pühapäev, 31. juuli 2011

"Autode" teine film

Minu väikse lapse suur suvine ootus oli "Autode" filmi järg ehk "Autod 2" (Cars 2). Hankisime Solarise kinno eellinastusele piletid ja filmivaatamine võis alata.

Olin eelnevalt siit-sealt kuulnud ja lugenud, et "Autode" järg ei ole üldse nii hea kui sama filmi esimene osa. Nagu ikka järgedega. Aga ma ei olnud ka mingi eriline "Autode" fänn esimese filmi ajal. Pikkamisi on jõudnud küll kohale, et selles filmis oli siiski väga intrigeeriv lugu 66. teest. "Autod 2" puhul on aga just lugu see, mis võiks olla parem.

Samas "Autod 2" mulle tegelikult täitsa meeldis. Võib-olla raha lõhna pärast, mis (eri)efektide ja mastaapsuse vahelt tunda oli. Raha ongi peamine märksõna, sest kogu see glamuur tuleb ju kuidagi kinni maksta, lugu keerleb salakavala naftaäri ja keskkonnaprobleemide ümber, lastefilmis (!) on üheks keskseks sündmuskohaks kasiinod. Mul ei ole enam viieaastast last, aga mõistus tõrgub uskumast, et näiteks viieaastane niisugustest asjadest midagi arvata oskab. Mine tea ... Selles ma ei kahtle, et viieaastane mõistab, mis on hääljuhtimine. Muide, hääljuhtimise teema pani tahes-tahtmata mõtlema ammusele rääkivale autole. Võib-olla on hääljuhtimine tänapäeva võtmesõna, kuigi minu meelest on selleks pigem puutetundlik ekraan.

Ülemaailmne tegevuskoht oli õigupoolest nutikalt valitud, sest ei mõjunud liiga segadust tekitavalt ega kirjult. Andis samas võimaluse tuua mängu lennuki ja laevad, kuigi viimaste roll oli ikka väga mõttetu liialdus. Tokyo, Pariis ja London on linnadena igale lapsele mõistetavad ja Itaalia rikkurite linnake rahajanus maailmale üldarusaadav. Seda enam, et itaallased olid Matu kodulinnas niikuinii filmi esimeseski osas olemas.

See on üks väheseid filme, milles 3D-efektid annavad midagi juurde. Väga kiidan ka dubleeringut. Sain oskuslike tõlkeleidude peale mitu korda kõva häälega naerda.

reede, 29. juuli 2011

Vargamäe voonake

Pärast eileõhtust esietendust olin ühes väga kindel: niisuguseid lavastusi nagu "Vargamäe voonake" peaks mängima just Vargamäel ja neid peaks olema tegelikult veelgi rohkem. Autor-lavastaja Urmas Lennuk ütleb kavalehel: "Tammsaarest on kirjutatud palju. Liiga palju, et selles kõiges kaevama asudes veel mingigi objektiivse tõe jälgi leida. Teda on analüüsitud, ülistatud ja vihatud. Ta on küsimusi tekitanud ja vastuoludele maad kündnud. Kuid fakt - Tammsaare oli, on ja jääb - selle vastu ei saa."

Vargamäe saunikute vahele on ehitatud poolkaares lava, mis algab kitsa teega kahe maja vahelt ja lõpeb justkui taevatrepiga lehmakarjamaade ja metsa taustal. Madalamatel tasanditel aetakse maisemaid asju ja kõrgematel tasanditel neid asju, mis tuleb Jumalaga sirgeks rääkida. Nii istub Andres (Peeter Rästas) ikka kas sauna seina ääres või mõnel madalamal astmel ja teeb oma nalju, Indrek (Toomas Suuman) ajab oma asju kõgemal - vaheldumisi Jumala ja naistega, õigemini naistega Jumalast ja armastusest.

Päris aus olles valdas mind esimese vaatuse järel teadmine, et "Vargamäe voonakese" vaataja peab tundma Tammsaare loomingut, sest ainult siis hakkab tekst elama. Esimene vaatus mõjus piltlikult nagu lemmikraamatu(te) sirvimine ja siit-sealt ülelugemine. Küllap igaüks teab, mida see tähendab. Mina jumaldan Tammsaaret, iseäranis "Tõe ja õiguse" IV osa. Minu jaoks muutus Karin Anneli Rahkema kehastuses esimeses vaatuses jälle elusaks inimeseks. Korraks kartsin, et etendus kisub võib-olla isegi liigselt Karini poole kiiva. Seda siiski ei juhtunud, sest Indrekul oli muustki mõelda ja rääkida kui üksnes Karinist ja Kariniga. Teises vaatuses saab üha enam selgemaks põhjus, miks Indrekut mängib ealiselt vanem näitleja kui Andrest. Peeter Rästase lihtsakoeline Andres on arvatust märgilisem, sest viimaks tsiteerib ta juba ka "Tõe ja õiguse" motot.

Tiina rollis on Liisa Aibel, kelle puhul hakkab kõigepealt mängima kostüüm - esimeses vaatuses hall kleit mustade inglitiivataoliste volangidega, teises vaatuses musta riietatud teenijanna. AGA korraks saab temast ka sinimustvalgesse ehitud tüdruk, kelle jalad Karin puhtaks peseb, kelle Karin lunastab. Püstoli trambib seesama eesti tüdruk vees jalge alla.

Puudu ei ole ka katkine tassikõrv ... Mulle meeldis olla sel vihmaähvardaval õhtul Vargamäel ja "lugeda" üle kohti romaanist, mida ma väga armastan. Mulle meeldis tõdeda, et oleme vaid inimesed, et ma olen selle loo autoriga ühest rahvusest. See on Eesti - kui soovite, siis Eesti suvi -, need on eestlased ja "eestlastena oleks äärmiselt rumal ja lühinägelik Tammsaare maha vaikida", nagu seisab jällegi kavalehel.

Näidend ja lavastus olevat lavastaja Urmas Lennuki sõnul katse jõuda Tammsaare "Tõe ja õiguse" II, IV ja V osa kaudu lähemale eestluse elu- ja kultuurimõttele. Ka Tammsaare muuseum Albus on üks samasugune väärt katse. Millal siis veel kui mitte suvel seal (jälle) ära käia?!

kolmapäev, 27. juuli 2011

Põrgupõhja Jürka rassib toomkiriku varemete vahel

Kui Jürka Lisettega Põrgupõhjale jõuab, on seal vaid harimata põllud. Jürka tuli Põrgust maa peale, et saada õndsaks. Inimesed näivat uskuvat, et õndsaks saab tööga. Tööd Jürka ei karda, kui vaid teaks, kust otsast alustada. Üleaedne Ants on nõu ja varaga abiks, andes Jürkale seapõrsa, hobuse, laenuraha, sulase ja tüdruku. Nii algab Tartu Toomkiriku varemete vahel Emajõe Suveteatri lavastus "Põrgupõhja uus vanapagan".

Andres Dvinjaninovi lavastuses mängib Jürkat Uku Uusberg. Uusbergi Jürka on aus ja tugev mees, kelle puhul jäi esimese vaatuse lõpus kõlama vanasõna "Loll saab kirikus ka peksa", teise vaatuse lõpus aga Hannes Kaljujärve kirikuõpetaja sõnad selle kohta, kuidas mõni püüab kogu hingest tõestada, et on kurat, aga elab nagu inimene, mõni inimene jällegi elab nagu kurat". Lühidalt kokku võttes saab esimeses vaatuses seda lugu naljaks pöörata, kuid teises vaatuses on asi naljast juba ikka väga kaugel.

Linases hõlstis Jürkale ja tema kodakondsetele, kes kannavad samuti linaseid riideid, sekundeerivad lavastuses mustades ülikondades Kaval-Antsud, eesotsas Kaval-Antsu endaga, keda mängib Raivo E. Tamm, ja jätkates ametnikearmeega, kelleks on Janek Joost, Rein Pakk, Aarne Soro, Leino Rei ja Nero Urke. Viimasel on kanda ka Noor-Antsu osa. Selles libekeelsete ja -meelsete meeste maailmas ei ole vanapaganal kerge, kuigi korraks lööb tema õigemehelik usk Kaval-Antsu kõikuma. Ants mõtleb järele ja jõuab järeldusele, et jäme ots on esialgu ikka tema peos, pealegi teda huvitab siin ja praegu toimuv.

Tammsaare teksti ajatus või just ajakohasus tuleb Emajõe Suveteatri lavastuses välja ideaalilähedaselt: pidevalt oma naha päästmise ja enda ninast kaugemale nägemise suhtes ei ole ajast, mil Tammsaare "Põrgupõhja uue vanapagana" kirjutas, muutunud midagi. Kolmveerandsaja aasta jooksul on Kaval-Antsusid vaid juurde tulnud ja nende kavalus murrab juba maha ka muidu targa ja tubli inimese, mis siis näiteks õnnetutest SMS-laenu "ohvritest" rääkida.

Kui "Põrgupõhja uus vanapagan" eelmisel suvel esietendus, ei räägitud eriti teravalt väljarändest. Tänavu on eelseisva rahvaloenduse hirmus see teema aga aina teravamalt üles kerkinud, sest keegi ei tea, palju eestlasi on siit välja rännanud. Põrgupõhja Jürka on n-ö sisserännanu, kes kogeb järjepanu kõiki võõral maal elava inimesi läbielamisi, mis saavad alguse kohalike olude ja kommete mittetundmisest, kohaliku keele mitteoskamisest ja kohalike sõprade mitteomamisest. See tahk muudab Dvinjaninovi lavastuse tänavusel suvel lausa üleilmselt mõistetavaks. Väga meelevaldselt annab mõelda isegi nii, et Jürka vahetab vana naise (Lisette - Merle Palmiste) mitte ainult noorema ja ilusama (Juula - Sandra Üksküla Uusberg) vastu, vaid pigem kohaliku vastu. Kui Juula näitemängu lõpus tütar Maiele (Merilin Kirbits) Noor-Antsu suhtes õpetussõnu jagab, ei ole need mitte ainult ema hirmud, vaid kohalikke olusid teadva naise jutud.

Tööd tuleb Jürkal-Juulal Põrgupõhjal kõvasti teha. Rikkaks sellega ei saa. Võib-olla õndsaks saab, kui niiviisi liiva sees kartulimaad künda, kartuleid maha panna, kartulikotte tassida ja kohta rentida, mille eest renti maksta niikuinii ei jõua. Aga kus see parem on? Alati abivalmis pankurite ja eluvõõraste ametnikega asjaajamisest ei pääse kusagil.

Teksti sügavuse tõttu jäävad mul näitlejad seekord põhjaliku tähelepanuta. Olgu öeldud, et lavastus lasi neil kõigil kõige paremast küljest särada ja nii paljude eri mõtete peast läbi käimine räägib kõige lihtsamalt öeldes sellest, kuivõrd mind nende kõigi mäng puudutas. Siiski, Sandra Üksküla Uusbergi tohutult paljude varjunditega mäng on elu ise!

laupäev, 23. juuli 2011

Saueaugu tasandikkude helinad

Saueaugu Teatritalus mängitav "Tasandikkude helinad" on kindlasti selle suve üks paremaid lavastusi. Jaan Kruusvall on oma näidendisse leidnud sõitmast lakanud rongide ja busside kõrval palju lihtsamaid ja olulisemaid valupunkte, millest mitte ainult "ääremaa" elu ja elanike puhul rääkida. Unistused, lootused ja äraminekusoov on nii üldinimlikud. Äraläinu kirjutab, et selles kohas, kus ta nüüd Austraalias elab, räägitakse ümberringi eesti keelt ... Ja siiajäänu raiub, et tema ei tahagi kuhugi minna. Esimene tuleb tagasi, teine läheb ja tuleb ka tagasi.

"Tasandikkude helinaid" mängitakse Saueaugul endises laudas, millest on saanud suurepärane mängukoht lihtsa talutoa kujutamiseks. Pääsukesed lendavad ja laulavad lae all. Selle näitemängu puhul ei ole tegu küll talukohaga, vaid kunagise kirikuõpetaja koduga, kus praegu elavad tema tütar, tütre tädi ja Vambola. Vambola (Tõnu Oja) on missiooniga mees, kes ikka ja jälle on oma aateid kaitstes elus hammasrataste vahele jäänud. Aga ta on ka naisperele armsaks saanud. Tütar Virginia (Garmen Tabor) on muusikaõpetaja, kelle elus pole õiget armastust veel olnud. Ja ei paista ka, sest külla pole enam eriti kedagi elama jäänud ja lootused külast linna lahkuda luhtuvad.

Möödunud aegadega võrreldes on võsa kasvanud nii kõrgeks, et enam ei näe naabertalu katustki, kirikutki ei näe, ainult selle torn veel paistab. Naabertalus elab Franz, keda mängib selles lavastuses Pääru Oja. Superroll! Muidugi on tal ka materjali, mida mängida. Seda vahvam on, et niisugune tegelane on saanud Pääru Oja näol kehastuse, mida on keeruline üle mängida. Franz on 25aastase noormehena selles tühjaks jäänud külas viimane lootusekiir, kuni ... tuleb Helen (Katariina Kabel) ja kuni ... ja kuni ... Franz kirjutab raamatut, ajab talvel traktoriga teid lahti, praeb endale kartuleid, maalib sügist ja unistab vahetevahel linnaminekust.

Virginia tädi (Kaie Mihkelson) on sellest põlvkonnast, kelle unistused, lootused ja lahkumissoovid on ammu purunenud, kes on õppinud leppima ja lähtub soovist, et peab olema õnnelik. Surragi ei saa, kui ei ole õnnelik oldud. Sedasama õnne otsib ka Vambola, kes proovib ikka ja jälle otsustavalt ära minna, aga tuleb tagasi ja ütleb, et ei kunagi enam. Nii Virginia, Vambola kui ka tädi on elu jooksul paljust läbi tulnud ja üle saanud, noored annavad liiga kiiresti alla.

Nii nad seal elavad. Suvel ja sügisel, kui puude lehed on kõige uskumatumat värvi, ja talvel, kui hanged on põlvini, kui autodega lumest läbi ei saa. Ja kevadel, mis saabub armastuse tulles väga kiiresti. Kirikukell enam ei helise, sest trepp kellatorni on katki. Franz teeb selle korda. Kui kirikukell jääb jälle vait, helisevad tasandikud ikka edasi. Tasandikud helisevad alati.

Meie oma algupärane teatritekst, millest Aleksander Eelmaa taktikepi all on tekkinud tõeliselt tundeline lavastus. Unenäoline tempo lummab, kõigi näitlejate omavahelisest "keemiast" kostub muusikat, mille kuulmiseks ei ole vaja kordagi viiulikeeli venitada. Õnneks on oodata lisaetendusi.

reede, 22. juuli 2011

Esimest korda Põhuteatris

Õigemini põhukinos, sest Põhuteatris on 20.-24. juulini käimas koguperefilmide nädal. Käisime eile õhtul vaatamas soome režissööri Leena Virtaneni noortefilmi "Austa mind" (Vähän kunnioitusta).

Aga enne kui ma filmist räägin, paar sõna ikka ka Põhuteatrist - kohast, mille arvatavasti iga kultuurihuvilisem tallinlane on ammu üle vaadanud, kas niisama seal ümbruses jalutades, kohvikus istudes või teatrisaalis istudes. Mina ei olnud sinna olude sunnil varem saanud minna. Põhuteatri programmis olid alguses peaasjalikult vaid välismaised teatritükid. Mõtlesin, et väga head välismaist teatrit saan vaadata aasta jooksul niikuinii ja Eestis tahaks vaadata eelkõige eesti teatrit. Pärast eilset tahaksin aga juba mida tahes seal saalis näha.

Põhuteatri saal on tegelikult klassikaline black-box tüüpi teatrisaal. Põhu lõhna on tunda ja see tekitab tunde, nagu istuks südasuvel (eile oli ju väljas 33 kraadi sooja!) Tallinna südalinnas asuvas heinaküünis. Nagu maal. Kinolinana kasutatud suur jalgadel valge ekraan tekitas tunde, nagu vaataks filmi tõesti kusagil maal ajutiselt loodud kinosaalis. Teadmine, et Põhuteater on Skoone bastionil kõigest ajutine nähtus, on ühest küljest kummastav, teisest küljest aga nukrakstegev. Praegu on ühes Tallinna kesklinna pargis loodud suurepärane olemisekoht, mida seal järgmisel suvel enam ei ole. Istusime päris pikalt ka kohvikus ja jõime prosecco't. Raamaturiiulid kutsuvad lugema, liivakast lapsi mängima. Maja taga on kõikvõimalikud rulaatraktsioonid. Mulle meeldis selles kohas olla.

"Austa mind" on lühidalt öeldes üpris tüüpiline soome film. Sihtrühm olevat 13-17aastased, kuigi minu arvates on see väga sobilik film igale vaatajale alates 13. eluaastast. Nooremad ei saa arvatavasti kõigest aru. Peategelane on vaimse puudega tütarlaps Siiri, kelle vanemad on lahku läinud ja kelle isa paigutab elama sellise puudega noortele mõeldud noortekodusse. Et Siiri saaks õppida ja kogeda iseseisvat elu. Iseseisval elul on pakkuda palju põnevat, aga ka palju ohte. Siiri kohtub turvamees Santeriga, nad armuvad teineteisesse. Santeri on täiesti tavaline noormees, kes ei ole veel valmis suhteks puudega tüdrukuga, ta häbeneb tüdrukut oma töökaaslastele esitleda, kurdab, et tal pole selles linnas sõpru jne. Või kui palju neid inimesi üldse on, kelles on nii palju enesekindlust, julgust ja tahet, oskamisest rääkimata, et julgeda olla erinev, et julgeda luua avalikult suhet "teistmoodi" kaaslasega? Esmapilgul on julgust küll, kuid peagi saab see otsa. Noortekodu juhtkond ja kasvatajad on parasjagu muutuste teel, sest hiljuti on noortekodu tulnud juhtima noor palju liberaalsemate vaadete ja kasvatuspõhimõtetega noor mees. Tema vaated ei sobi vanema põlvkonna esindajale. Ühe kannatlikkus, optimism ja kogenematus ning teise kogemused põrkuvad. Kokkuvõttes väga hea film.

neljapäev, 21. juuli 2011

Lastefilm "Pulkson seob sõlme"

Norra lastefilmi "Pulkson seob sõlme" (Knerten gifter seg) üks peategelane on Väikevend. Teine on tema kõige parem sõber Pulkson, kes on tegelikult väike puuoks, mida (keda?) Väikevend endaga kõikjal kaasas kannab. Film põhinevat samanimelisel lasteraamatul ja ilmselgelt on juba kirjanik selle loo puhul ainest saanud Lindgreni juttudest. Mis räägib omakorda sellest, et ka "Pulkson seob sõlme" peab üks südamlik lugu olema.

"Pulkson seob sõlme" ongi äärmiselt südamlik lastefilm, mille tegevus toimub tükk aega tagasi ühes külas, kus elab igasuguseid inimesi. Väikevend unistab jalgrattast ja hakkab selle tarvis raha koguma. Kuni emaga juhtub õnnetus ja Väikevend otsustab koos ühe omavanuse tüdrukuga detektiive mängida, et süüdlane üles leida.

Film meenutab kangesti ka eesti lastefilme. Neid, millesse on pandud parasjagu külaromantikat ja mis panevad täiskasvanud vaatajaid nostalgitsema. Ei mingit vägivalda, kuigi ärevakstegevaid hetki on küllaga.

Ainus tõrvatilk läheb dubleerija arvele. Ma ei ole kunagi varem nii kehvasti dubleeritud filmi näinud. Osa hääli olid uskumatult ebaloomulikud.

Veel Pariisi maagilisusest

Möödunud suvel Artises näidatud lühifilmide programm "Maagiline Pariis" meelitas ka tänavust samanimelist programmi vaatama. "Maagiline Pariis II" sisaldab kaheksat filmi, kuid erinevalt esimesest valikust on uue valiku filmide tase palju ebaühtlasem.

Esimene film "Ja sina?" (Et toi?) oligi vist kõige parem. Nii sellepärast, et sellest õhkus tõesti pariislikkust, kui ka sellepärast, et selle süžee oli ootamatu.

"Tule lähemale" (Come Closer). Jäi arusaamatuks, kas filmi levitamiseks on tehtud ingliskeelne versioon. Üldiselt liiga utoopiline, kuigi idee on vägagi reaalne.

"Leitsak" (Canicule de cheval) oli tegelikult paljutõotav ja kahe mehe vestlust oli päris naljakas kuulata. Naised ei saavat sellest niikuinii kunagi aru, nii et mis minagi siin arvan, aga sellises kuumuses nii kaugele kõndida ... Ei saa aru.

"Kaunitar" (La belle). Selles filmis oli kõik olemas: Pariis, maagia ...

"Kvartett" (Quatuor) oli üks neist filmidest, kus sai kõva häälega mitmes kohas naerda ja mille ajal ma mitu korda mõtlesin, et "Maagilise Pariisi" vaatamine tagab alati hea tuju. Ülisürr ja -lahe film!

"Libu ja tibu" (Une pute et un poussin) oli ka üks lemmikutest. Naerda sai südamest ja moraal oli tegelikult pigem traagiline. Seega tragikoomiline film. Noormehe rollis küll olla ei tahaks. Kuigi ega tüdruku asemel ka väga olla ei tahaks. Külm hakkas. Ja mina oleks selle filmi teistmoodi lõpetanud.

"Jää siia, kus pilvitu taevas" (Leave Not A Cloud Behind). Appi! Ei mäleta üldse enam, millest see film rääkis?!

teisipäev, 19. juuli 2011

Vabrikutüdrukud

Iiri näitekirjanduses on midagi niisugust, mis läheb eestlasele korda või millest eestlane saab ilma suurema vaevata aru. Kas te mäletate veel kunagist Köismäe torni kui mängupaiga avalavastust "Et keegi mind valvaks"? Selle lavastas Linnateatris Eva Klemets. Ja usutavasti lavastas ta end selle lavastusega hulga inimeste südamesse. Mina mäletan mingeid pilte nähtud etendusest veel praegugi. 2011. aasta suvel lavastas Eili Neuhaus Ida-Virumaal Kukrusel sama kirjaniku (Frank McGuinness) 1982. aastal kirjutatud näidendi "Vabrikutüdrukud", kutsudes mängima Ülle Lichtfeldti, Ines Aru, Terje Pennie jne. Tahtsin seda näha. Erinevatel põhjustel.

Kukruse ei ole ühestki Eesti otsast peale Virumaa lähedal-minna-koht. Kõigepealt läksime Virumaale, tegime teoks ammuse unistuse käia ära Rakvere spaas ja saime unustamatu elamuse. Kukruse Polaarmõis üllatas veelgi enam, sest korda tehtud härrastemaja vaatamiseks tuleks tegelikult rohkem aega varuda, kui selleks ehk enne etendust mahti on. Et üks polaaruurija on siitmailt pärit, tuli suure üllatusena. 18.-19. sajandi riiete proovimine oli suursugune kogemus. Ja nii edasi. Kes iganes see proua seal oli, suur aitäh talle lahkuse eest.

Etendus ei toimu mõisahäärberis, vaid ühes kõrvalolevas hoones, mis lõhna ja olemuse poolest meenutab garaaži. Ei ole vabrikutööliste elu lihtne, ärgu olgu ka publiku elu meelakkumine. Algab tormijooks "saali". Kõik leiavad koha ja kohti jääb ülegi.

Õmblejannad, neli naist, kes lavale tulevad, on Marin Mägi, Ülle Lichtfeldti, Terje Pennie ja Ines Aru kehastuses parimad. Nooruke varustaja (Natali Lohk) ei jää neile grammi võrragi alla. Ines Aru mängitud Unast kujuneb siiski lavastuse pärl, sest järele mõeldes ei suuda noorema põlvkonna näitlejannade hulgast kuidagi samasuguse koomiku andega meistrit meenutada. Nii kui ta suu lahti teeb, on tal publik pihus. Pole mõtet mainidagi, et ta hakkab ka tantsima. Ellen (Terje Pennie) on elus kõvasti pureda saanud, kuid oma tööd ta tunneb, tahaks kangesti olla suurem, aga tema näol paistab eriti selgelt välja, miks mõned tänapäevases mõistes oma ala tõelised asjatundjad ei jõua kunagi kõrgemale ja kaugemale. Neil on lihtsalt see miski puudu. Veera (Ülle Lichtfeldt) on venelanna, kellel on kodus tõeline vene mees. Meest vaataja ei näe, aga Veera on nii ehe, et Veera mees on sama hästi kui kogu aeg sealsamas selja taga olemas. Neljas õmblejanna Rebecca (Marin Mägi) on noor, nagu on ka varustaja. Jääb vaid kujutleda neid viit naist töötamas aastast aastasse ühes ruumis ühe eesmärgi nimel. Ja jälgimas vabriku elukäiku halvenevates majandustingimustes juhataja Rohani (Hannes Prikk) käe all.

Rohani lõhnaõli tungib ruumi õlilõhnast üle. Ühtäkki tahtsin ma olla nende naiste seljataga ja võidelda ühise eesmärgi nimel. Kuigi mina olin ju kõigest kõrvaltvaataja. Hannes Prikkist ei olnud viiele naisele vastast. Võib-olla puudus Rohanil elementaarne võime seda äri juhtida. Kahjuks jääb see koht lavastuses liiga palju vaataja tõlgendada. Päeva lõpuks ei ole muidugi enam vahet, sest vabrikutüdrukud leiavad sisemise kindluse ja tasakaalu.

Muusikast ja kujundusest ka. Küll tahaks teada, kust see muusika pärit on, mida alguses ja vahepeal korduvalt kostub. Kangesti tuttav, aga ei tea. Kunstnikutöö puhul on näha, et minimaalsete vahenditega on saavutatud ideaalilähedane tulemus. Veidrana mõjusid punased niidirullid valgete särkide kokkuõmblemisel, aga ma ei viitsinud ka eriti põhjusi otsida. Etenduses oli palju-palju olulisemat, mida jälgida, vaadata, kuulata ja mille abil mõtetel omasoodu minna lasta. Armastuse ja valuga tehtud teater, nagu on armastuse ja valuga elatud elu.

esmaspäev, 18. juuli 2011

Pärast surma Jendalis

Koha autentsus on üks põhjusi, miks "Pärast surma Jendalis" lavastati Jänedal. Nimelt sain alles etenduse vaheajal aru, et Jendal(i) võib olla üks Jäneda võimalikest nimekujudest. Näidendi peategelane Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg oli olnud abielus Jäneda mõisaomaniku Johann von Beckendorffiga. Igatahes leidis R.A.A.A.M. sobiva materjali, mida Jäneda pullitalliteatris lavastada. Tekst telliti Urmas Lennukilt, kes selle kavalehe sõnul rohkem või vähem ajaloolistele allikatele tuginedes ka kirjutas.

Kahjuks on tekst koha- ja ajalooautentsuse hulgas tänavusuvise lavastuse nõrgim lüli. Näitlejad mängivad hästi ja lavastus on hea, aga teksti puhul mõjus hüplemine tõsiste monoloogide ja lihtlabaste naljade vahel esialgu lihtsalt publiku ärkvelhoidmisena, lõpuks jantlikult. Viidates nendelesamadele tekstis viidatud eesti keele neljateistkümnele käändele ja rohketele kõnekäändudele, tahaks kangesti kasutada vene algupärast "nje rõba nje mjasa". Et siis ... oleks, et oleks olnud tõsine sotsiaalkriitiline arutlus või vastupidi - külajant ... oleks aru saanud. Praegusel kujul nautisin lõpuks eelkõige võimalust näha Eestimaad - imeilusal laupäevaõhtul -, kui sõitsin ühtepidi Jänedale ja teistpidi sealt koju tagasi. Kunagisest mõisahärra prouast ja tema meestest oli endiselt üsna ükskõik.

Lavastusse olid kõik külmkapid ja mikrolaineahjud ja sardellid ja munad ja muruniidukid sisse pandud, et kahe täiesti erineva ajastu tasand Jänedal vaimudena kummitavale härrasrahvale selgeks saaks. Lavastajatöö on näidendit arvesse võttes aus.

Näitlejad, iseäranis Sulev Teppart ja Hendrik Toompere jrjr on ka väga ausad. Esimene pesuehtsa inglise härrasmehena ja teine tavalise eestlasena, kes peab vaimuderiigis mitmesuguseid isandaid teenima, aga lõpuks olulise virinata siiski haljale oksale jõuab.

Merle Palmiste mängitud peategelane ehk Mura polnud ka halb, kuid minus ta rohkemat huvi ei äratanud. Kardetavasti oli ta päriselt ka tähtsusetu (kergemate elukommetega) suurilmadaam, nagu tütar Tania (Marta Laan) teda iseloomustas, omades seetõttu võimalusi mingeid niite tõmmata. Mis siis? Niisuguseid on tänapäeval ka. Aga kas saja aasta pärast keegi nende motiividest ja põhjustest ka aru saab? Kahtlane.

Gorki mõjus teatavas mõttes võõrkehana ja teatavas mõttes mängis Rain Simmul üle. Ometi tundub mulle, et ilma Gorkita poleks Mura end võib-olla ka venelaseks pidanud ja et kavalehe järgi suur osa Gorki kõrval veedetud aastaist panid Mura vaimu just niimoodi tundma ja rääkima, nagu ta seda näidendis teeb.

Lennukilik aja, ruumi ja inimeste sasipundar, mida võinuks korduste arvelt kõvasti selgemaks muuta. Teatrietendus ei pea (hea tava kohaselt?) olema vähemalt kahevaatuseline ja kaks tundi pikk. Samas jällegi, kui lühem välja kukub, siis kas ikka on teksti autoril üldse nii palju öelda, et tasub ette võtta, mängida ja vaadata? Tõsi, olen kriitiline ja tean, et see tükk paljudele hoopis väga meeldib. Oma silm on kuningas.

pühapäev, 17. juuli 2011

Dialoog pimeduses

Sattusime täna Vabaduse väljaku AHHAA keskuses osa saama "näitusest", mida julgen kohe sissejuhatuseks igaühele väga soovitada. Selle nimi on "Dialoog pimeduses". Näituse idee autor on sakslane Andreas Heinecke.

Tallinnas pannakse külastaja kujutlema, et ta viibib pimedana Kadrioru pargis. Aga parke, kus on pingid, majad, sillad ja veesilmad, kus isegi paadiga sõita saab, kohvikud, on arvatavasti igas linnas. Idee on panna tavaline inimene tunniks ajaks kogema elu pimedana. Teame, et Kadrioru pargis on valged pargipingid, aga täielikus pimeduses elava inimese jaoks ei ole pingivärvil mingit tähtsust. Rippsillal kõikuda võib nägeva inimese jaoks olla lihtsalt ärevusttekitav, kuid mis see tähendab pimeda jaoks ... Või katsu leida üles uksekell ...

Ekskursioon pimedas maailmas, abiks sõbralik giid ja valge kepp, kestab umbes tund aega ja lõpeb pimedana kohviku külastamisega. Kartsin alguses, et kottpimeduses tekib lihtsalt hirm, aga alateadlik tajumine, et näituseala on ikkagi turvaline piiratud ala, muutis kogu sündmuse hoopis põnevaks ja elamuslikuks. Selge see, et ideede puhul, mida on kasutatud ja kasutatakse kogu maailmas, on mõeldud põhjalikult külastajate turvalisusele ja midagi hirmsat juhtuda ei saa. Kui just ise "pimedast peast" vastu posti või seina ei jookse. Meie seitsmeliikmeline rühm seltsis kohe esimestel minutitel ja seetõttu tundus iga suur ja väike "reisiline" nagu hea sõber, kellele sai vajaduse korral toetuda või loota. Giid oli ülitore, rääkides lõpus kohvikus natuke ka enda lugu ning päris pikalt ja põhjalikult üldse pimedate elust. Selle tunni jooksul sai meil parasjagu naljagi.

Rikastav ja värskendav kogemus, mis sõltub võib-olla natuke grupist. Igal juhul on see kogemus saamist väärt.

Tegelikult läksime Tallinna Merepäevadele, lootuses kaeda Krusensterni. Aga järjekord laevale pääsemiseks oli talumatult pikk seista. Pealegi hakkas vihma sadama ja siis hakkas külm. Nii et vihma käest räästa alla pääsemise järel pakkus AHHAA keskus tõelise AHHAA-elamuse.

neljapäev, 14. juuli 2011

Koos, see on kõik ...

Nüüd olen siis mina ka pööratud Gavalda-usku. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" oli esimene tema raamat, mida lugema juhtusin, aga arvatavasti ei jää viimaseks. See on raamat armastusest, sõprusest, üksildusest, igatsusest. Või kui tahate, siis sellest, millest me lapsepõlves puudust tunneme ja täiskasvanuna küll täiskasvanulikult üle proovime olla, kuigi millega leppida on neetult keeruline. Kuidas võtta.

Gavalda romaanis kohtuvad neli väga erinevat inimest ja hakkavad kõik koos elama. Mõni on kogu elu harjunud vähesega leppima, mõni näitab üles ääretut kannatlikkust. Näiliselt on peategelaseks kunstnik Camille Faugue (muide, tõlke puhul jäi mulle lõpuni arusaamatuks, miks seda nime on käänatud Camille: Camille': Camille'd, mitte aga Camille: Camille'i: Camille'i?), aga tegelikult on hoopis aadlisoost Philibert Marquet de La Durbellière see, kes väga erineval nelikul omavahel hakkama saada aitab.

Raamat koosneb peaasjalikult dialoogidest. Olustik, tunded ja isegi ilm on edasi antud vaid tavaliste inimestevaheliste vestluste abil. Väga meisterlikult, sest niigi paksus raamatus on vähemalt kaks korda sama palju mõtlemisainet. Tegelased muutuvad tasapisi lugejale lähedaseks. Kõigile neile on põhjust kaasa elada, kuigi alguses paneb Camille'i kannatus lihtsalt imestama. Eelviimane osa (peatükk?) on sisu poolest päriselt ka "... nagu üliromantilises filmis. Ma olen kindel, et seisad üksi perroonil ja nutad valges suitsupilves kaotatud armastust taga."

Mina muidugi nutsin ikka lahinal seda lugedes. Kas sellepärast, et see on liiga ebareaalne, või just vastupidi - et see on liiga reaalne. Päriselt on ju ka nii, et koosolemine ongi kõige tähtsam. Täna hommikul ärkasin viiendat ööd järjest kestnud poolunest. Poolunest sellepärast, et ma tõepoolest ei oska või ei saa või ei taha üksi magada!

pühapäev, 10. juuli 2011

Paar rida laulupeost

XI laste- ja noorte laulu- ja tantsupidu oli küll juba eelmisel nädalavahetusel, aga kuna nii selle ajal kui ka pärast seda oli väga kiire, ei saanudki varem kirjutamiseks mahti. Ega ma pikalt kirjutada tahagi. Lihtsalt patt oleks nii ilusat sündmust ja elamust üldse kajastamata jätta.

Et mu väike laps ilusti peole kohale ja esinema jõuaks, läksime kolmapäeva õhtul lennukile ja järgmisel päeval võis pikk laulupeonädalavahetus alata. Ilmataat ähvardas pühapäevaks vihmaga, aga mida nendel päevadel ei olnud, oli vihm. See-eest ei pidanud üldse tundma puudust päikesest. Esimest korda elus kõndisin laulupeo rongkäigu kaasa.

Repertuaari parimad laulud olid Viiu Härmi ja Olav Ehala "Maa ja ilm" ning Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski "Mis maa see on?". Viimase kordusesitus, kus Siiri Sisask laulis solistina, oli ülivõimas! Ihukarvad tõusid püsti ja süda värises.

Sel laupäeval vaatasin telekast laulupeo kordust. Ülekande/telesalvestuse lõpus on kaadrid, kus üks noormees kallistab neiut ja pühib vahepeal pisaraid. Mina nutsin muidugi teleka ees lahinal. See oli lihtsalt nii ilus! See on armastus.

Võrratu pidu ja veel võrratumad lapsed ja noored! Eestlaste tõeline pidu ongi niisugune, kus seistakse või istutakse külg külje kõrval ja lauldakse. Me tuleme lihtsalt kokku ja seisame ja usume. Seda usku ei võta meilt mitte keegi.

pühapäev, 3. juuli 2011

Koletis kuu peal

Armeenia ajaloost teame meie, eestlased, vähe. Mina küll ei mäleta, et sellest oleks omal ajal koolis räägitud. Ma ei oska võrrelda, aga millegipärast tundub Armeenias I maailmasõja ajal ja järel aset leidnud genotsiid väga sarnane umbes samal ajal Kreekas toimunuga. Mõlemal juhul on süüdi türklased.

Madis Kalmeti lavastus "Koletis kuu peal" Linnateatris on kahe Armeenia genotsiidis ellujääja lugu, nagu võtab tabavalt kokku härrasmeest kehastav Aleksander Eelmaa, kellel - nagu hiljem selgub - on loos palju kandvam roll kui ainult jutustaja-selgitaja. Tema on tunnistaja. Kaks ellujääjat on Ameerikasse põgenenud Aram Tomasian (Priit Võigemast) ja tema naine Seta (Hele Kõrve).

Näidendi autor Richard Kalinoski on ameerika kirjanik. Tema kujutluspilt (eeskujulikust) ameeriklasest, kelleks Aram end peab, on tõetruu. Vähemalt mängib Priit Võigemast esimestes stseenides nii, et ei jää mingitki kahtlust, et ta tõesti arvab, et teda on petetud, kui ta on endale foto järgi naise "ostnud". Eks petetigi, kuid mida ta siis lootis? Orbudekodust talle naiseks saadetud 15aastane armeenlanna ei ole see, keda ta foto järgi ootas. Lisaks selgub, et tütarlaps keeldub vaikimast, kuigi see on põhilisemaid eeldusi, mida Aram naiselt ootab. Ta on saanud endale peaaegu kõigile ootustele mittevastava naise.

Hele ja Priit mängivad vapustavalt hästi. Hele muutub umbes kümne aastaga, mil lavastuse tegevus toimub, silmnähtavalt vanemaks, targemaks, kavalamaks, isegi manipuleerivamaks. Tõsi, päris 15aastasena on teda alguses kujutleda keeruline. Priit Arami rollis vanusega nii palju mängida ei saa, kuid tema puhul on alati imekspandav intensiivsus, millega ta mängib kulminatsioonides. Nii ka siin. Üks võimsamaid viimasel ajal teatris nähtud stseene on see, kus ta räägib oma perekonnaga juhtunust. Aga ka nn lapsetegemise stseenid. Minu jaoks on nad praegu oma kursuse (kui mitte põlvkonna) parimad! Liiatigi kui etenduses ei tõsta keegi kordagi häält.

"Koletis kuu peal" on kahe perekonnata inimese lugu, kellest üks ei taha esiti kuidagi mõista, et tema perekond on nüüd tema naine. Teine aga näeb, et ka täiesti tavalises maailmas on lapsi, kes peavad elama orbudekodus ja kes igatsevad armastust, perekonda. Ühte sellist poissi mängis nähtud etenduses Egert Kadastu. Mulle tundus, et just selle poisi elutarkus muutis Arami. Ja see, et Seta oskas poisi Arami juurde juhatada. Võib-olla oleks selle kohta tsitaat ka piiblis, aga Aram ei proovinudki otsida.

Väga mõjusad kaks vaatust Linnateatri väikses saalis, kus kaks näitlejat mängisid mu kõige sügamatel tundekeeltel ja kus mul jälle pisarad tasakesi põski mööda alla voolasid. Kõik oli väga õige ja valus.

reede, 1. juuli 2011

"Minu Brüssel"

Kogemata sattus lugemiseks kätte veel teinegi "Minu ..." sarja raamat. Või mis kogemata ... Uudishimu selle järele, kuidas keegi näeb elu Brüsselis euroametnikuna, oli päris suur. Nii palju, kui ma lugenud olen, tunduvad arvamused selle raamatu autori suhtes lahku minevat. Ühed leiavad, et Afanasjev on kirjutanud "Minu Brüsseli" näol hea raamatu, teised jällegi, et Brüsselist pidanuks kirjutama keegi teine. Kui ma peaksin poole valima, siis valiksin need, kes raamatut kiidavad. See on õnnestunud, lausa hea raamat.

Esimese 16 lehekülje järel mõtlesin küll, et pole minu maitse. Labasevõitu kirjeldused ja hinnangud inimeste ja elu kohta. Selgus, et see oli vaid pealtnäha nii. Tasapisi poeb autor üha sügavamale endasse, Brüsselisse, Belgiasse jne. Ja kuigi ma ei oleks arvatavasti Brüsseli ööelu nii tulihingeline austaja, meeldis mulle selle raamatu juures just inforohkus ja detailsus. Julgeksin "Minu Brüsselit" soovitada vististi igale Brüsseli uusasukale sissejuhatavaks lugemiseks.

Raamatust kumavad selgelt läbi autori isiklikud probleemid ja kordaminekud, aga ta räägib nendest väga delikaatselt, laskumata detailidesse ja hakkamata musta pesu avalikult pesema. Kuigi! Justkui ilukirjandusliku liialdusena on musta pesu pesemisest "Minu Brüsselis" juttu eraldi peatüki jagu.

Lõpp oli ka tore. Talent läks koju tagasi ja kirjeldas tõetruult, kuidas ta juba harjub sellega, et kontorite koridorides räägitakse eesti keelt või et autodel on EST-numbrimärgid. Meenus, kuidas ma viimaste jõulude ajal Eestis õhtul hilja teatrist tulles Solarise keskuse parkimismajja auto järele läksin ja keskuse uksel vastu tulnud turvamehele automaatselt "Bonsoir!" ütlesin. :)

Peeter Helme rääkis "Minu Brüsselist" Klassikaraadio saates "Uus raamat". Helme jutt kõlab muidugi lihtsalt seltsimehelikult, sest esimese lausena ütleb ta, et pole varem ühtegi "Minu ..." sarja raamatut lugenud, jätkab siis aga, et see on parim "Minu ..." sarja raamat, kuna kõik teised jäävad kvaliteedilt alla.