"Karjäär" Vanemuises

Kumb karjääri tähendustest mulle esimesena meenub? Kas see, mis märgib ametiredelil (ülespoole) liikumist, või see, mis kirjeldab sügava augu serva? Vist ikka esimene. Vähemalt tundub, et esimesest on teatrilaval põhjust rohkem rääkida, see on justkui tänapäevasem ja niiviisi kõnekam. Ent Uku Uusberg on suutnud need kaks tähendust ühte näidendisse panna - ikka talle omaste sõnamängude kinnituseks ja (eesti) keele rikkuse tõestuseks. Ja selle näitamiseks, et inimlikkus ei võrdu reeglipärase käitumisega. "Karjääri" mängitakse Sadamateatris autori enda lavastuses.

Tšaikovski esimese klaverikontserdi muusika saatel publikut ja lava lahutavate valgete riidepalakate langemise järel näeb vaataja Sadamateatri hämaras saalis näitlejat (Robert Annus) tantsimas. Tema kehakeel räägib lugu muusika kandvusest, muusika sisse minekust ja ootus millegi pragmaatilise järele ongi kadunud. Ma olin justkui võluväel kogu ihu ja hingega selle tantsiva poisi ja peagi tuppa saabunud vanamehe, Evald Liiva (Aivar Tommingas) poolt. Viimase perekonnanimi oli märk, et karjäär võib tähendada ka muud kui ametiredelil liikumist. Evald oli paar aastat tagasi kabinetiukse seljataga kinni pannud ja ära läinud. Teda oli ülikoolis vaja, tema lahkumine oli toonud kaasa palju jama. Kas jama oli ikka nii suur, kui juba oldi KAKS aastat ilma temata hakkama saadud?

Ülejäänud mehed selles tükis kehastavad loogilisi inimtüüpe, alustades Euroopa noorimast linnapeast  - ehedast karjeristist - ja lõpetades vähem või rohkem ärksate nõunikega, kes püüavad iga hinna eest oma ameti väärilised olla. Ainus naine, sekretär (Maarja Mitt) teeb seda, mida kästakse, olles kaotamud lootuse isegi puhata või süüa. Aga ta unistab veel, usub armastusse.

Ma ei ole ammu näinud teatris midagi nii terviklikku, nagu seda on "Karjäär". Kui võimalus avaneb, läheksin ja vaataksin veel. Et lasta end veel elu muusikal kaasa kiskuda, nende poole tõmmata, kes pealtnäha on nõrgemad, ent sisemiselt palju tugevamad ja elutervemad. Ei juhtu sugugi alati, et lavalugu puudutab kõigepealt seletamatult vaataja hinge ja alles seejärel hakkab loo sügavus kiht kihi järel ilmnema.

Võim jõu vahendusel ei saa Evaldist jagu. Veel vähem suudetakse taltsutada maski taha varjuvaid õblukesi, kuid haavatavaid näitlejaid. Ei teagi, kas lugu näitlejast ja rekvisiite täis kolikambrist (vanast majast?) või miski muu liitis trupi nii ühte, et siin sündis kohe mitu sellist rolli, millesarnaseid ma polegi neid näitlejaid varem mängimas näinud. Lihtsalt nauditav tervik sai kokku.

Jonas Jonasson, "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Ühinen kõigi nendega, kellele Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" väga meeldib. 2010. aastal olla see raamat olnud Rootsis enimmüüdud raamat ja nagu viimasel ajal sealt riigist tulnud menuraamatutele kohane, on seegi krimka.

Peategelane põgeneb oma sajandal sünnipäeval vanadekodu akna kaudu ja satub kohe justkui muu seas igasuguste veidrate asjaolude tõttu mitte ainult politsei, vaid ka kriminaalide huviorbiiti. Selle kõrval räägitakse saja-aastase senisest elust, aga sellest ei saa rääkida ilma 20. sajandi ajaloost vaimukat ülevaadet tegemata. Nii mõnigi sündmus või vahejuhtum Allani elust on ebausutav, kuid ilmselt siiski mitte päris võimatu.

Allan kohtub elu jooksul kõige paremate ja tähtsamatega. Õpib, et mida lähemal võimule, seda paremini saab süüa. Rohkem pole tal vajagi. Ta ei halvusta kedagi, kes oma elu teistmoodi elavad. Ta ei halvusta ega arvusta tegelikult üldse kedagi. Rändab vaid kirglikult maailmas ringi.

Hoolimata poliitiliselt väga aktiivsest ja keerulisest sajandist, mil peamised sündmused Allani elus aset leiavad, ei huvitu Allan üldse poliitikast. See ei takista tal kuidagi vastandlikemate juhtpoliitikutega semutsemast. Teda ei huvita absoluutselt ka usk. Kuigi ta ise ütleb, et kui viina ja süüa on, on kõik hästi, tuleb tunnistada, et Allanil oli siiski taskus veel üks oluline trump - tohutud pürotehnilised teadmised, mille tõttu oskas ta tuumapommi valmistada enne, kui esimene selline valmis tehti. Huvitav, kas see, et Allanit poliitika ja usk ei huvita, on viide või vihje Rootsile kui Teisest maailmasõjast kõrvale hoidunud riigile?

Nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes peaaegu kogu 20. sajandi sõjajalal olnud maailmas tähendasid pürotehnilised teadmised ilmselt sama mis praegu elektroonikainseneriks olemine. Siit annab välja lugeda, et milleski väga hea olemine tähendab üldjuhul edu. Eriti, kui sellesse millessegi suhtutakse sisemise kirega.

Saja-aastane inimene peaks nägema välja muldvana. Seda peab autor ikka aeg-ajalt Antonit kirjeldades rõhutama, sest muidu ununeb lugejal tema vanus ära. Minul vähemalt küll. Uued sõbrad on peategelasest kõik palju nooremad, aga väga erinevate ja keeruliste elukäikudega. Raamat ei ole labane ega lihtsakoeline, vaid väga humoorikas ja tõeliselt mõnus lugemine.

Stephen Clarke, "Aasta Pariisis ehk Merde"

Nende aastate põhjal, mil ma olen nüüd prantslasi lähemalt või kaugemalt näinud, võib täie tõsidusega öelda, et Stephen Clarke'i "Aasta Pariisis ehk Merde" on oma lihtsakoelisusest hoolimata väga tabavalt kirja pandud, aga ennekõike väga tempokas ja naljakas raamat. Pealegi lõbus ja tõetruu lugemine Pariisist ning prantslaste ja inglaste erinevustest. Linnast suurt midagi teada ei saa, aga pariislastest on joonistatud kenake pilt. Kõigi neile omaste streikide ja nautlemistega. Toit on prantslaste jaoks väga oluline. Inglanegi hakkab vaid mõne kuuga toitu hoopis teistmoodi suhtuma.

"Aasta Pariisis ehk Merde" põhinevat tõestisündinud lool. Tegelaste nimed on muudetud ja tõenäoliselt on ka sündmuste kirjeldustes ja kohtades muudatusi tehtud. Tegemist on ilukirjandusega. Millegipärast käis mul aga peast läbi mõte, et Vahur Afanasjev on "Minu Brüsselit" kirjutades just sellest raamatust inspiratsiooni saanud. "Merde'i" peategelane kirjeldab oma läbielamisi Pariisi elust samasugusest vaatenurgast - töö kõrvalt jäävat vaba aega sisustatakse mõlemas raamatus baarides lõbutsemisega. Olgem ausad, ega muidu ei saagi kohalikust eluolust aimu - ikka ise tuleb sündmuste keerises olla.

"Merde'i" võib lugeda ka kui reisiraamatut, sest peategelase üheksa kuu pikkune kogemus Prantsuse firmas Pariisis on teatavas mõttes "reis". Peamine on, et lugedes saab kõvasti naerda ja kergeks lugemiseks on see ideaalilähedane teos. Autor on tabavalt tunnetanud pariisilikku pöörasust. Lihtsakoelisusest hoolimata lähevad suhted, inimesed, poliitika ja äri kohati päris kõvasti sassi. Jahipüssidega lihtsad talumehed mõjuvad kainestavalt. Peategelasele ka. Talle saab selgeks, et uisapäisa   pole Prantsusmaal kinnisvara omandada mõtet. Üldiselt on need probleemid muidugi igasse võõrasse riiki või kultuuri ülekantavad. Välismaalasel on tahes-tahtmata keeruline.

Tõlge on kena ja leidlik.

Sten Nadolny "Aegluse avastamine"

Huvi Sten Nadolny "Aegluse avastamise" vastu tärkas mul juhuslikult internetist leitud soovituse peale, et see raamat võiks meeldida neile, kellele meeldib Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine". Mõningase otsimise tulemusel leidsin, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud, ja kätte ta võetud saigi. "Aegluse avastamine" on meresõitja- ja arenguromaan Inglise maadeuurijast John Franklinist, kelle elukäigu varasest lapsepõlvest kuni viimase ekspeditsioonini on autor aegluse vaatepunktist lähtuvalt valanud ilukirjanduslikku vormi. Ilmselt on selles eluloos mõndagi moonutatud, kuid peategelase loost on siin palju olulisemaid asju.

Jäin lugejana jääpankade vahele ekslema, tajudes enam kui selgelt, et täpselt niisama lõputu, kui on ümbritsev valge jäämeri, on maailma tundma õppimise võimalus. Kusagil öeldi lausa, et parandada ei ole mõtet, tuleks juurde õppida ja saadud tarkust kasutada. John Franklini õpetaja dr. Orme filosoofia lasi aeglasel poisil kellekski saada. Ja mitte ainult. Franklin õppis ennastki aja jooksul üha enam tundma ja muutus koguni kiiremaks.

Nadolny kirjutamisstiil on tõepoolest eriline. Aeglus ei ole mitte ainult abstraktne mõiste, mida avastada püütakse, vaid see on autori keelekasutuse puhul maagiline. Mõtete ja eriti liigutuste kirjeldused sunnivad lugejat sõna otseses mõttes tempot maha võtma. John Franklini aeglus muutub tema suurimaks plussiks. Tegevus toimub romantismi- ja valgustusajastul, kus näib, et iga mees tegeleb millegi avastamisega. Franklini kaasaegsete hulgas on seega avastajaid ja uudishimulikke enam kui küll. Justkui metatasandil saab tajust ja tajumisest kiiruse ja tähelepanekute katalüseerija. Natuke kurb on praegusaja kiiruse pärast - (läbi elu) kihutades jääb hirmus vähe alles, teisalt on võimalusi palju rohkem. Ja selle viimase puhul oleme Franklini kaasaegsetega küll ühtemoodi - seda, mis on, tahame elada. Elu jooksul kogetu on lõppude lõpuks peamiselt nentimiseks ja tundmiseks: olen kusagil olnud, midagi teinud või näinud ja seeläbi rikkamaks saanud.

Nii et ma enam ei teagi, millest see raamat on. Elulooraamat ja arenguraamat ja ajalooline raamat ja peaaegu filosoofiline traktaat ja hoopis teistmoodi. Väga hea raamat, mis mind muutis. Eluraamat siis ehk?

"Aegluse avastamisel" on õigupoolest ainult üks puudus. Selle raamatu eestikeelne tõlge on lünklikult toimetatud. Mati Sirkeli tõlkimisoskuses ma ei kahtle, aga toimetaja on vististi raamatut üle lehekülje lugenud ja niiviisi on hulk trükivigu ja apsakaid sisse jäänud. Kahtlust äratab ka tagakaanejutt, justkui oleks raamat tõlgitud kõigisse maailmakeeltesse. Ilmvõimatu ju!

"Tõde ja õigus. Teine osa", ei tea mitmes kord

Ma arvan, et see augusti lõpus nähtud Linnateatri "Tõe ja õiguse teise osa" etendus oli viies kord seda lavastust vaadata. Võib-olla oleks vaatamiskordi rohkemgi, aga mäletatavasti olen paaril korral pidanud erinevatel põhjustel piletitest loobuma. Eredaimalt on meeles vast 2008. aasta suvel Albus teatrimaratonil nähtud etendus, mida mängiti Kukenoosi viljakuivatis. Tollase maratoni jooksul sadas vihma ainukese katuse all mängitud etenduse ehk sellesama "Tõe ja õiguse" 2. osa ajal. Mõnest kohast paistis vana viljakuivati katus läbi laskvat ja publikul oli veetilkade eest hoidumisega natuke tegemist. Lavastus on nüüd pärast väikest pausi jälle Linnateatri repertuaaris ja Mauruse kooli elu Põrgulaval vaadatav. Mauruse kooli õpilased eesotsas Indrekuga on uued ja vaat et värvikamadki kui eelmis(t)es koosseisu(de)s.

Indrek peab olema justkui kõrvaltvaataja - maalt linna tulnud poiss, kes näeb ja vaatab ümberringi kihavat elu ja satub üha enam segadusse. Mingis mõttes muutus Argo Aadli viie tunni jooksul nähtavamalt ja tuntavamalt. Praegune Indrek, keda mängib Karl-Andreas Kalmet, on staatilisem, teravalt tajutavat muutust temas ei toimu. Ta on mängu tulles küpsem ega paista sattuvat nii suurde segadusse. Raske öelda, kas see tuleb tükile tervikuna kasuks või kahjuks. Võib-olla on see lihtsalt põlvkondlik peegeldus, mis muudab lavastuse kokkuvõttes lõbusamaks? Aga võib-olla olen mina vaatajana objektiivsusest kaugel? Tekst tundus küll juba endalegi pähe kulunud olevat.

Superrolli teeb uues lavaversioonis Ramildat kehastav Liis Lass. Tema on järjekorras juba kolmas Ramilda. Ja parim! Tassikõrva murdmise mäng oli päris ja Indrekule saadetud kirjas elustunud Ramilda väga inimlik-ehe-päris. Ramildaga stseenid selles lavastuses on kriipivalt valusad ja puudutasid hingepõhjani ka mind, kes ma olin ju seda kõike juba mitu korda ennegi näinud.

Aivar Tommingas tundus mängu väga nautivat ja näis kohe mõnuga vinti peale keeravat, kui vähegi võimalus tekkis. Koolijuhataja Maurus tahab Indrekuga peaaegu semutseda ja tunneb siirast heameelt, et maalt tulnud poisi näol ei ole lootus veel kadunud, poiss on vististi viimane aus inimene, ja niisuguseid peab hoidma. Maurus vana, haritud ja kogenud mehena on ammuilma mõistnud, et elus ei tohi olla väga aus. Olulisem on omada põhimõtteid ja neile kindlaks jääda. Mitte et seeläbi luukeresid kappi kolisema ei tekiks. Aga hingerahu on enamasti tähtsam.

Mauruse kooli poistest paistavad uues koosseisus silma vennad Piusid. Ei mäleta nagu, et eelmis(t)es koosseisu(de)s nii palju murdekeelt olnuks. Henrik Kalmet oli samuti eriline. Üha enam üllatab aga Kaspar Velberg. Uskumatu, kui hea ümberkehastumisvõimega ta on! "Lõikuspeo tantsudes" ei tundnud teda esiotsa äragi ja vürstina "Tõe ja õiguse teises osas" ei kujutanud ma teda tõtt-öelda enne üldse ette. Nüüd on muidugi juba legendaarseks saanud Kaspar Velbergi Tätte-roll. Väga meeldis veel Kristjan Üksküla, kelle baltisakslane paistis kogu aeg teiste poiste hulgast silma. Miks ta üldse Mauruse koolis õppis? Raamatus on see ilmselt lahti seletatud. Õpetajad moodustavad kenakese ajastust sõltumatu läbilõike tüüpidest, kellelt tuleb ja õpitaksegi ühel teataval eluperioodil ühte või teist. Lepid sellega, mis on, ja rahuldud, sest vastasel juhul jääks need teadmised ja kogemused üldse saamata.

Kolm vaatust ja viis tundi möödusid endiselt kiiresti. Pealegi mõtlesin, et võiks kunagi veel kord vaadata.

Nukuteatri "Ajuloputus" Sloveenias ning Rakvere Teatri "Tuulte pöörises" USAs ja Kanadas

11.-15. septembrini 2012 toimub Sloveenia pealinnas Ljubljanas nukukunsti festival "Lutke". Eestist osaleb sellel festivalil NUKU teater lavastusega "Ajuloputus".

Nukukunsti, tantsu ja draamat ühendava "Ajuloputuse" on lavastanud Brasiilia-Hollandi päritolu nukulavastaja ja koreograaf Duda Paiva, teksti ja muusika autor on inglane Allan Segall ja kunstnik Kaspar Jancis. Mängivad Taavi Tõnisson, Kaisa Selde, Sandra Lange ja Andres Roosileht. "Ajuloputuse" etendus on festivali kavas neljapäeval, 13. septembril kell 20.00.

***
16.-29. septembrini 2012 Rakvere Teater lavastusega "Tuulte pöörises" ringreisil Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Mängukava on selline:

Pühapäeval, 16. septembril 2012 kell 14.00 - Chicago Eesti Maja
Neljapäeval, 20. septembril 2012 kell 19.00 - Ohio Northern University
Reedel, 21. septembril 2012 kell 19.00 - Ohio Northern University
Pühapäeval, 23. septembril 2012 kell 16.00 - Toronto Tartu College
Kolmapäeval, 26. septembril 2012 kell 20.00 - Washington DC, H Street Playhouse
Laupäeval, 29. septembril 2012 kell 19.00 - New York, Abigail Adams Smith Auditorium

"The Rise and Fall of Estonia", telekas

24. augustil sai ETVst vaadata ühte neist Teater NO99 poliitilise allkirjaga lavastustest, mis Nokia Kontserdimajas etendununa ja "Ühtse Eesti suurkogu" omamoodi sõsarana oli pakkunud meedias palju kõneainet, kuid minul ei õnnestunud seda ikkagi enne näha. See on "Eesti tõus ja langus" ehk "The Rise and Fall of Estonia". Justnagu tellimise peale avaldas ajaleht Sirp sellesama päeva lehes Jan Kausi artikli pealkirjaga "Teatrist ja poliitikast", alapealkirjaga "NO99 ja Mart Nurga kaasabil ja näitel". Ajendiks oli ilmselt 3. augusti Postimehe arvamusküljel ilmunud Mart Nurga artikkel "Kas NO99 on teater, teeb teatrit või midagi muud". Olgu neile artiklitele viidatud siin lihtsalt põhjusel, et püsiksid meeles. Iseenesest ei ole ma eriti põhjalikult teatri ja poliitika seostele ja kooseksisteerimisele mõelnud. Hindan teatri juures aktuaalsust ja tänapäevaga kõnelemist. Just see on põhjus, miks mulle NO-teatri lavastused enamasti meeldivad ja miks ma NO-teatri püüdlusi ühiskonnas kaasa rääkida või ühiskonna südametunnistusele koputada märkimisväärseks pean.

"The Rise and Fall of Estonia" lõpus kõlanud mõte, et see on püüd selgitada, kuidas me tahame pugeda peadpidi sirelipõõsasse, et süüa ära kõik viie kroonlehega sireliõied, ja kuidas lõpuks jäävadki järele ainult need kolmesed õied, mis toovat ju õnnetust, oli haigettegevalt kriipiv ja väga tõene. Televiisorist oli neid etüüde eestlaste ja Eesti elust hea vaadata. Ekraanile loodud etendust ei saa salvestusena moonutada, sest täpselt samasugust pilti näeb ka saalis. Võib-olla suhtunuksin saalis sellesse lavastusse teisiti, sest täielikult kinolinale produtseeritav lavastus, mis võib küll suures osas sündida reaalajas sealsamas lina taga, paneb mõtlema, kas see on nüüd teater või kino ... Mida vaataja ootab ja loodab näha? Videotehnika kasutamine on nüüdisaegses teatris ootuspärane, "The Rise and Fall of Estonia" puhul taotluslik mitmel põhjusel: näidata meie elu hetki suurel ekraanil suuremalt kui elu; välistada võimalus, et kellelgi jääb midagi olulist tähele panemata (teatris võib nii kergesti juhtuda, kui vaatad kogemata lava teises nurgas toimuvat) jne.

Lavastus oli üllatavalt hea, vähemasti hoopis teistsugune, kui ma ootasin või kartsin. See oli hea. Aga üks asi jäi kripeldama - tõusu nagu polnudki õieti, üks lõputu langemine, mis kippus päädima mitmesugustes tõlgendustes hädaorus olemisega. Kui miski või keegi tõusis, siis inimene, eestlane, kes ajas ikka ja jälle tehtud ülekohtust ja haiget saamisest hoolimata jalad alla ja pea kuklasse, proovis keegi olla või vähemalt kedagi mängida. Kummaline, et riik, mis on ju rahvas, on rahvast nii kaugel.

Muusika oli samuti muljetavaldav, tekitades kohe esimestel minutitel pühaliku tunde. See pühalikkus sundis eelarvamusi unustama ja lausa nõudis, et vaataja peab tahtma samastuda laval/ekraanil olevate eestlastega, kelle elu on meie kõigi elu oma rõõmude ja muredega. Pruut tahab olla õnnelik ja näeb, et viletsus ja nadi palk annavad pulmatordilegi mõru meki manu. Võib-olla on selle tordi tarvis rahagi laenatud. Nii on täna, eile oli võib-olla küll auto, ent sellega sai ainult maal aiasaadustel järel käia, et oleks midagi süüa. Ülejäänud ajal sõitis pereisa taksot. Paneb vakatama. Ometi pole põhjust öelda, et see on ebarealistlik või ülevõimendatud. Eestlasel on oskus end vabaks laulda.

NO-teatri trupp on ühtlane ja seetõttu ei ole põhjust kedagi ka selles lavastuses eraldi esile tõsta. Eredamalt jäid meelde ukse taga ootav Risto Kübar, Sergo Varese monoloog, Mirtel Pohla rollid ja Eva Klemetsi päkapikku ootav väike tüdruk.