"Evita" - Vanemuise muusikal

Muusikal ei ole minu žanr. Lihtsakoeline sisujoonis tähendab, et isegi Andrew Lloyd Webberi muusikalide vaatamiseks piisab enamasti ühest korrast. "Evita" filmiversiooni mäletan eredalt ja head eesti näitlejad ei kompenseeri teema ammendatust. Vanemuise "Evita" pani õlgu kehitama, ei muud.

Miski häiris Vanemuise suure maja saalis ka. Kujutlesin, et Tallinnas Nokia saalis meeldinuks mulle see lavastus arvatavasti palju rohkem. Seal on lava avaram ja saal ka suurem ja avaram. Evita mõju ja jõu esiletõusuks on vaja õhku. Kõrge müür tagalaval vajus praegu justkui peale. Tavaliselt on suurel laval probleem lava täitmisega. Siin oli vastupidi.

Helivõimendusega oli kas midagi valesti või ongi see Vanemuise suures majas alati selline või olin mina tol õhtul eriti terava kõrvaga. Igatahes kõlas laulmine nagu plekiline lärm, millest oli sõnu väga keeruline eristada. Teades enamikku laule ingliskeelsena, pidin eestikeelsetest sõnadest arusaamiseks aeg-ajalt tiitreid lugema. Jällegi, ingliskeelsena oleks elamus olnud arvatavasti suurem.

Ma ei ole süvenenud, miks sama lavastus, mille peaosas laulsid, mängisid mõni aeg tagasi Maarja-Liis Ilus ja Marko Matvere, nüüd taasesietendus ja miks peaosadesse valiti Evelin Võigemast ja Kalle Sepp. Ähmaselt meenub, et Maarja-Liisi kiideti rollilahenduse eest. Igatahes Evelinil on olnud paremaid rolle. See selleks. Aga miks on teises peaosas Kalle Sepp? Et Evita lugu mõju avaldaks, peab selles olema rohkesti kirge. Praegusest lavastusest kirg puudub. Vaataja teab lugu, võib-olla tänu filmile liigagi positiivsena, kuid ei näe tegelikku Evitat. Sisuliselt peaks see muusikal kajastama just Eva Peroni seda tahku, mida argentiinlased temas ei näinud. Paraku jääb Vanemuise lavastuses see kõik varju.

Ääretult positiivselt üllatas hoopis Vaiko Eplik, kes mängis Ché Guevarat. Jutustaja osa oli lahendatud meisterlikult ja see oli tõesti ka kõige paremini lauldud osa. Ché Guevara hoidus aupaklikult tegevusest kõrvale ja oli siiski alati sündmuste keerises. Arvan, et Webberi muusikali headus seisnebki libretos, kus juhtroll on antud Ché Guevarale, ja kui tegelikud peategelased mängivad selle kirglik-tuliseks Lõuna-Ameerika eluks, võib tulemus olla vägagi hea. Kahjuks on Vanemuise praeguses lavastuses peale Ché Guevara vähe.

"Masohhisti pihtimus" VAT Teatris

Ootamatu, pööraselt naljakas ja valusalt realistlik. Kui ma Rahvusraamatukogu uksest pärast "Masohhisti pihtimuse" vaatamist välja astusin, mõtlesin kõigepealt, et selle lavastuse alapealkiri või selgitav märkus võiks olla "Jürgen Ligi fänni pihtimus". Kui koju jõudsin, selgus, et Heili Sibrits oli juba sama mõtte peale tulnud.

"Masohhisti pihtimus" on tšehhi autori näidend. Lavastaja on sakslane. Lugu on nii Eesti oma, kui üldse olla saab. Kui rahvusromantiline külg kõrvale jätta (sest seda siin ei ole), siis julgeksin seda lavastust võrrelda NO-teatri "GEPiga". Aga "Masohhisti" ühiskonnakriitiline foon on heatahtlik, peegeldav ja kirjeldav. Kostüümid mõjuvad esialgu kui maskid, mille varjus tegelased lugu jutustavad. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et meile näidatakse meie endi paratamatut elu.

Raivo E. Tamm peaosas täidab rolli, kus ta peab olema kogu aeg laval. Tema dikteerib tempo, ja see on väga hästi valitud, sest vaatajat ehmatatakse, üllatatakse ja šokeeritakse väikeste koguste lisamisega, praetakse tasasel tulel. Pinge ei kao hetkekski. Vihjest areneb stseen ja stseenist peen satiiriline mõte.

Ülejäänud näitlejad on justkui statistid, kes piltlikustavad masohhisti pihtimust. Enamik episoodilisi rolle õnnestub väga hästi ja värvikalt. Tanel Saare Maxima juhataja tekitas korraks isegi võõristusmomendi, sest mõistus tõrkus leppimast, et sellised juhid on ikka veel olemas. Lavastuse lõpus selgus, et maailmatasemel ongi võimalik konkurentsis püsida üksnes tänu "koolile", mis meil on. Tänu masohhistlikule enesepiitsutamisele. Aga elada on ju vaja, ja tahaks ka. Pärlite sigade ette loopimine on siis muidugi solvav. Ago Sootsi antropomorfne hobune oli ühtaegu jumal ja prohvet. Katariina Ratasepa Annika kiretu, tülpinud teenindaja, kes suutis öelda vaid: "Miks ka mittä?!" Ja nagu kiuste astuvad ka masohhistide klubidesse sisse juristid, et reegleid meelde tuletada. Nii see tase alla käib.

Kes veel ei tea, miks Eestis ei streigita, siis nüüd saab see selgeks: ametiühinguid juhivad samasugused masohhistid nagu keskmine töötaja. Loogiline. Keerulisem on lugu sellega, et tööandjad (Margo Teder - panga personalijuht) annavad töö kvalifikatsioonita inimesele, kes on nõus väiksema palgaga. Positiivselt vaadates võiks lausa öelda, et tööandjad on sellisel juhul ise ka masohhistid.

Geniaalselt mitmetahuline ja -kihiline näidend, mille lavastuse puhul on eriti hea meel, et on põhjalikult süvenetud ja igale stseenile on leitud kodune paralleel. Alatasa tunnen teatris millestki niisugusest puudust - nüüd oli kõik paigas. Vaataja väljub saalist, tal on tuju hea, see tähendab, et meel on lahutatud. Ja selge peaga on hea järele mõelda. Mõtlemisainest on siin nii sisse- kui ka väljapoole. Protesteerida tahaks ka. Minge vaatama!

"Madisoni maakonna sillad" Sadamateatris

"Madisoni maakonna sillad" on kaunis pärl Vanemuise teatri draamarepertuaaris. Peeter Tammearu lavastusest õhkub suurepäraste näitlejatööde kaudu küpsete inimeste ootamatu ja painava armastuse lugu. Vaataja tunneb kaasa kord ühele, kord teisele, siis kolmandale ja neljandale, sest elu tähtsaimate otsuste tegemisel seisame kõik justkui sillal, teadmata, kas peaks sellest üle minema, tagasi pöörduma või jääma.  Ilmselt on hea, et ma ei mäleta mitte midagi kümmekonna aasta eest nähtud samanimelisest filmist. Nii saavad Hannes Kaljujärv ja Külliki Saldre Vanemuise lavastuses olla Robert Kincaid ja Francesca Johnson, ilma et neid oleks vaja kellegagi või millegagi võrrelda ja kõrvutada.

Sadamateatri lavale on paigutatud perekond Johnsonite kodu sisevaade. Francesca Johnson (Külliki Saldre) hoiab seda heledat ja idüllilist maja päevast päeva korras ja tema mees Richard (Jüri Lumiste) hindab väga puhtust ja korda. Neil on kaks umbes kümneaastast last, kellega isa sõidab neljaks päevaks põllumajandusnäitusele. Francesca jääb koju, tundes eelseisvast ainult enda päralt olevast neljast päevast siirast rõõmu. Kohe saabub nende õue aga National Geographicu fotograaf (Hannes Kaljujärv), kes otsib lähedal asuvat silda, mida pildistada. Igavusest ja arusaamatusest, miks keegi kohalike jaoks nii tavalist silda pildistada tahab, otsustab Francesca võõrale teed näidata. 

Seda lugu loevad ema matuseasju arutavad lapsed (Maria Soomets, Tanel Jonas) ema päevikust. Loevad ja näevad mälu- ja kujutluspilte lapsepõlvest. Loevad ja näevad paralleele oma elust. Francescal ei olnud lahendust, sest elust, kus kõik on õnnelikud, rõõmsad ja rahul, ei astuta maha. Täiskasvanud lapsed näevad lugu oma silmade läbi. Huvitav on jälgida, kuidas õele-vennale ema mõtted ja tunded mõjuvad. Heas ja õnnelikus peres kasvanud laste väärtused sarnanevad vanematekodust kaasa saadud väärtustega, kuid oluliste aktsentidena avaldub pojas isa rahumeelne kiretu arusaam ja solvumine ema päeviku peale ning tütre mõtetes annavad aastaid vaevanud kõhklused ja kahtlused lõpuks otsustava tõuke, et oma elus uus lehekülg pöörata. 

Emal olnuks selle sammu üle ilmselt hea meel, kuigi nende olukorrad on erinevad. Francesca olukorras ei olnud mingi muutmisotsus mõeldav. Soov tuhk sillalt alla visata on kui ilus kompromiss. Tütre elus on muutmisotsus ainumõeldav. Ükski antud tõotus siin ei loe.

Ühe eredama episoodina jäi etendusest kajama hetk, kui Richard oli lastega koju tagasi tulnud. Ei ühtki puudutust. Kui õde ütleb vennale, et helista nüüd oma naisele ja ütle talle, et armastad teda, oli ehmatav tõdeda, et just need hetked võivad muuta midagi nii, et pärast pole põhjust kahetseda. Kui Richard oleks nende nelja päeva jooksul korra helistanud, oleks kõik läinud võib-olla hoopis teisiti.

Kaua aastaid hiljem seisavad Francesca ja Richard teineteise kõrval, paluvad teineteiselt otse ja mõttes andeks. Eelkõige on aga väga hea vaadata ja mõelda, kui ilus on koos vananeda. Tänapäeval, kus nii vähesed seda saavad ja võivad, on vaikselt kulgenud elul kullahind. Targad inimesed ütlevad, et kui rääkida, ei oleks selliseid muresid. Öeldakse küll, et iga järgmine valik määrab uued valikud ja ootamatusi jääb üha vähemaks. Mu meelest "Madisoni maakonna sillad" tõestab, kuidas jalge ette võib vabalt veereda kivi, mis poleks seal olema pidanud. Nagu Hannes Kaljujärv armastan ka mina seda lugu. Sest see on armastusest ilma mingisuguste viguriteta. Nii lihtsalt on.

"Prints ja kerjus" Estonias

Priit Pajusaare ooperi "Prints ja kerjus" lavastuses Estonia teatris on nimiosad antud draamanäitlejatele - Märt ja Priit Piusile.  Teatriotsuse tegemisel loevad ikka osatäitjad küll. Eriti kui tahta viia teatrisse laps, kes muidu teatrit väga ei armasta. Andres Puustusmaa lavastus on selge, mõistetav ja hästi põnev. Selles on oma osa Aapo Ilvese libretol, milles kuulus printsi ja kerjuse lugu julge narratiivina avaldub.

Vendade Piuside hääled on küll nõrgad, aga seda silmapaistvam on nende näitlejaanne. Nii ei häiri peaosatäitjad üldse. Piisab alguses edastatud sõnumist, kui üks tahab lossist vaeste hulka ja teine ihaleb lossi. Mõlema elu pahupoolt kogedes küpseb noortes printsides soov maailma paremaks muuta. Muidugi on elu lossis kergemini talutav ja omandatav ning rentslielu kommetega leppida ja harjuda pole ühegi printsi unistus. Teksti sisse on peidetud ka hulk äravahetamiseni sarnaste noormeeste - printsi ja vaeste printsi - vaimuandeid, mis tõstavad nad igas olukorras justkui kõrvaltvaatajaks.

Päris ooperisolistidest on parim osa Aare Saalil. Ta mängib Miles Hendoni osa armastusväärselt suureks. Üllad omadused nagu vaprus, julgus, ustavus, õiglus peavad võitma kadeduse, kurjuse ja silmakirjalikkuse. Madalahäälne partii mõjub mehiselt. Rüütli soov, ajendatud koju ja armsama juurde naasmisest, kannustab teda teenima valitsejat. Nagu ikka, peab eksituste komöödias olema keegi, kes usub ja mõjub, see tähendab, et võib-olla saab ainsana aidata. Selles loos on see Miles Hendon. Lossiuksed on või vähemalt peaks olema talle avatud ja ootama peaks teda kodu, kus võib kaminasse tule teha ja ahjuprae lauale tõsta.

Lugu kulgeb selget lineaarset joont mööda. Lastelavastus peab just niisugune olema! Kostüümid ja värvid toetavad terviku selgust. Nagu muinasjutule kohane, lõpeb lugu vahepealsetest äärmuslikest pööretest hoolimata ikka õnnelikult. Võti saab olla muidugi rikka printsi käes, sest üksnes sel, kel on võim ja raha, on ka õigus maailma juhtida.

Ilus on mõte, et olgu inimesed vaesed või rikkad, rumalus on siiski kõigest kõige hullem. Kui haridussüsteem on korras ja tõhus, lahenevad paljud probleemid iseenesest. See on hoiatavalt terav ühiskonnakriitika, mis tähendab noore vaataja jaoks lihtsalt tõdemust, et õppida on vaja (muidu vaata, kuhu lollus viib), ja täiskasvanu jaoks näiteks seda, et rumalad ja ahned juhid kaevavad tegelikult endale ja teistele auku.

Teekond ja laevahukk Utoopia rannikul

Möödunudaastast eesti teatri suurprojekti - Tom Stoppardi "Utoopia ranniku" kahe esimese osa lavastusi Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris - tuleks minu meelest vaadata, vaadelda ja hinnata koos. Mõlemad lavastused on väga õnnestunud ning kuigi teise osa vaatamiseks ei pea ilmtingimata olema enne esimest osa näinud ja vastupidi, unistan võimalusest näha üks päev kõiki kolme osa (lisaks siis Vanemuise ja Ugala teatri ühistöös valminud "Utoopia rannik. III osa. Kaldale uhutud") ühel päeval koos. Tallinna teatrisaalides peaks seda olema võimalik korraldada.

Minu jaoks on Linnateatri "Utoopia rannik. I osa. Teekond" ja Draamateatri "Utoopia rannik. II osa. Laevahukk" konkurentsitult eelmise aasta parim(ad) lavastus(ed). Nende suurus nii üksikuna kui ka eraldi võttes seab nad lihtsalt väljapoole arvestust. Kahjuks või õnneks.

Priit Pedajase esimese osa lavastus Linnateatri Põrgulaval on justkui suure romaani algus, mis on jagatud omakorda alapeatükkideks. Iga alapeatükki märgib Põrgulava ühele sambale lisatavate aastaarvude ja -aegade plaatide rida. Tegevus toimub ajavahemikul 1833-1944 peamiselt Mihhail Bakunini kodus Moskva lähedal. Pärisorjuslik Venemaa ja selle kõrgklassi eluolu ajal, mil puudus vene kirjandus ja aristokraatide hulgas valitses teadmine, kui oluline on osata palju keeli, on mõtted, mis selle lavastuse märksõnadena kaua meeles püsivad. Pole mõtet kujutleda, et keegi sai tollal Venemaal olla vaba. Talupojad olid pärisorjad, mõisniku poeg kroonu ori ja tütardegi tulevik pidi olema seotud mõne sõjaväelasega. Aleksander Bakunini (Ain Lutsepp) tütarde saatus peegeldab spiraalina venivat naiste elu - Piret Kalda roosasse riietatud proua Bakunina märgib seda, mismoodi peretütred närtsima hakkavad.

Kõigest hoolimata on elu maal idülliline. Perepoeg Mihhail Bakunini (Tõnn Lamp) kroonust lahkumine lööb mõisniku kodusesse idülli mõrasid ja tekitab sädistavates peretütardes pisut segadust. Näitetrupp on suur ja episoodilisi tegelasi palju. Enamik ei paista eriliselt silma, kuid Tõnn Lambi Mihhail Bakuninist saab kiiresti peategelane, kelle kujunemist, muutumist ja arengut on hea jälgida. Parim on selles lavastuses aga Taavi Teplenkov - tema Vissarion Belinski on kui nukker külmetav kunstnik. Läheb südamesse ja võlub realistlikkusega.

Lavastus on kui mälupiltide kogum, mõjub Põrgulaval tuttavlikult-venelikult. Emotsionaalselt tekib sarnane tunne kui aastaid tagasi "Isasid ja poegasid" vaadates. Siin on valgust ja värvi, aga ka ärevust ja igatsust.

Elmo Nüganeni teise osa lavastus Draamateatri suures saalis on euroopalik - suurem ja avaram, üks neid lavastusi, kus suure saali lava täidetakse osavalt ära. Venemaal ja Euroopas on aeg edasi läinud, aga mida sajandi lõpu poole, seda ärevamaks läheb. Selle osa peategelased on Herzenid (Mait Malmsten ja Elisabet Reinsalu), kes saavad lõpuks ometi kauaoodatud loa Venemaalt lahkuda. Euroopa on otsingute ja revolutsioonide meelevallas. Ideid on nii palju, et siin-seal läheb katlas põrgukuumaks. Euroopa näib olevat Herzenite kurdile pojale pääsemine ja lahendus. Samal ajal on sinna kogunenud hulk juba eelmisest osast tuttavaid vene mõtlejaid.

Huvitav on, et kahes lavastuses ei mängi isegi peategelasi samad näitlejad. Kõik osatäitjad on uued. Ja veel huvitavam on, et kõik osatäitjad sobivad oma rollidesse. Aeg on ju uus ja inimesed justkui ajaga muutunud. Sinirohelises valguses on ootus ja lootus. Õrnad kardinad lisavad lavastustervikule ja inimeste hingedele haprust. Ilu talletub mällu ja ebaõigluse karjuv valu tahab hinge seest rebida.

Võib-olla on neis kahes lavastuses mõttetihedust palju ja see muudab jälgitavuse keeruliseks ... Ei tea. Mulle meeldis teine osa isegi rohkem, sest see mõjus nagu pildi kõige sügavamates nüanssides uitamine. See oli suur, tõeliselt suur lavastus. Sellesarnaseid ei olegi enam ammu olnud. Teisalt on marxismi mõttealged mulle mõistetavamad kui sellele eelnenud protsessid Venemaal. On imetlusväärne, et keegi (Tom Stoppard) on kirjutanud üheks teoseks kokku ühe sajandi, mis mõjutab inimkonda ikka veel. Teater elu peegeldajana on tänamatult väike, aga tunded kahest õhtust kuhjaga läbielamisi täis.

"Kahe isanda teener", Ugala Salme kultuurikeskuses

Commedia dell'arte austajatel on jälle midagi vaadata, sest Carlo Goldoni "Kahe isanda teener" Ugalas on just see. Ugala noorte näitlejate töö tõestab taas, et neil on suurepärane ansamblitunnetus, mis on commedia dell'arte puhul hästi oluline. Kuigi pika etenduse esimene vaatus on pisut ebaühtlane, korvatakse see teises vaatuses kuhjaga, kui naeru pealt enam kokku hoida ei anna.

Esimeses stseenis peetakse sinjoor Pantalone kodus tütre Clarice pulmi. Kuna Claricele mõeldud peigmees sinjoor Federigo Rasponi oli surma saanud, võis Clarice abielluda oma armastatu Silvioga. Pantalone selle üle väga ei rõõmusta, aga tütar on vaja mehele panna. Ootamatult ilmub Federigo Rasponi teener ja teatab, et tema härra tahab Pantalonega kohtuda. Tekib suur segadus ja näitemängust kujuneb korralik eksituste komöödia, mida juhib pidevat nälga kannatav ja mis tahes võimalusest kinni haarav Truffaldino.

Uku Uusberg ja Martin Mill on trupis ainukesed, kes ei kuulu Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lendu. Iseenesest tundub see olevat lihtsalt juhus, sest kuigi Martin Milli Pantalone on lausa geniaalselt lahendatud vanamees (osatäitjat ei tunneks äragi, kui ei teaks) ja etenduse lõpus näogrimmist meeletu sahmimise tulemusel ilma jäänud Uku Uusberg Truffaldinona igati õige valik, säravad samavõrd ka teised. Adeele Sepa Clarice plaksutab naiivselt ja ootusärevalt ripsmeid, Rait Õunapuu Silvio mõjub roosas kostüümis küll Claricega harmooniliselt, aga veelgi mõjuvam on see, et ta ei püsi üldse püsti. Uskumatult palju kukub ka Pantalone pikali. Klaudia Tiitsmaa Smeraldina on küll harimatu, aga terane toatüdruk. Truffaldinol on kontrollimatu nõrkus kõigi teele ette sattuvate naiste suhtes. Kuna tol ammusel ajal naised meesteriideid ei kandnud, ei paista ka Truffaldino taipavat, et üks tema isandaist on tegelikult naine.

Ruuduliseks värvitud seinad ja põrandad, aga ka reisikohvrid loovad klounaadi meenutava keskkonna. Truffaldino kostüüm on nagu Jokkeril. Lavasügavuses õhkõrnade rünkpilvede taga mängib Jumal klaverit. Nii luuakse ühemõtteliselt ruum, kus inimesed tantsivad elu näitelaval Jumala pilli järgi. Tantsivad, nagu oskavad, ja ei ole puutumata ühestki inimlikust pahest alates rahaahnusest, positsioonist ja lõpetades liigsöömisega. Nagu heas komöödias, on käimalükkavaks jõuks ja eesmärgiks ühtaegu armastus. Armastuse pärast tekib päris palju segadust.

Noorusliku hoo ja lustiga mängitud lavastus on ajatu ja tänapäeva vaatajale esialgu ehk liiga lihtnegi. Tahaks ilmselgete faktide juurest kiiremini sündmuste juurde liikuda. Truffaldino ilmumine vallandab segaduste keerise ja aeg saalis möödub südamlikult lustides. Publik naerab ja tegijad naeravad. Meelt lahutav heatahtlik teater.