Minu väikse lapse suur suvine ootus oli "Autode" filmi järg ehk "Autod 2" (Cars 2). Hankisime Solarise kinno eellinastusele piletid ja filmivaatamine võis alata.
Olin eelnevalt siit-sealt kuulnud ja lugenud, et "Autode" järg ei ole üldse nii hea kui sama filmi esimene osa. Nagu ikka järgedega. Aga ma ei olnud ka mingi eriline "Autode" fänn esimese filmi ajal. Pikkamisi on jõudnud küll kohale, et selles filmis oli siiski väga intrigeeriv lugu 66. teest. "Autod 2" puhul on aga just lugu see, mis võiks olla parem.
Samas "Autod 2" mulle tegelikult täitsa meeldis. Võib-olla raha lõhna pärast, mis (eri)efektide ja mastaapsuse vahelt tunda oli. Raha ongi peamine märksõna, sest kogu see glamuur tuleb ju kuidagi kinni maksta, lugu keerleb salakavala naftaäri ja keskkonnaprobleemide ümber, lastefilmis (!) on üheks keskseks sündmuskohaks kasiinod. Mul ei ole enam viieaastast last, aga mõistus tõrgub uskumast, et näiteks viieaastane niisugustest asjadest midagi arvata oskab. Mine tea ... Selles ma ei kahtle, et viieaastane mõistab, mis on hääljuhtimine. Muide, hääljuhtimise teema pani tahes-tahtmata mõtlema ammusele rääkivale autole. Võib-olla on hääljuhtimine tänapäeva võtmesõna, kuigi minu meelest on selleks pigem puutetundlik ekraan.
Ülemaailmne tegevuskoht oli õigupoolest nutikalt valitud, sest ei mõjunud liiga segadust tekitavalt ega kirjult. Andis samas võimaluse tuua mängu lennuki ja laevad, kuigi viimaste roll oli ikka väga mõttetu liialdus. Tokyo, Pariis ja London on linnadena igale lapsele mõistetavad ja Itaalia rikkurite linnake rahajanus maailmale üldarusaadav. Seda enam, et itaallased olid Matu kodulinnas niikuinii filmi esimeseski osas olemas.
See on üks väheseid filme, milles 3D-efektid annavad midagi juurde. Väga kiidan ka dubleeringut. Sain oskuslike tõlkeleidude peale mitu korda kõva häälega naerda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar