Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" oli mul pikka aega öökapil lugemisootejärjekorras. Korra võtsin kättegi ja panin paarikümne lehekülje lugemise järel käest ära. Ei läinud, noh. Raamat pidi lausa riiulisse kolima, et teistele ruumi teha. Kui sügisel ilmus Eesti raamatupoodidesse müügile "Ingli mäng", tahtsin Zafoni lugemist uuesti proovida. Pealegi pidavat "Ingli mäng" olema "Tuule varju" eellugu. Igatahes oli selle raamatu lugemine alates esimesest leheküljest nii põnev protsess, et paremat kirjandust soojamaareisile kaasavõtmiseks ei oskagi tahta. Eriti kui soojaks maaks on kirjaniku päritolumaa Hispaania, ja eriti kui Barcelonas on käidud ja paljusid raamatus põhjalikult kirjeldatud kohti ka oma silmaga vaadatud. Sagrada Familia ei ole ju ikka veel valmis ja maailmanäituseks valminud köisraudtee on endiselt töökorras.Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset möödunud sajandi kahekümnendate aastate Barcelonas. Peategelane David Martin töötab alguses ajalehes küljetoimetajana, kuid tema katsetused kirjutada kriminaallugusid osutuvad väga populaarseks. Ümbritsevate inimeste kadeduse tulemusel kaotab David töö ja hakkab täiskohaga vabakutseliseks kirjanikuks. Innustust selleks annab ka ülisuurt tulu lubav leping salapärase Pariisi kirjastajaga.
Lugejal ei teki hetkekski kahtlust, et Corelli-nimelist Pariisi kirjastajat pole arvatavasti olemaski. Igatahes teeb Corelli "Ingli mängu" müstiliseks. Lugeda on kogu aeg väga põnev, sest tekst on ladus, sündmusi ja tegelasi on palju, raamat mõjub nagu film. Peategelase lapsepõlv on karm, ellu aitab teda naasta jõukast lugupeetud perekonnast pärit sõber. Loomulikult on sellel sõbralgi mitu külge, kuni lõplikult jooksutab nende vahelt musta kassi läbi noor naine, kellesse mõlemad armunud on.
Raamatu teises pooles on natuke paljuvõitu verd, aga ilma selleta muutuks lugu võib-olla hoopis läägeks. Lõpp on hollywoodilik. Seda põhjendab võib-olla tõsisasi, et Zafón elab alates 1993. aastast Los Angeleses ja peale raamatute kirjutamise on ta kirjutanud ka filmistsenaariume. Ta on tunnistanud, et kujutleb oma raamatute tegevust piltidena. "Ingli mäng" kinnitab neid sõnu väga ilmekalt.
Peale Ingli mängu tahaks kohe Barcelonasse ;)) Ja eile alustasin Tuule varjuga. Millegipärast ei suutnud ma seda enne kätte võtta ;))
VastaKustutaMeil siis sarnane lugu. Ma ka ei suutnud "Tuule varju" enne lugeda, nüüd ootab lugemisjärge, muid tegemisi on nii palju vahele tulnud.
VastaKustutaÜks, lihtsalt remargi korras komm: kui Eestis on tekitanud palju poleemikat S.Oksase "Puhastus", siis nt barcelonlased ei pea Zafoni nö "eeskujulikuks" barcelonlaseks ja ei vaimustu kuigi palju "Ingli mängust" ega ka "Tuule varjust". Sama on kohalike kriitikutega, kes nimetavad Zafoni "odavaks petkutajaks".
VastaKustutaSee viimane on natuke üllatav. Minu teada tehakse Barcelonas nende raamatute tegevuskohti pidi turistidele ekskursioone. Zafón ei ole kindlasti eeskujulik barcelonlane, sest ta pole seal ju mitukümmend aastat elanudki, pealegi ei kirjuta ka katalaani keeles jne. "Ingli mäng" ("Tuule varju" lugemiseni pole ikka veel jõudnud) ei ole ka minu meelest kvaliteetkirjandus, pigem ikka selline, millel palju eeldusi bestselleriks kujuneda. Kuigi kusagilt vist lugesin, et "Tuule varju" menu tuli üle maailma üllatusena.
VastaKustutaOksase "Puhastuse" kohta arvatakse Eestis nii ja naa, aga tõsi on, et Lääne-Euroopas on Oksanen vägagi kuum sõna praegu. Minu meelest võttis selle väga ilusti viimases Sirbis kokku Berk Vaher: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11753:kirjandusgallup-2010&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3326
:)
VastaKustutaSiinkohal ma tahangi öelda, et ma ei mõista, mis paneb ühte päris suurt gruppi lugejaid, kriitikuid ja kirjanikke sappi pritsima. Just hiljuti osalesin (Barcelonas) ühe raamatukogu lugejate koosviibimisel, kus siis nö lahati barcelonlastest kirjanikke ja see negatiivne suhtumine, mis Zafonile osaks sai, pani mind punastama. Üks point just ongi see, et ta ei kirjuta katalaani keeles, kuid pardon - miks ta peaks kirjutama keeles, mida räägib 7,5 milj inimest, kui castellanot räägib/loeb maailmas ca 450 miljonit inimest.
Vaheri komm on kahtlemata õige, kuid eesti prosaistide (korralik) läbimurre Sohvi kiiluvees on kinni eelkõige agentides, keda Eestis pole (vist) ühtegi.
Mul oli Tuule varjuga küll selline lugu, et käest ei suutnud enne panna kui läbi sai. Mu meelest oli väga põnev. Kindlasti tahan nüüd Ingli mängu ka lugeda.
VastaKustuta