Sattusime täna Vabaduse väljaku AHHAA keskuses osa saama "näitusest", mida julgen kohe sissejuhatuseks igaühele väga soovitada. Selle nimi on "Dialoog pimeduses". Näituse idee autor on sakslane Andreas Heinecke.
Tallinnas pannakse külastaja kujutlema, et ta viibib pimedana Kadrioru pargis. Aga parke, kus on pingid, majad, sillad ja veesilmad, kus isegi paadiga sõita saab, kohvikud, on arvatavasti igas linnas. Idee on panna tavaline inimene tunniks ajaks kogema elu pimedana. Teame, et Kadrioru pargis on valged pargipingid, aga täielikus pimeduses elava inimese jaoks ei ole pingivärvil mingit tähtsust. Rippsillal kõikuda võib nägeva inimese jaoks olla lihtsalt ärevusttekitav, kuid mis see tähendab pimeda jaoks ... Või katsu leida üles uksekell ...
Ekskursioon pimedas maailmas, abiks sõbralik giid ja valge kepp, kestab umbes tund aega ja lõpeb pimedana kohviku külastamisega. Kartsin alguses, et kottpimeduses tekib lihtsalt hirm, aga alateadlik tajumine, et näituseala on ikkagi turvaline piiratud ala, muutis kogu sündmuse hoopis põnevaks ja elamuslikuks. Selge see, et ideede puhul, mida on kasutatud ja kasutatakse kogu maailmas, on mõeldud põhjalikult külastajate turvalisusele ja midagi hirmsat juhtuda ei saa. Kui just ise "pimedast peast" vastu posti või seina ei jookse. Meie seitsmeliikmeline rühm seltsis kohe esimestel minutitel ja seetõttu tundus iga suur ja väike "reisiline" nagu hea sõber, kellele sai vajaduse korral toetuda või loota. Giid oli ülitore, rääkides lõpus kohvikus natuke ka enda lugu ning päris pikalt ja põhjalikult üldse pimedate elust. Selle tunni jooksul sai meil parasjagu naljagi.
Rikastav ja värskendav kogemus, mis sõltub võib-olla natuke grupist. Igal juhul on see kogemus saamist väärt.
Tegelikult läksime Tallinna Merepäevadele, lootuses kaeda Krusensterni. Aga järjekord laevale pääsemiseks oli talumatult pikk seista. Pealegi hakkas vihma sadama ja siis hakkas külm. Nii et vihma käest räästa alla pääsemise järel pakkus AHHAA keskus tõelise AHHAA-elamuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar