Lugemisega on mul sel aastal lood ikka väga halvad. Imeõhuke raamat, nagu seda on Daniel Kehlmanni "Mina ja Kaminski", ei edenenud mitte üks raas. Lebas neli kuud kas öökapil või rändas käekotis minuga kaasa. Ometi ootasin selle raamatu eestikeelset tõlget tegelikult juba möödunud suvest saadik, kui sain teada, et raamat on tõlkimisel."Mina ja Kaminski" on Kehlmanni kolmas eesti keelde tõlgitud raamat. Sellega olevat kirjanik 2003. aastal tuntuks saanud, rahvusvahelise läbimurde saavutas aga "Maailma mõõtmisega". Kolmas eesti keeles ilmunud raamat on "Kuulsus". Kõik kolm on stiililt nii erinevad, et õigupoolest ei ütle mitte miski, et need on kirjutanud üks isik. Midagi ometi on, mis Kehlmanni teoseid ühendab. See on autori läbinähtav tänapäevalisus, noorus ja realistlikkus. Kehlmanni tegelased on väga päris.
"Mina ja Kaminski" jutustab loo enesekindlast kunstiajaloolasest Sebastian Zöllnerist, kes loodab unustatud kunstniku Manuel Kaminski eluloo kirjutamise abil kuulsaks ja rikkaks saada. Edu peaks tagama võimalikult pikantsete seniteadmata seikade avaldamine. Nende väljauurimiseks tuleb kunstnikuga kohtuda ja ta rääkima panna. See on romaan manipuleerimisest, tühisusest ja (elu)kunstist.
Avaldatud mõtete blogist jäi silma mõte, et Manuel Kaminski nimeline maalikunstnik võiks tegelikult ka olemas olla. Kehlmanni Kaminski maalide kirjeldused panevadki niimoodi arvama, sest millegi nii täpselt kirjeldamiseks on vaja, et see ka päriselt olemas oleks. Tundub, et Kaminskit kui kunstnikku päriselt siiski ei ole.
Daniel Kehlmanni soovitan ma lugeda küll igaühel, kellel on vähegi huvi ilukirjanduse vastu. Paarinädalane puhkus Eestis mõjus minugi lugemissoonele vist hästi. Nii et ehk jõuan sel aastal veel mõne raamatu läbi lugeda ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar