimene ja seni ainuke romaan on pärjatud Pulitzeri preemiaga, peale selle pidavat ta ülikoolis loenguid kirjandusest. Naine oli ta mõne aasta eest maha jätnud ja nende ühise lapsega Pariisi kolinud. Tom otsustab naise ja lapse juurde kolida, ent ta visatakse välja. Pärast seda, kui bussis varastatakse ära kõik ta asjad, satub ta mingisse urka-baari-hotelli. Passi vastu saab endale mõneks ajaks seal toa. Ja edaspidi kohatud tegelased on kõik võõrad: urka omanik Sezer on ilmselt araabia päritolu immigrant, kes on seotud mingi kahtlase äriga, baaris töötav teenindaja Ania on poolatar, kes soovitab Tomil Ameerikasse tagasi minna, kuna Pariisis on tal raske. Tomi ajendab jääma soov näha oma tütart. Aga ta on üsna lootusetus seisus, et selles küsimuses midagi edasi areneda saaks.

Kirjandusõhtu, kuhu ühe raamatupoe müüja Tomi kutsub, on justkui realistlik ja seal kohatud Margit samuti, kuid hiljem selgub, et see Margit on 30 aastat tagasi enesetapu teinud. Võib-olla on kõik alates kirjandusõhtul kohatud naisest Tomi fantaasia vili, mis küpseb tütrele kirjutatavate kirjade vahel? Sellest painajast vabaneb Tom alles siis, kui ta on tütrele kahesõnalise kirja posti pannud. Vist.

Kogu film on klišeelik näide sellest, kui abitu on või abituks muutub inimene võõral maal või võõras kohas. Korra Tom vist isegi mainib, et ta tunneb, et tegelik tema on hoopis kusagil mujal. Ta tütar Chloé kaob ja eksib mingil arusaamatul põhjusel metsa, mis ei ole aga sugugi see mets, kus nad isaga kunagi ammu käinud on.

"Pruutide kool" Tõstamaal

Väga ilusas Tõstamaa mõisahoones on kaks suve augustis tehtud teatrit. R.A.A.A.M.-i ja Tõstamaa valla koostöös lavastas Gerda Kordemets möödunud suvel seal enda ja Margit Keerdo kirjutatud näidendi "Pruutide kool". Kohaautentsusel on tähtis osa, sest näidendi tegevus toimub 1926. aasta septembrist 1927. aasta juunini sellessamas Tõstamaa mõisas, kus oli äsja avatud kodumajanduskool.

Õpilaste sekka satub ka Pärnust pärit Liina Täker (Triin Tenso), kelle on isa sinna kooli saatnud põhjusel, et 17aastase tüdruku vabameelsust taltsutada. Linnatüdruk on valdavalt taluperenaisteks "pürgivate" kaasõpilaste jaoks ühest küljest huvitav kuju, teisalt jällegi neist liiga erinev. Ta loeb luulet ja luuletab ise, tal on peigmees ja ta on veendunud, et naised ei tohiks olla nii allaheitlikud. Lisaks veel terve hulk uudseid mõtteid. Hoolimata kindlast usust, et selles koolis ei ole tal mitte midagi teha, muudab kool, õpilased ja õpetajad, mõisahäärber ning aeg tedagi. Niisamuti nagu muudab tema teisi.

Üks mõte, mis lavastusest kummitama jääb, on see, et sel ammusel ajal janunes meie noor riik tarkuse ja tarkade kodanike järele, nagu januneb noor inimene ikka ja alati uute teadmiste, oskuste ja avastuste järele. Kas meil on tänapäeval koole, kus õpetatakse väärtustama ka lihtsamaid töid? Kahtlane ... Heal juhul on jäänud veel etiketigurud, kelle sõnum on, et kõik on õige.

Vana maja ümbritses preili Täkeritki sobiliku vaimsusega ning üksteise järel hakkasid ärkama sajanditevanused lood. Kolme parunit ja ühte parunessi mängisid Andrus Vaarik ja Laine Mägi, kes on ka ainukesed professionaalsed näitlejad selles lavastuses. Episoodid minevikust inspireerivad linnapreilit, kuigi need on mõnikord lausa hirmuäratavad. Nii asendub etenduse alguses loetud preili Täkeri enda luuletus "Ära!" etenduse lõpuks Heiti Talviku luuletusega "Simmannil".

Toapoiss Karl (Hannes Prikk) keerab kella, elustades niiviisi minevikku, käivitab olevikku ja laseb mõelda tulevikule. Kuni taldrik puruneb ja koolijuhataja preili Tepe ütleb: "Kas te saate üldse aru, mis väärtus on asjadel, mis on vanemad kui teie? Te arvate, et enne teid pole üldse elu olnudki."

Meie usume, et killud toovad õnne. Aga unustame ära, et mälestused tuhmuvad. Kaks eestlannast kooliõpetajat - koolijuhataja preili Tepe (Laine Mägi) ning emakeele- ja ajalooõpetaja preili Alu (Kersti Tombak) - annavad edasi seda, mida nemad teavad. Teevad seda pühendumusega. Ka siis, kui see on vaid oma tagasihoidliku ande abil loodud luule. Koolijuhataja saadab uhkusega tüdrukud rahvamajja tantsupeole - ikkagi hästikasvatatud neiud - ja teab, et nad ei ole "mingid viiekopkased".

"Pruutide kool" kaunistab ilusti unustatud mõisade mängu. Eeskätt Laine Mägi ja Triin Tenso mängisid mõlemad nii, et mälestuskildudest sai jälle justkui kogemata keerulise mustriga taldrik ja vaataja on täna õige pisut targem. Cotze Söögimaja, kus enne etendust söömas käisime, on üks hubasemaid söögikohti, mida ma viimasel ajal külastanud olen. Romantilisel rannateel. Koht ja õhustik, mis on ühele suvelavastusele nii-nii oluline, on Tõstamaal väga tundlik.

Poistebändi tõus ja langus

Parimal juhul võiks "Boybandi" etendus Endla teatris päädida minekuga ööklubisse. Õnnestunud lavastus haarab jäägitult kaasa ja paneb teise vaatuse lõpuks uskuma, et vaataja on teatrietenduse asemel (poistebändi) kontserdil, kus kõlab ridamisi jumaldatud hittlugusid. Igatahes on Andres Dvinjaninov loonud Endlas publikumagneti, mis avab näitlejaidki ootamatust küljest.

Suurbritannia näitekirjaniku Peter Quilteri näidendil põhinev muusikal on Dvinjaninovil toodud kenasti Eesti konteksti. Freedomi-nimelisest poistebändist saab esimene Eesti poistebänd, mis saavutab üleeuroopalise tuntuse ja mille edulugu peab mänedžeri plaanide kohaselt piirduma Wembley staadionil. Siis tahab mänedžer raha taskusse pista ja uutesse projektidesse sukelduda. Ootamatu edu muudab ahneks, ent muusikatööstuse varjukülgede esiletoomise kõrval tulevad näidendi tekstist hästi välja niisuguste "toodete" lühiealisuse põhjused. Noored poisid saavad vanemaks ja kuidas ka ei püüaks, raske on aimata iga järgneva põlvkonna maitset. Sisuliselt tähendab see, et teismelistele (tüdrukutele) suunatud muusika ei saa areneda, vaid peab kogu aeg aimama ja püsima nooruslikult trendikana. Rääkimata sellest, et poisid ei tohi vananeda. Paradoksaalne ja võimatu.

Tagasivaatelise ülesehituse pärast Endla "Boyband" arvatavasti meeldibki väga erinevas vanuses vaatajaile. Lauldakse eri põlvkondade iidolite laule ja seejuures ei ole ära unustatud šõud ega helikvaliteeti. Praegune teismeline naudib seda lavastust aga ka sellepärast, et teismelisele meeldib lihtne ja lõbus asi. See kõik on "Boybandis" olemas. Kergesti tekib ka võimalus oma iidolitele kaasa elada ja ebaõiglust põlata. Olgugi et miski ei ole päris must ja valge.

Freedom on mänedžer Voolandi (Indrek Taalmaa) kogemata õnnestunud projekt. Vooland on sellisel kujul arvatavasti üpris tõepärane muusikamänedžer, kuigi Taalmaa ei üllatanud kuidagi. Tema ropendav Vooland mõjus hoopis ülemängitult. Seevastu Ahti Puuderselli Robert oli väga väljapeetud ja täpne. Koreograaf (Ireen Kennik) maandas osavalt mänedžeri ja bändi vahelisi pingeid. Ülejäänud kõrvalosad tegid ära Liis Laigna ja Kaili Viidas.

Bändiliikmetel eesotsas Koit Toomega ei lase tekst eriliselt karaktereid kujundada, kuid sellegipoolest paistsid kenasti silma parima laulja (Koit Toome) isiklikud ambitsioonid kuni soolokarjäri ihaluseni välja ning veel kahe bändiliikme (Sten Karpov ja Tambet Seling) lauluoskus ja isiksuse eripära. Sten Karpovi Marki blondeeritud tukk ja renarskauperslikud säravad silmad rääkisid iseenda eest, lisaks veel tagasihoidlikkus ja tõdemine, kuidas ta ei ole mitte kunagi pidanud ise millegi pärast ja eest võitlema. Kui ta suu lahti tegi, tekkis peaaegu tahtmine teismeliseks tahta. Kaks ülejäänut (Priit Loog ja Bert Raudsep) jäid laulmises varju. Nende puhul pidi isiklik pool rohkem mängima. Jäigi mulje, et nad sobivad kõige vähem sellesse ärisse.

Rollilahendustest hoolimata on "Boybandi" lavastuse juures kõige olulisem ikkagi laval ja saalis tekkiv sünergia. Kui lõpuks tõuseb terve saal püsti ja sõna otseses mõttes rokib kaasa, on see ometigi midagi, mida teatris iga õhtu ei kohta ja mis näitab, et lugu ja selle esitusviis lähevad vaatajale väga korda.

Üks pluss üks ehk "Intouchables"

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellele ei meeldi Prantsusmaa möödunud aasta absoluutne tippfilm eestikeelse pealkirjaga "1+1" (originaalpealkirjaga "Intouchables"), siis ... Ma ei kujuta ette. See ei ole võimalik. Praeguseks kõigi aegade edukaimaks mitteingliskeelseks filmiks saanud "1+1" jookseb üllatuslikult Coca-Cola Plazas ja olin täitsa jahmunud, kui kinno minnes ja kassast piletit nõutades selgus, et seansid olevat kuni kaks päeva ette välja müüdud. Seda südasuvel ja siis, kui film on juba kaks kuud kinokavas olnud. Alistusin ja ostsin järgmiseks päevaks pileti.

Omaette teema võiks olla filmi nime tõlge. "1+1" on tõlkinud selle venelased ja ukrainlased, miks eesti keelde samuti just selline nimevariant võeti, on väga arusaamatu. Otsetõlkeline "Puutumatud" oleks kindlasti sügavam.

Film põhineb tõestisündinud lool. Üldistades võib öelda, et "1+1" on tolerantsuse ja sõpruse õppetund. Uskumatult positiivse alatooniga film, kus kaks peategelast õpivad teineteiselt elu nautimist. Philippe (François Cluzet) on õnnetuse tagajärjel kaelast saadik täielikult halvatud, ent väga rikas. Kui ta palkab endale järjekordset hooldajat, ootab teiste kandidaatide seas intervjuule pääsemist ka Senegalist pärit Driss (Omar Sy). Äsja vangast vabanenud tüüp ei loodagi tööd saada, tal on vaja lihtsalt allkirja, et taotleda sotsiaalabi.

Philippe on leppinud, et peab kogu ülejäänud elu elama ratastoolis ja sõltuma teistest inimestest. Tänapäeva meditsiini võimalusi arvestades tiksub ta enda sõnul niimoodi umbes 70. eluaastani. Driss seevastu on leppinud teadmisega, et paremale järjele saada ei ole niikuinii lootust, ja võtab seda, mis võtta on - elatub sotsiaalabist. Niisugune on muidu üdini südamlik-naljaka filmi tõsisem pool. Kahte erinevat meest seob kiirusearmastus ja vastastikku täiendavad nad teineteist lõpuks peaaegu kõiges.

Lavastuslikult ka hästi tehtud. Esimesed minutid on juba nii paeluvad, et tekib korraks ettekujutus pisut teistsugusest filmist. Filmis ei ole tõepoolest mingit kiiksu, mis võiks kedagi ärritada. Ei saa isegi öelda, et selles on prantsaslikku. Universaalne tõde kõnetab ühtviisi nii prantsuse kui ka eesti või mis tahes muust rahvusest vaatajat. See kehtib isegi muusika kohta. Kahjuks või õnneks taandub kõik ikka rahale. See ei tee õnnelikuks, aga annab võimalused. Raha eest saab ka tundmatu kunstnik tuntuks, raha aitab põhimõttelist "latti" sedavõrd tõsta, et lati alt enam läbi joosta ei taha.

Lõputiitrite ajal teadsin, et "1+1" leiab kunagi DVDna koha mu kodusel filmiriiulil. Väga-väga soovitan vaadata ja nautida!

"Naised" - painata võiv film

Otsisin tükk aega sõna, millega Malgorzata Szumowska filmi "Naised" (Elles) kokku võtta. Arvatavasti sobib enim "isiklik", kuigi seda võidakse vääriti mõista. Minu meelest valib naisvaataja selles filmis paratamatult poole. Kui mitte just samastuda püüdes, siis vähemalt mõista püüdes. Pooli on kaks: oma keha müüv (idaeurooplastest) tudengineiu või keskealine rutiiniga võitlev pereema, kellel on tegelikult kõik olemas, ja nagu ei ole ka.

Anne, keda mängib Juliette Binoche, kirjutab naisteajakirja reporterina lugu Pariisis elavatest tudengineiudest, kes teenivad elatist prostituutidena. Ta intervjueerib kahte tüdrukut ja artikli kirjutamise ajal ilmuvad tüdrukute lood ikka ja jälle. Elades ise Pariisi avaras valges kesklinnakorteris, tunduvad tüdrukute valikud Anne'i jaoks esiotsa täiesti arusaamatud. Viimaks hakkab ta tajuma kogu elu kui prostitutsiooni. Ei selgu, kuidas ta on oma positsiooni saavutanud, kuid teismeline poeg nähvab ema väite peale, nagu tuleks millegi saamise ja saavutamise nimel õppida, et ema ei ole küll kõige selle saamiseks, mis tal on, midagi tegema pidanud. Anne vaaritab kogu päeva, et võõrustada õhtul väärikalt mehe ülemust ja tema naist. Seejuures on mees talle igaks juhuks sõnad peale lugenud, millistel teemadel rääkimist tuleks kindlasti vältida. Päeva jooksul jõuab helistada ajakirja peatoimetaja ning teatab, et artikli maht peab olema algselt kokkulepitust väiksem. Kes maksab, see tellib muusika.

Tüdrukute lood on pisut erinevad, kuid mõlemast kumab läbi nooruse muretus ja mingi omamoodi elutarkus, nagu peaks rauda taguma siis ja seni, kuni see on veel kuum. Prostitutsiooni näidatakse filmis tegelikult uskumatult helgetes toonides. Kui üks vägivaldne stseen välja jätta, siis võib nende tüdrukute sõnul pidada lõbutüdruku ametit täitsa vaheldusrikkaks ja toredaks tööks. Suur osa klientidest olevat keskealised abielumehed, kes tahavad palju rääkida.

Tahes-tahtmata mõjus selline tõlgendus ühekülgselt ja pole eriti keeruline kujutleda mõnd järjekordset naisteajakirja artiklit pealkirjaga "Elu täiel rinnal - prostituudina ülikoolis" vms, sisuks siis portreelood tüdrukutest, kes lubavad kunagi kindlasti elus uue lehekülje pöörata. Anne'i abikaasa stoiline rahulikkus külmkapiukseprobleemi lahendamisel või ootamatust kirehoost väljaastumisel oli igatahes loomulikum. Võib-olla ongi meestel kergem suhestuda? Võib-olla meeldib meile, naistele, paljusid asju sellises valguses näha, nagu teeb poolatarist režisöör selles filmis? Pärast vihma hakkab niikuinii päike paistma ja mõnikord on ka lihtsalt hommik õhtust targem. Hommikupäikese käes säravas toas suure laua taga croissant'i süüa on igatahes ilus ja hea.

Kaks multikat

Raske öelda, miks ma iga uue "Jääaja" osa jälle ära vaatan. Arvatavasti sellepärast, et laps tahab vaadata. Või sellepärast, et esimesed kaks olid ka minu kui multikapõlguri meelest ikka väga head filmid. Ja arvatavasti vaataksin ka viiendat "Jääaega", kui selline peaks kunagi tehtama. Olgugi et see viimane, "Jääaeg 4" (Ice Age: Continental Drift), oli võrdlemisi nõrga süžeega film.

Ega ma suurt enam mäletagi peale mereröövlist ahvi, kellest ei õhkunud midagi muud kui pimedat kurjust. Miks peab lastefilmis põhjendamatut tigedust nõndaviisi presenteerima, on ikka väga raske mõista. Mandrite liikumise teema jäi tagaplaanile või on loomade rändamine "Jääajas" lihtsalt kohustuslik? Igatahes õnneliku lõpu hetkeks on mandrilavade liikumine justkui unustatud. Aa ... Sidi vanaema oli ülilahe "uus nägu". Pealegi oli tal elutarkust sedavõrd, et teadis, keda ja kuidas enda kasuks tööle panna. Miks perekond temast kannatamatult lahti saada soovis, on ilmselt viide elule ja suhtumistele, mis pole miljonite aastate jooksul grammigi muutunud - noored ei taha vanadega jännata. Aga ilma vanadeta ja nende kogemuseta ei saa.

"Jääaja" väärtus on eestikeelne dubleering. Ei kujuta enam näiteks Sidi kellegi muu kui Anu Lambi häälega ette. Esimesest filmist on möödas kümme aastat ja just sellepärast on huvitav tõdeda, et praeguses üsna kiiresti muutuvas ja unustavas maailmas see film ikka veel kestab.

Teine film, mida mu väike laps mind endaga vaatama tiris, oli "Madagaskar 3: Euroopa tagaotsituimad" (Madagascar 3: Europe's Most Wanted). Kui mälu nüüd alt ei vea, siis julgen üpris veendunult väita, et esimest kahte filmi ma sellest "seeriast" näinud ei ole. Tegelased ei tulnud tuttavad ette ja veidi võttis aega, et aru saada, et filmis olevad loomad on pärit New Yorgi loomaaiast ja ihkavad sinna tagasi. Algus oli igav ja tüütu. Tegelikult ei saanud ma aru, miks seal olid erinevad loomad? Lõvi pidanuks olema loomade kuningas, aga niisuguse pehmekesena mõjus ta lihtsalt kassina.

Loomad maabuvad Monte Carlos ja saavad endale kohaliku politseibossi näol kohe saba taha, sest madame jahib oma seinale loomade kuninga trofeed. Kuna tegemist on sisuliselt madame'i isikliku projektiga, jääb arusaamatuks, miks loomi filmi nime järgi Euroopa tagaotsituimaks peetakse. Hoopis olulisem on, kuidas nad Itaalia rändtsirkusega liituvad ja Aafrika tsirkuse loovad. Siinkohal tuleb möönda, et "Madagaskar 4" on üks neist vähestest multikatest, mida on tõenäoliselt 3D-filmina parem vaadata. Kasutatud efektid meenutasid "Riot", millele andis 3D tõepoolest lisaväärtust.

Vene tsirkuseartistide idee ja viitamine Cirque du Soleil'le (Kanada tsirkus, kus ei kasutata loomi, ent mis on ometigi üks maailma parimaid) oli väga hea. Vitali kibestumust ammuse ebaõnnestumise pärast võib tõlgendada kui dopinguga põrumist. Lõpuks tulevad targemad ja leiavad paremad abivahendid. Karjäär jätkub. Üldiselt mõjus american dream'i idee Euroopast vaadatuna tervikuna väga hästi. See unistus on ülim. Kui ironiseerida, siis ei ole midagi hullemat, kui avastada end Madagaskarile suunduvalt kaubalaevalt. Selle kõrval peab lihtsalt olema loomaaias samba otsas seismine ja rahvamassile naeratamine ihaldusväärne. Ei tea, kas ja kuidas Ameerika poolt vaadatuna paistab? Nende film, ju siis paistab vähemalt samamoodi.

Kaks eesti lavastust Tampere Teatterikesäl

Tänavusuvine teatrifestival Tampereen Teatterikesä toimub Tamperes 6.-12. augustini 2012. Eestist osaleb kaks lavastust: NO-teatri "The Rise and Fall of Estonia" ja Von Krahli Teatri "12Karamazovit".

"The Rise and Fall of Estonia" etendub üks kord: reedel, 10. augustil kell 19.00.

"12Karamazovit" mängitakse neljal korral:

reedel, 10. augustil kell 17.00
laupäeval, 11. augustil kell 18.00
esmaspäeval, 13. augustil kell 18.00
teisipäeval, 13. augustil kell 18.00