tag:blogger.com,1999:blog-52982864430108984672024-03-14T05:53:20.677+01:00südamelähedaseltteatrist, aga ka kirjandusest ja kinostmerlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.comBlogger602125tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-127586612856354932018-08-25T17:46:00.000+02:002018-08-25T17:46:22.863+02:00Mõtlen eesti (suve)teatristMa ei ole aastaid teatrist kirjutanud. Nüüd tekkis mingi sisemine soov midagi öelda. Juunis-juulis-augustis vaatasin pisut üle kahekümne etenduse, aga nendest veel ei kirjuta. Paar sõna lihtsalt sellest, mis mulle praeguses suveteatripildis silma on jäänud, millised mõtted tekkinud.<br />
<br />
Arvatavasti on eesti suveteatritraditsiooni kohta seni parima uurimuse kirjutanud Kadri Rantanen. Tema magistritöö <a href="http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/15193/Rantanen_Kadri.pdf?sequence=1&isAllowed=y">"Eesti suveteater aastatel 1995-2005"</a> hõlmab küll teatavat ajavahemikku, kuid on kohati uskumatult hea lähtematerjal eesti teatri muutumise üle mõtisklemiseks. Ta nimetab suveteatriks lavastusi, mille klassifitseerimisel tuleb arvestada vähemalt kahe kriteeriumi - aja ja kohaga. Suveteatri mänguperiood on ajaliselt piiratud, piirdudes üldjuhul kolme kuuga (juunist augustini), mil statsionaarsed teatrid on suvepuhkusel.<br />
<br />
Kuivõrd selline määratlus praegu kehtib, kui mitme nn statsionaarse teatri hooaeg on venitatud juuni lõpuni välja ja/või uus hooaeg algab juba augustis, Endla teater on aastaid mänginud juulis kogu repertuaari ning väikseid projektiteatreid ja lihtsalt projektipõhiseid lavastusi tehakse nii suvel kui ka talvel? Vaid "suvehooajaks" tehtud lavastused on mitmes suures teatris repertuaaris kõrvuti statsionaaris mängitavate lavastustega. Palju edukamaid väikseid suveprojekte leiavad mängukoha ja -aja talvehooajal ja vastupidi.<br />
<br />
Medali teine külg on nn suveteatri kvaliteet. Teatrikriitikud olid 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses päris skeptilised: otsesemalt ja kaudsemalt öeldi välja, et suvel tehtav on kerge meelelahutus, mida pole mõtet hinnata, mille järele pole mõtet sõitagi. Vist kuni R.A.A.A.M.-i "Külmetava kunstniku portree" lavastuseni Viinistul. Sealt edasi muutus suvine teatritegemine tõsiseltvõetavaks asjaks ja suvel sündisid mitte ainult aasta parimad näitlejatööd, vaid ka parimad lavastused. Seda nii tavapubliku kui ka teatriarvustajate meelest. Ajakirjanduses jõuti lausa suveteatrilise portreteerimiseni. <a href="http://danzumees.blogspot.com/2018/05/suveteater-2018.html">Danzumees</a> kirjutas, et käesoleval suvel (juuni algusest kuni augusti lõpuni) oli mängukavas 165 lavastust. Ilmselt mõni rohkemgi. Igatahes pole kolmes kuus nii palju päevigi ja arvestatav hulk neist n-ö suveperioodil mängitavatest lavastustest on tegelikult sellised, mida saab vaadata ka muul ajal kui suvel. Kinoteatri <a href="http://eksperiment.kinoteater.ee/">eksperimenteerija Alissija</a> on jõudnud käesoleval aastal ära vaadata üle 120 lavastuse. Tal on natuke vähem kui pool teed aasta lõpuni minna. Mul oli nende suvel nähtud paarikümne etenduse hulgas nii puht suveteatrit kui ka tavateatrit, ja sel suvel kippus küll mõte niipidi liikuma, et Draamateatri "Ivanov" ja TeMuFi "Toomas Nipernaadi" "võistlevad" eraldi kategooriates.<br />
<br />
(Muusika)festivalide korraldajad elavat peost suhu ja mitu sellise ürituse korraldajat on tänavu kurtnud publiku vähesuse üle. Teatritegijad ei näi publiku puuduse all kannatavat. Ilma et oleksin statistikat teinud või sellist statistikat kusagil nägema juhtunud, arvan, et päris lageda taeva all mängitavaid lavastusi on küll vähemaks jäänud ja kinnist ruumi ei peeta enam kummist olevaks. Enamasti ei koge enam olukorda, kus pikale kitsale pingile surutakse nii palju inimesi, et sisuliselt tuleb istuda üksteisel süles. Kui teatripublikut on suvel vähemaks jäänud, siis tegijate entusiasm seda ei peegelda ja vaataja seisukohast on ju hea, kui suvisel ajal võib spontaanselt otsustada, kas minna õhtul teatrisse või mitte, mitte ei pea pool aastat ette oma suveõhtuid planeerima.<br />
<br />
Mööda ei saa vaadata ka vihakõne žanrisse liigitunud või liigitatud teemast (vt <a href="http://ekspress.delfi.ee/teateid_elust/vihakone-miks-sa-kull-oma-laliseva-imiku-vabaohuetendusele-tood?id=83374731">Maria Ulfsaki</a> ja <a href="http://ekspress.delfi.ee/arvamus/madis-milling-etendusel-rookivast-imikust-saab-meie-koigi-probleem?id=83447843">Madis Millingu</a> arvamused), kas imikuga ja/või koeraga on suvel teatrisse minna okei. Minagi olin imestunud, et "Kremli ööbikute" etendusel oli rohkem kui üks imik, kelle jaoks see kindlasti sobiv koht polnud, aga veelgi enam pani mind seal imestama tõsiasi, et täiskasvanud inimesed saalisid vaatuse ajal tribüünil üles-alla. Usun, et imikud või loomad on üksnes lakmus, mis peegeldavad publiku käitumise muutumist. Ja vaat publiku-uuringuid ei ole Eestis ju üldse tehtud! "Toomas Nipernaadi" mänguplatsil Toris olid väljas suured sildid, et tribüünile lubatakse üksnes kaanetatud topsidega. Herilaste pärast. Linnateatri "Vürst Gabrieli" etenduse ajal oli suur hulk vaatajaid tribüünil joogitopsiga. Suvine aeg ju, väitis minu ees kellelegi loa küsijale saaliteenindajagi. Telefoniga rääkimine ei ole vist enam probleem (kas arvukate sõnumsidevõimaluste juures ei räägi inimesed üldse vähem telefoniga?), küll aga ei näi vaatuse ajal telefoni näppijad taipavat, et helendav ekraan valgustab pimedas saalis sõnumineerija või surfaja nägu. Mis on publikukäitumise norm teatris? Teatris, kus on mh osalusteater (nt "Murru 422/2") ja sellised lavastused nagu nt "Pargivaht", kus enne etendust teatab lavastaja, et võite pildistada ja filmida, ja teatris, kus paus peab kandma. Nii nagu on vajalik toonitada mugavate jalanõude, soojade (ilmastikukindlate) riiete olemasolu või vihmavarjude keeldu, võiks selgelt öelda, kas imikutega pääseb saali või mitte. Ühest küljest oleks see kõigi vaatajate suhtes aus, sest eksperimenteerival ajastul on isegi kogenud vaatajal vahel raske otsustada, kuhu ta sattuda võib.<br />
<br />
Lõpetuseks. Sõbrad-tuttavad küsivad mu käest aeg-ajalt, mida ma soovitan suvel teatris vaadata või mida ma ise kavatsen suvel vaadata. Mida kellele soovitada 165+ lavastuse hulgast? Ise lähtun sellest, et katsun võimaluse korral ära vaadata möödunud aasta(te) parimad palad. Eks "korratakse" igasuguseid asju, aga turumajanduse tingimustes ei mängita kaua tühjale saalile ei talvel ega suvel. Teine kriteerium on kahjuks või õnneks teatud teatrite või teatriühenduste lavastused. Kohavaimul on suveteatri puhul mu jaoks ka suur roll - korra suve jooksul tahaksin ikka Saueaugul ära käia või esimest korda elus mõnesse Eestimaa nurka sattuda. Ja lõpuks valib ja leiab igaüks niikuinii oma, kas või võimaluse näol veeta sõpradega suvepäev või paar koos teatriõhtuga. Suveteater on Eesti fenomen, pidevas muutumises, aga kestev.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-42543889192769632342015-11-18T21:16:00.004+01:002015-12-19T12:11:50.695+01:00Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elusPortugali näitekirjandust, iseäranis nüüdisaegset, mängitakse Eesti lavalaudadel harva. Diana Leesalu lavastus <a href="http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/kurbus-ja-room-kaelkirjakute-elus">"Kurbus ja rõõm kaelkirjakute plus"</a> Tiago Rodriguese samanimelise näidendi põhjal on üks neist vähestest. Lavastus on väga õnnestunud, ja teksti autorile võib kõhklusteta kinnitada, et see “niivõrd portugalilik ja lissabonlik lugu” peegeldub mitte ainult Tallinna publiku, vaid eesti vaataja eludes (tsitaat ja viide intervjuule Tiago Rodriguesega kavalehel) igati. Lapse silmade läbi nähtud ja näidatud maailm paneb meid, täiskasvanuid, end ja elu kõverpeeglist vaatama.<br />
<br />
Selle näidendi võti ongi universaalsuses, üldinimlikus soovis püüelda parema homse poole. Andeka ja uudishimuliku lapse avastamistungi kaudu näidatakse vaatajale evolutsiooni, loomingu, unistuste labürindis täiskasvanute kammitsetust. Märkimisväärne on, et kontekst Eestis ja Portugalis on hämmastavalt sarnane – see ei ole mingi võõra maa sündmuste, elu ja probleemide kujutamine, vaid vägagi aktuaalne siin ja praegu.<br />
<br />
Peale lavastuse, või eelkõige, teevad sellest tükist suurepärase teatrielamuse aga näitlejad. Hele Kõrve roll on jälle väärt auhinda või paari. Tema üheksa-aastane Kaelkirjak on väga meisterlikult lahendatud ja laval ongi varaküps üheksa-aastane. Samas on Hele Kõrve selles rollis nii eriline, et mulle, kes ma olen ometigi “Karinit ja Indrekut” teadmata arv kordi ja “Koletist kuu peal” paar korda näinud, ei kostunud isegi tuttavat häälekõla. Ülimeisterlik! Mängida last, kes otsustab ühel päeval ohjad enda kätte võtta.<br />
<br />
Väga kihvt on ka Indrek Ojari ropu suuvärgiga Judy Garland. Täpselt niisugune poolus, mida me, täiskasvanud, ei usu lapses olevat, aga mille oleme ilmselt enda lapsepõlvest lihtsalt ära unustanud. Judy Garland muudab Kaelkirjaku täiuslikuks. Kostüüm on siin lihtsalt kest, näitleja miimika ja olek aga need, tänu millele lapsed oma mänguasjad elavaks kujutavad või ilma milleta lapsed ühtegi sammu ei tee. Ja neile kõige kallimatele antakse nimed, kuigi vahel tundub, et võinuks panna hoopis mõne muu, ägedama nime.<br />
<br />
Nagu elust enesest on võetud ka Margus Tabori isa karakter. Siin mõjub eriti võimsalt Kaelkirjaku kompensatsiooniks nõutud dialoog emaga. Naisega, kes on leidnud alati väljapääsu ja kelle armastuseta on raske. Kriisid ja rasked ajad mõjuvad meestele sõltumata maailmanurgast kuidagi rusuvamalt kui naistele. Arvatavasti on põhjuseks vastutuse koorem, mida mehel ei ole kuhugi lükata, samas kui naisel säilib enamasti vähemalt lootus või võimalus uskuda, et keegi vast aitab. Margus Tabori Tšehhov oli aga iseäranis hea. See salapärane kadumismeetodi leiutaja arstipauna ja kahe šampanjaklaasiga sarnanes Kaelkirjaku isaga ja pidigi kujutama lapsele isa, kes ta täbarast olukorrast päästab. Ja mitte ainult. Tšehhov juhatas Kaelkirjakule jälle õige teeotsa kätte. Meisterlikult mängitud, vaat et üks tõetruumaid Tšehhoveid, keda laval näinud olen.<br />
<br />
Ülejäänud rollides asrus lavale Priit Pius. Tema vanamees, kurjategija, pangateller, politseinik ja peaminister on nappide vahenditega usutavaks mängitud. Igaüks avab väiksele tüdrukule justkui eri tahu täiskasvanute sugugi mitte probleemideta elust. Räpase või vihase rahaga oskab kurjategija alati midagi peale hakata, ent õnnelikku raha paistab ilmas vähe olevat. Üldse paistab nii palju asju olevat rahas kinni. Alates kõhutäiest ja lõpetades teleri vaatamise võimaluste ja seadusloomega.<br />
<br />
Judy Garlandi tõdemus, et lootus tuleb ära organiseerida, sest halbade asjade organiseerimise eest on juba ammu-ammu hoolitsetud, viib meid tagasi põhjuste leidmise ja äralahendamise juurde. See kõik on karjuvalt lihtne. Vaataja pöörab pilgu lapsepõlve, ja järsku saab mitu asja selgemaks. Discovery Channel peab olema. Kaelkirjakute elus on kurbust ja rõõmu, aga lõppeks ei ole see näidend ju kaelkirjakutest, vaid Kaelkirjakust ja tema kurbusest ja rõõmust. Vaadake! Ja (natuke suuremad) lapsed vaadaku ka! Mina kurvastasin ja rõõmustasin. Andrus Kivirähkil on raamatus “Maailma otsas” tegelane, kes käib iga õhtu teatris, sest seal saab nutta ja naerda. Selle lavastuse puhul on need kaks tingimust ilusti täidetud. See on elusuurune teater.<br />
<div>
<br /></div>
merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-86956557333316348212015-08-16T00:07:00.000+02:002015-08-17T10:27:05.062+02:00"Isuri eepos" - unustatud rahva muusikaVeljo Tormise sünnipäeva hommikul (tegelikult kell 3 öösel) läksin Rahvusraamatukogu eest Looduse Omnibussile, et sõita Kodru rappa <a href="https://www.facebook.com/events/1612535472319083/">"Isuri eepose"</a> esietendusele. Ööpimeduses alanud bussisõit lõppes aovalges kilomeeter-paar pärast Tammsaare muuseumi Albus. Sealt tuli minna mööda metsateed jalgsi veel paar kilomeetrit kuni etenduspaigani. Ei olnudki nii porine, kui olin kartnud. Etendus pidi algama kell 5, aga inimeste tribüünile mahutamine võttis natuke rohkem aega, ja nii sai see varahommikune looduse ja muusika duett alata umbes veerandtunnise hilinemisega.<br />
<br />
Jalgsimatk etenduspaigani tuletas meelde kümme aastat tagasi ette võetud teatriretke Pärnumaale Soontagana maalinna juurde, et vaadata Raivo Trassi lavastatud "Soolaeva". Publikutribüünilt avanenud pilt lavale - kaskede vahel looklevale laudteele - meenutas veel ühte kümne aasta eest nähtud lavastust - Jaan Toominga, Anne Türnpu ja Eva Klemetsi "Lemminkäist - mängu "Kalevala" teemadel", mida mängiti Tallinnas Vabaõhumuuseumis. Kui viimase aluseks olid "Kalevala" runod, siis nüüd olid lavastajad (Anne Türnpu ja Eva Klemets) võtnud oma lavastuse aluseks Veljo Tormise tsükli "Unustatud rahvad: Isuri eepos" ja Mart Saare kolm koorilaulu isuri meloodiatel. Kammerkoori Voces Musicales juhatas Janne Fridolin Paar aastat tagasi tegi Anija mõisas Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastuses "Tokerjad" kaasa Janne Fridolini noorte segakoor Vox Populi. Karge, koos päikesega ärkav loodus erutas meeli ja riburadapidi elustusid mitu nähtud lavastust, luues niimoodi pooleteisttunnisele etendusele raami ja konteksti. See on teatrimälu ja vaatajakogemus, mis kujundab ja mõjutab paratamatult ka uut kogemust.<br />
<br />
Mõnikord annavad sellised ootamatud paralleelid juurde, mõnikord võtavad ära. "Isuri eeposes" on üks tegelane - muusika. Olgu kehastunud publiku selja tagant kostvaks koorilauluks või lava külgedelt isuri ürpidesse riietatud lauljaiks, kelle lihtsakoelise värvilise pealiskihi alt ilmuvad poole etenduse ajal välja frakid, või hoopis Jaak Lutsoja akoridionimänguks, mis võimendub kõlaritest müstilise ja müütilise kajana kui sümfoonia.<br />
<br />
Viis näitlejat kaovad puude vahele metsa ära ega saa muusikast kordagi suuremaks. Enamasti räägivad nad teksti, mis on kavalehel laulusõnades kirjas, pärimuslikke lugusid, mida juba ka koor esitab. Mõne õnnestunud lahenduse (nt nekrutiks minemine, kosja minemine, ikoonidena mõjuvad maskid) kõrval tundus näitlejate kasutamine enamasti tarbetu. Või taotletigi, et näitlejad jääksid tagaplaanile? Milleks siis nii head näitlejad? Milleks Risto Kübar Marika Vaariku asemel? Tekkis terve rida küsimusi näitlejate osa kohta ses lavastuses, kuni tõdesin, et ükskõik kui kaua lavastajatel "Isuri eepose" idee ka meeles mõlkunud pole, Tormise muusika, igaviku ja looduse vastu nad siiski nüüd saanud ei ole.<br />
<br />
Teatriime asemel sündis veel üks võrdlus "Tokerjatega". Pärast etenduse lõppu ootas metsa servas kaetud laud sooja hernepudru, sigurikohvi ja kuklitega. Heili Sibrits nimetab <a href="http://kultuur.postimees.ee/3288487/naised-vedasid-tormise-rappa-ja-mehed-tehasesse">Postimehes</a> "Isuri eepose" lavastust kunsti ja elamusturismi piiril liikumiseks. Kui "Tokerjate" puhul oli õhtusöök etenduse osa, siis "Isuri eeposes" pakuti hommikusööki pärast etendust. Nii sai unenäoline muusikaline rännak hõimurahvaste juurde minevikuks ja algas tavaline päev. Hommikusöök söödud, kõndisid vaatajad tagasi autode, busside juurde. Metsatee oli juba tuttav ja oli ka rohkem aega süveneda kahele poole tee äärde kaskede külge kinnitatud isurite elu-olu-piltidesse. Kui buss jälle Rahvusraamatukogu ees peatus, oli kell umbes 9. Inimesed läksid tööle, Omnibussistki astuti välja justkui uue inimesena - kummikute asemel kontsakingad jalas. Mu jaoks oli nähtu, kuuldu ja kogetu sedapuhku kõvasti elamusturismi poole kaldu.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-81714181530083806222015-08-06T00:15:00.000+02:002015-08-06T00:15:10.115+02:00"Vargamäe unistaja" - ikka VargamäelAlbu vald on kujunenud Eestis teatrilooliselt oluliseks kohaks. Selle märgiks saab praegu Albu mõisas vaadata teatrikunstnik Pille Jänese koostatud ja kureeritud näitust "17 teatrisuve Albus ja Vargamäel", samal ajal mängitakse A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel teist suve Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud <a href="http://albu.ee/wp-content/uploads/2015/07/vargam%C3%A4e-unistaja-2015_netti.jpg">"Vargamäe unistajat"</a>.<br />
<br />
Urmas Lennuk on "Tõest ja õigusest" ennegi näidendeid kirjutanud ja eks neid epopöa mis tahes osast loodud lugusid on ka Vargamäel ja mujal edukalt või vähem edukalt ikka ja jälle mängitud. Viis-kümme aastat tagasi oli tõeline Tammsaare-buum, praegu on lihtsalt hea meel, et Albu vald hoiab Tammsaare lavastamist jätkuvalt elus. On ikka põhjust Vargamäel käia! Mu teismeline laps sõnas täna, kui parkisime auto Vargamäe väravate taha, et see on ikka nii äge koht. Ta on seal varemgi käinud, ja ena, tahab tagasi! Rõõmustan ja olen südamest õnnelik, et meie kirjandusloo vaat et olulisim teos on ühte tavalist 21. sajandi inimesehakatist puudutama hakanud.<br />
<br />
Teater on elav ja muutuv kunst, paljuski sõltuvuses keskkonnast. Kuuldavasti tegid möödunud suvel "Vargamäe unistaja" etendustes kaasa päris põrsad (kelle Andres (Ott Sepp) pidi toast välja viskama ja et nad enam tuppa ei pääseks, tuli neile ka tara ukse ette ehitada. Tänavu sead niisama õue peal enam ringi joosta ei tohi, üldse on neid targem ilmarahva lähedusest eemal hoida. Sestap olid tuppa pääsenud hoopis kaks kana. Terviku koha pealt ei ole lavastus ilmselt eriti palju võitnud ega kaotanud, kuigi läbiva kujundina töötanuks sead ehk paremini, nagu korduvalt mainitud lehmad, keda armastasid nii Krõõt (Loore Martma) kui ka Mari (Liisa Pulk).<br />
<br />
Urmas Lennuki näidendi tekst on värske. Nüüdisaegne keel on segatud osavalt Tammsaare-aegsete teemadega. Nii on tekkinud veenev ja ajatu pilt, ikka eestlase ja meie vaeva olemusest. Vist kunagi varem pole Pearu (Tarmo Tagamets) paistnud nii heatahtlik ja positiivne tegelane. Ta mõjub väga nüüdisaegsena, toetades ikka ja jälle pea ühe või teise Andrese naise sülle. Mees, kes üritab kodus kehtestada võimu, aga on ometigi õrn ja igatseb hoopis hoolimist ja armastust. Andres, tõsine tööinimene, ei suuda sellist tüüpi tõsiselt võtta. Nendib vaid: "Jälle on see sitt siin siruli!" Andres unustab naise(d) ja lapsed, tema vastane ja armastatu on maa. Kaasiku ja rukkipõllu järele ihaldava Andrese rõõmu on Krõõdal keeruline jagada. Tema ei usu võitu soo üle.<br />
<br />
Lavastuse teeb värskeks eeskätt see, et ootamatult on laval kõik noored inimesed. Lootust, ootust ja unistusi täis. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi paremini visualiseerinud Krõõda malbe, tasase ja õrna oleku, kui seda teeb Loore Martma, samas väljendab Liisa Pulk parimal võimalikul moel Mari elurõõmu, lakkamatut lõkendavat naeru. Tasapisi hävitab töö muidugi temagi rõõmu. Kuivendatud soo täidab Andrese ühe unistuse, kuid pojad on kodust välja läinud. Armastust ei tule.<br />
<br />
Mulle meeldis, et selles lavastuses on Ott Sepp andnud Andresele oma oleku. Usun, et Otil on süda õige koha peal - meile, eestlastele, siin ja praegu mõistetava soone peal. Tema Andres kujuneb ja muutub aja ja eluga, aga keskendub peamisele. Õrnu naisi vaadates on muidugi kahju, et nende jaoks aega ei jätku, aga mõistame ju tegelikult, et on pakilisematki tegemist kui armastada. Väga vajalik lavastus!merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-70560131952307349892015-08-01T23:22:00.002+02:002015-08-01T23:22:25.616+02:00Kus sa oled, Juhan Liiv?Urmas Vadi äraspidine tõlgendus Juhan Liivi loomingust ja elust - <a href="http://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/draama/kus-sa-oled-juhan-liiv-37586">"Kus sa oled, Juhan Liiv?"</a> - esietendus Alatskivil Liivi muuseumis juba möödunud suvel. Mina jõudsin seda vaatama alles nüüd. Õnnestunud näidendist räägib ka tõik, et Kultuurkapital nimetas selle teatriteksti möödunud aastal ilmunud näitekirjanduse aastaauhinna <a href="http://www.kulka.ee/sihtkapitalid/kirjandus/eesti-kultuurkapitali-kirjanduse-sihtkapitali-2014-a-nominendid-selgunud">nominendiks</a>.<br />
<br />
Liivi muuseumi rehe all mängivad Aarne Soro, Raivo E. Tamm, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk. Valguslahendus on erakordne, sest publikul tuleb ise valida, keda ja mida parasjagu valgustada. Aga see töötab! Vähemalt õhtusel ajal (mõni etendus on vist ka päeval?), kui rehe all läheb aina pimedamaks. Nii võimenduvad nüansid järk-järgult ja ühest küljest on lugu arenedes üha mustvalgem, teisest küljest otseses sõltuvuses "valgustajate" tahtest.<br />
<br />
Esimeses vaatuses on ridade vahelt lugemist rohkem, samas eeldab see ilmselt Juhan Liivi loomingu tundmist. Aga kes ei tunne? Või ega ma ju ei tea, kuidas ja mida täpselt näevad need, kes Liivi teada-tuntud luuletusi kuulnud või lugenud pole ... Meeldetuletamise peale on mõeldud (kavalehtki koosneb luuletustest), nagu ka selle peale, et näidendi tekst peaks mõjuma naljaka ja põnevana siiski, kui Juhan Liivi looming ise ei kõneta. Vadi tekst on tõesti leidlik ning nii lähemalt kui ka kaugemalt kohale tulnud publikule huvitav jälgida. Raivo E. Tamme rännumees räägib talutüdrukule endast tänapäevase loo ja etendus läheb lahti.<br />
<br />
Esimeses vaatuses seletatakse elu luuletus luuletuse haaval lahti. Johannes ehk Juhan (Aarne Soro) kogeb isa (Raivo E. Tamm) mõistmatust ja ema (Klaudia Tiitsmaa) jäägitut armastust, jõuab linna, olles veendunud, et ta on andekas luuletaja, õiges kohas. Vend Jakob (Jaan Pehk) selgitab aga, et isamaast kirjutada ei ole moodne, luuletama peab nii nagu Koidula, üleüldse on parem olla naine. Juhan ei heitu, on hoopis enam kui kindel, et see, mida tema teeb ja kirjutab, on parem ja õige: <i>"Praegu teatakse mind tänu sinule, Jakob, aga kunagi tuleb aeg, mil sind tuntakse tänu minule."</i> Teises vaatuses kaotavad sõnamängud värskuse, lugu muutub tuttavaks ja liiga selgeks. Viisistatud luuletuste ettekandedki ei ärgita midagi sügavamalt otsima. Seda, et Juhan Liiv uskus end olevat Poola kuningas, teab ju igaüks, ja seda, et nooreestlased teda aidata tahtsid, teatakse niisamuti. Võimalik, et esimese vaatuse põnevus ridade vahelt väheteada fakte otsida pidi teises vaatuses asenduma vastupidisega, aga mina ei läinud sellega kohe kaasa?<br />
<br />
Näitlejaist meeldis enim Klaudia Tiitsmaa, kes noorusest hoolimata suutis olla nii tüdruk, ema kui ka proua. Tema malbe, vajaduse korral kohmetu olek oli alati õige. Raivo E. Tamm sai arvukates rollides ootuspäraselt hästi hakkama. Ümberkehastumisvõime on näitlejameisterlikkuse tunnus, aga selles lavastuses (näidendis?) muutus ta kord ühelt, kord teiselt poolt justkui sekundandina mängu ilmudes pikapeale liiga staatiliseks. Sellisena täitis ta osava koomikuna küll paljusid eriilmelisi rolle, kuid meelde jäävad neist eeskätt isa ja "mingi tüüp". Justkui näidendi topeltraami moodustas Jaan Pehki kehastatud jumala kuju, kes pilvepiirilt Juhanile õpetussõnu jagas ning maale käima tulles pillil tinistas ja Juhani kirjutatud laule laulis.<br />
<br />
Ei imestaks, kui Vadi on juba näidendi kirjutamisel peategelase ehk Juhan Liivi rollis silmas pidanud just Aarne Soro. Igatahes on tema Juhan Liivi rollis väga õige valik. (Hull)julgus ja enesekindlus on omased pigem tänapäevale, aga selline võrdlus ongi vajalik, et leida see keegi, kes suudaks praegu täita Juhan Liivist jäänud tühja koha. Olgu siis laval või elus. Mängukoht Alatskivil Liivi muuseumis on kui minek tagasi juurte, algpõhjuste, peamise juurde. Retooriline soov meie aja Liivi leida püsib.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-75433541011092765122015-07-25T22:41:00.002+02:002015-07-25T22:41:15.788+02:00IngelandLäksin täna raamatupoodi ja ostsin August Gailiti "Ekke Moori". Olen alati Gailiti loomingut armastanud, aga "Ekke Moori" polnud lugenud. Tõnu Õnnepalu teoseid olen siit-sealt lugenud, aga tema kirjutatu ei meeldi mulle eriti. Sestap olen jätnud tähelepanuta ka tema hiljutised teatritükid. Saueaugu Teatritalu peremehe Margus Kasterpalu palvel kirjutas Õnnepalu "Ekke Moori" ainelise näidendi <a href="http://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/suvelavastus/saueaugu-teatritalu-ingeland-37839/">"Ingeland"</a>. Aleksander Eelmaa lavastajakäe all sündis sellest nüüd Saueaugul üks neist lavastusist, miks ma teatrit mitte ainult ei armasta, vaid jumaldan!<div>
<br /></div>
<div>
Inimeseks või inimesena olemise lõpmatu küsimus on Ekke Mooril (Pääru Oja) mõtteis, kui ta kodutalust lahkub. Eneken (Külli Teetamm) ütleb ka, et tulgu tagasi siis, kui on enese leidnud. Ega ta tahagi jääda, sest Ekkes on lapsest saadik sees see rahutus, mis sunnib vaatama "lahtiste allikate" poole. Ta ei varja, et liigub aina edasi - kusagil peab ju olema tema õnn ... ja armastus.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
"Ingelandi" esimene vaatus mõjus kui pildikeste kogum külaelust, kõigi oma murede, rõõmude, ootuste ja lootustega, ometigi suutis juba seegi vaatajat raputada. Selles lavastuses on koos varemgi Saueaugul nähtud näitlejad, ent nad kõik teevad imetlusväärsed rollid. Pääru Oja Ekke Moor on kirjeldamatult täpselt lahendatud karakter. Temas on kõik inimsuse paremad omadused, olgugi et ümbritsev kadedus ei luba teda igas olukorras armastada. Kaie Mihkelson ja Tõnu Oja täidavad rolle, kus elutarkus peaks allikate otsijaile teed näitama, Kaspar Velberg jääb üldpildis tagaplaanile, aga see ei kahanda tema olulisust ses lavastuses ega headust tõsise töömehe kujutamisel. Ja muidugi Külli Teetamm, kes nii Enekeni kui mõne teise tütarlapsena on ühtviisi valguskiir ja päästeingel. Tõesti! Mitte ühtegi kriitikanoolt pole selle ansambli pihta põhjust suunata. Imepärane tervik. Justkui võõrkehana, aga äärmiselt vajaliku ja vältimatu võõrkehana - peen elu-olu, prantsuse keel ja "meel" lihtsa, väsinud rännumehe peatuspunktis - tuli ka Tõnu Õnnepalul endal lõpus lavale astuda.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Tegelikult tahtsin rääkida hoopis lavastuse teisest vaatusest. Sellest, kus Pääru Oja monoloog päästis valla mu pisarad. Sellistes kohtades tahaks ikka ja jälle hüüda, et pidage hoogu, oodake, las ma kogun end pisut, kuid seda muidugi ei juhtu. Ja siis taban end jälle mõttelt, et mina vaatajana võin ju nutta, pisaraid tagasi hoida, üritada end välja lülitada, aga tema seal laval peab edasi mängima ... Harva, väga harva juhtub, et näitleja hääl murdub päriselt. Pääru hääl katkes. Pidigi katkema, muidu poleks selles armastusavalduses olnud väge. Uhkesti riidesse ehitud lihtne töömees vajub üha enam julgust koguma, samas kui Ekke lendab unistustes koju, Enekeni juurde. Maagiline! Tohutult kurb niisamuti.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kolmandas vaatuses saab Ekke rännakute ring täis: karmi põhjamaa mees annab mõistlike sõnadega mõista, et tee enda juurde võib ka tinglikult ette võtta, ja juba viidatud ülemkelner peenes restoranis ei pruugi palju näinud meest sugugi paremini mõista. Aastad lähevad, ja kui Ekke oma rännakutelt koju tagasi jõuab, meenusid mulle järsku ühe sõbra hiljuti öeldud sõnad: "Tagasi minna ei saa, elus tuleb minna edasi." Too sõber oli tookord nii veenev, et jäin teda uskuma. Nüüd oli Ekke Moor veenvam. Kandis Ingelandi ja Enekeni endaga kaasas. Aga kas ikka peab midagi ja kedagi kogu aeg kaasas kandma? Kas poleks lihtsam (ja ausam?) olla koos? Teisalt jällegi, kas elu ja ilm muudab meid nii palju, et tagasi minna ei saa?</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Mulle meeldib Gailiti juures just see, et tema idealistlikkus ei paista naivistlikult. Ja mul on ääretult hea meel, et Õnnepalu on just need kohad "Ekke Moorist" üles leidnud ja üles märkinud. Saueaugu Teatritalu on mu südame jäägitult võitnud. Sinna kisub ikka tagasi teater selle kõige paremas tähenduses. Lavastused kohas, kus koht annab väga palju juurde. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Olgugi et lavastuse lõpustseenis purtsatas saalitäis vaatajaid naerma, kui Ekke-Eneken autoga Ingelandi laadale kihutasid, võinuks see auto siiski olemata olla. Selline lahendus oli kontekstist väljas, isegi kohatu. Miks mitte minna lihtsalt käsikäes, lõpuks ometi käsikäes, koos? Aga olgu. "Ingeland" jääb sest suvest kindlasti meelde.</div>
merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-8747993162768583112015-07-21T14:30:00.000+02:002015-08-03T04:30:13.084+02:00"Grace ja Glorie" Rehe küünisEi tea, kui mitu korda ma seda juba öelnud olen, aga kui teater tuuakse peaaegu koju kätte, on patt minemata jätta. <a href="http://www.sundown.ee/#!current-production/cb3i">"Grace ja Glorie"</a> Saku lähedal Rehe küünis on just niisugune näide. Küsimus oli ainult sobivas vabas suveõhtus, mida oli esimeste etenduste ajal võimalik ka valida. Ilm ei loe, sest mängitakse ju siseruumis.<br />
<br />
Olgugi et Tom Ziegleri "Grace ja Glorie" oli alles mõni aasta tagasi Ugala teatri repertuaaris (osades Leila Säälik ja Kadri Lepp), mina seda lavastust ei näinud. Tõtt-öelda ei mäleta eriti ka retseptsiooni, et võinuks nüüdse, Sakus mängitava lavastuse vastu suuremat huvi tunda. Nii et ei osanud eriti midagi oodata. Peale selle muidugi, et Ülle Kaljustet ja Hilje Murelit on ikka hea laval näha.<br />
<br />
Vilja Nyholm-Palmil on "Grace'i ja Glorie" lavastusega õnnestunud kujutada ja tõlgendada Ziegleri näidendit nii, et leebe huumori, elujaatamise, lootuse ja lohutuse (millega piletimüügiportaalis lavastust tutvustatakse) kõrval avaldub ka vastupidine elupale. Ülle Kaljuste Grace on vitaalne, teravmeelne ja taibukas vana naine. Raske on uskuda, et talle on vaja hooldajat ja et ta ei saa enam hakkama. Kirjelduse järgi peaks ta olema rumal, kitsarinnaline ja jõuetu. Eks ole sedagi, kuid kokkuvõttes ei tähenda eelöeldu sugugi, et Ülle Kaljuste ei sobiks sellesse rolli. Vastupidi! Elu ei ole lihtsalt nii lihtne. Mulle tohutult meeldis, kuidas ta mängis välja leppimise. Mitte ainult haiguse ja vanusega leppimise, vaid selle, et oled "valmis". Kui oled vähihaige, 90aastane ja arstide sõnul on elada antud veel viimased elupäevad, ei ole ju mingit tähtsust eluvõõra vabatahtliku manitsusel, et "soola liigne tarvitamine vähendavat arvukate uuringute kohaselt eluiga kümme aastat".<br />
<br />
Vitaalse, tulevikku vaatava Grace'i kõrval on Hilje Mureli Glorie tüdinud, ametlik. Teatavas mõttes on Murelil täita isegi raskem ülesanne. Esimeses vaatuses paistab tema tegelaskuju justkui mõnest ameerika filmist pärit naiivsevõitu keskealine naine, kellel on kõik olemas ja kes on nüüd igavuse peletamiseks otsinud endale tegevust vabatahtlikuna lootusetult haigete lohutamise ja neile seltsiks olemisega. Ajapikku ilmneb, et Glorie on (olnud) edukas ja jõuline naine, kes on saavutanud kõik ja siis jälle kõik kaotanud, langenud lõpuks sügavasse depressiooni jne. Klassikaliselt kaasaegne. Niisuguse mitmepalgelisuse väljamängimine eeldab aga rolli süvitsi arendamist, mis õnnestub näitlejannal väga peenelt.<br />
<br />
Teise vaatuse alguses tüdinesin korraks ära, sest kogu näidend paistis nii ameerikalik - korrektne halastuse ja lohutuse tiraad, mille taustal kostis üks halvale suhtele viitav telefonikõne. Jälle nagu filmis! Meelde jäi ka Grace'i küsimusele, kuidas Glorie mees seda talub, et naine pidevalt öösiti kodust ära on, antud vastus: "Mis tal muud üle jääb?" Sest hetkest peale paistis kogu lugu palju mitmekihilisem. Kuni sinnani välja, et eduka ärinaise hooldustöö on puhas äritehing, mis päädib pärast mõningast panustamist väärilise pärandusosaga. Grace'i eest hoolitsemine osutus lihtsalt oodatust keerulisemaks. Loole veelgi peenemat tõlgendust otsides tekkis lõpuks kahtlus, kas Glorie polnud mitte ise see sugulane, keda Grace vaid ette loetud kirjade kaudu tundis ja teadis ...<br />
<br />
Lavastus kulgeb mõnusas humoorikas rütmis ja heas tempos, mis on kahe-näitleja-tüki puhul väga oluline. Kuidas ja mida vaataja siit kaasa võtab, on iseasi. Teksti sügavamad kihid tulevad esile eeskätt tänu suurepärastele näitlejatöödele, ent ka pealiskihid on oma inimlike ja igaveste teemade tõttu tähenduslikud.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-67274493925068647722014-08-04T11:36:00.002+02:002014-08-26T01:17:47.069+02:00"Suur vend", Lionel Shriver<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://4.bp.blogspot.com/-8fhODNIP8eY/U99UKzOjp4I/AAAAAAAAAV8/YrYMeKWKuyc/s1600/14922.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="http://4.bp.blogspot.com/-8fhODNIP8eY/U99UKzOjp4I/AAAAAAAAAV8/YrYMeKWKuyc/s1600/14922.jpg" /></a></div>
Lionel Shriveri eelmine eesti keeles ilmunud raamat tekitas mus omajagu <a href="http://yksainus.blogspot.be/2011/12/kas-me-peame-raakima-kevinist.html">küsimusi</a>. Tema järgmine eesti keeles ilmunud raamat - <a href="http://www.varrak.ee/product/14655/">"Suur vend"</a> - on üldiselt samuti tore lobe lugemine ja enamik sellest oli tõesti täitsa nauditav. Ameerikalikust moraliseerivast toonist vaatasin mööda ja elasin lihtsalt kaasa peategelase mõttevoolule. Leidlik oli, et "suur" on siin raamatus mitmetähenduslik. Ülekaalulisuse teema on igati aktuaalne ja vanem vend ongi suur vend, kes on neli aastat noorema õe jaoks eeskuju, iidol ja kaitseingel. Ajakirjanikutausta tõttu oskab Shriver üles korjata päevakohaseid teemasid. Paraku kadus selle raamatuga minu huvi Shriveri teoste lugemise vastu.<br />
<br />
Nii jabura lõpuga raamatut ei teagi kohe teist nimetada! Lõpp mõjus nagu epiloog, mis oleks võinud jääda kirjutamata, sest sisuliselt nullis autor sellega eelnenud 330 lehekülge.<br />
<br />
Olgu siis juba täielik utoopia, ebareaalne lugu. Või ka täiesti reaalne. Aga öelda, et kõik, mis ma kirjutasin, on vale, väljamõeldis, on lihtsalt arusaamatu. Mõni stseen (näiteks need, kus kirjeldatakse, milliseid maitsvaid roogasid Edison valmistas) oli ebausutav, aga üldiselt võib Pandora "programm" olla siiski edukas ja hea lõpuga muinasjutuna toiminuks kogu romaan siiski kenasti. Ilukirjandus ongi ILU-kirjandus. Milleks lugejat alahinnata ja rõhutada, et ärge seda lugu nüüd tõe pähe võtke või kodus järele proovige?<br />
<br />
Kui jätta kõrvale Pandora ja venna suhted, on samavõrd olulised liinid raamatus Pandora pere (abikaasa ja selle lapsed esimesest abielust) ning Pandora ja tema venna lapsepõlvekodu eesotsas isa, vara surnud ema ja Hollywoodi meelelahutustööstusega. Peale selle veel edukas äri, mis näitab tänapäeva tarbimisühiskonna võlu ja valu ülekaalulise venna kõverpeeglis. Üks eeldab klantsajakirjadele poseerimist, "pildil" olemist ja laitmatut välimust, teine tõukab kõigest ja kõigist eemale, kujundab põlglikkust. Vaieldamatult olid õde-venda mõlemad andekad ja edukad inimesed, kes olid suutnud läbi luua USAs, kus erilistest ja silmapaistvatest inimestest pole puudus. Teisalt jällegi on seal võimalik ära kaduda, ilma et keegi sind teaks.<br />
<br />
Pandora abikaasa ülitervislikud eluviisid mõjutasid paratamatult peresuhteid. Paistab, et sellelgi olid oma põhjused, aga sootuks selgem on, et selline põhimõttekindlus ainult peletab teisi inimesi.<br />
<br />
Pandora näitlejast isa, kes oli aastaid pereseriaali armastatud kangelane, ei olnud jõudnud kuhugi. See liin on raamatus selgelt ületähtsustatud ja liiga palju ruumi saanud, sest teletähtede untsuläinud elusid on viimastel aastatel kirjanduses ja kinos juba piisavalt kajastatud. Midagi uut siit teada ei saa. Tekib hoopis tunne, et "Suure venna" hädad hakkavad peale keeruliste teemade rohkusest. Oletagem, et Shriver on püüdnud süüvida ülesöömise ja ebaõnnestumiste põhjustesse, aga põhjuseks võibki olla mis tahes.<br />
<br />
Hoopis arusaamatuks jäi mulle õe-venna kiindumuses probleemi nägemine. Võimalik, et see on mingi Ameerika värk, millest ma lihtsalt midagi ei tea. Juba see, et Pandora otsustas venna pärast kodust ära kolida, oli ootamatu ja suhte proovikivi. Mida aeg edasi, seda veidram tundus, et Pandora silmis polnud midagi muutunud ja et Fletcher endiselt ootas, aga mind ei veennud peaaegu ükski Pandora mõtisklustest või dialoogidest Fletcheriga, mis osutasid jätkuvale kooselule vennaga.<br />
<br />
Veel kord: kui seda lõppu polnuks, olnuks päris hea raamat. Teemasid oli veidi palju, aga allteksti võib soovi korral tõlgendada võimsa "Big Brother'i" kujundi kaudu ja siis jällegi lihtsamini ei saa.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-28645676755042105452014-07-28T13:10:00.001+02:002014-08-07T14:29:45.333+02:00Steinberger Tafelrunde ja RüdesheimSuvi on festivalide aeg. Saksamaal näib kogu suve ainult üks suur festival olevatki. Juuli viimase laupäeva hommikul mõtlesime, et võiks minna üritusele, mille nimi on <a href="http://www.rheingau-musik-festival.de/die-steinberger-tafelrunde-zieht-sich-durch-den-steinberger-weinberg-mit-musik-wein-und-vesper,event.html">Steinberger Tafelrunde</a>. Tegemist on omamoodi vabaõhukontserdiga, mis toimub pea kogu suve kestva <a href="http://www.rheingau-musik-festival.de/">Rheingau Musik Festivali</a> raames. Iga ilmaga, aga seekord oli väga-väga ilus ja soe suvepäev.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-bidXjzcXbvE/U9-4e_HNipI/AAAAAAAAAWM/35vjDKhE008/s1600/projekt_image121217131055-242.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://2.bp.blogspot.com/-bidXjzcXbvE/U9-4e_HNipI/AAAAAAAAAWM/35vjDKhE008/s1600/projekt_image121217131055-242.jpg" height="212" width="320" /></a></div>
<br />
Sama ilusal suveõhtul oli viinamarjaväljade vahele üles seatud 600meetrine laud, kuhu mahub istuma umbes 1200 inimest. Krõbeda piletihinna sisse kuulub muusika, korralik külmlaud ning pudel vett ja kohalikku valget veini. Laudade ääres olid siin-seal lavad, kus vastavalt programmile võimendati muusikat kõlaritesse, lisaks veel marssivad orkestrikesed. Kõik see oli soojal päikselisel suveõhtul kirjeldamatult tore ja ilus. Muusikat võinuks tegelikult veelgi enam olla ja mittesakslasena ei osanud saadud elamust ilmselt täiel määral hinnatagi. Paljud kohalikud tundusid olevat saabunud väikeste sõpruskondade kaupa, et seltsis veini ja muusikat nautida. Pidu kestis kella viiest kuni kella kümneni.<br />
<br />
Mõte Tafelrundele minna tekkis ootamatult. Omamata täpset ettekujutust, kus ja kuidas kõik toimub, otsustasime kusagile lähedale ööbima jääda. Leidsime umbes kümne kilomeetri kaugusel Reini-äärse Rüdesheimi nimelise linnakese. Kui enne õhtust üritust ööbimiskohta jõudsime, oli veel natuke aega, et linnas ja jõe ääres ringi jalutada. Esmamulje oli hunnitu: veinikelder veinikeldris kinni, üdini saksalikud väikesed majad. Paistis ka silma, et turistidega arvestatakse selles linnas igati. Lihtsalt täiuslik. Püüdsime lõputute söögi-joogikohtade hulgast leida mõnda, kuhu ehk pärast kontserti tahaks istuma minna ning kogu ilu ja hõngu õhtuse Reini kaldal endasse ammutada.<br />
<br />
Kui kontserdilt tagasi tulime, olime tegelikult endiselt otsustusvõimetud ja jalutasime niisama ringi. Kuni ... tänavani, kus tundus, et igas baaris ja söögikohas oli elav muusika ja inimesed tantsisid. See oli <a href="http://www.drosselgasse.de/">Drosselgasse</a>. Alles pärast lugesime, et see tänav on maailmakuulus. Patt olnuks niisugune võimalus kasutamata jätta, ja nii me ühte kohta maha istusimegi. Moosekandid olid lihtsad kõrtsimuusikud, kes laulsid saksa šlaagreid ja 1980.-1990. aastate hittlugusid vaheldumisi. Valdavalt pensioniealised sakslased lõid tantsu, ja mis peamine - kõik olid hästi-hästi rõõmsad.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://3.bp.blogspot.com/-_lOABLgBVnM/U-Nlweh2xuI/AAAAAAAAAWk/9R9v5zc_Wh8/s1600/Drosselgasse1.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://3.bp.blogspot.com/-_lOABLgBVnM/U-Nlweh2xuI/AAAAAAAAAWk/9R9v5zc_Wh8/s1600/Drosselgasse1.jpg" height="320" width="240" /></a></div>
<br /><br />
Järgmisel hommikul proovisime ühes kohvikus <a href="http://www.asbach.de/html/deutsch/trinkgenuss/ruedesheimer_spezialitaeten/kaffee.php">Rüdesheimi kohvi</a>. Selle aluseks on kohalik brändi - Asbach -, millele lisatakse mõni tükk suhkrut ja mis pannakse siis põlema, et tekiks karamelline maitse. Seejärel kallatakse peale musta kohvi ja kõige lõpus lisatakse vahukoorekuhi. Kuna mina suhkruga kohvi ei joo, ei vaimustanud eriti ka see jook (kange alkoholiga). Proovida tasus küll.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://2.bp.blogspot.com/-mvgGUe1pPgA/U-NlgD5lwlI/AAAAAAAAAWc/FkZZZ6rBZ18/s1600/pic_ruedesh_kaff.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://2.bp.blogspot.com/-mvgGUe1pPgA/U-NlgD5lwlI/AAAAAAAAAWc/FkZZZ6rBZ18/s1600/pic_ruedesh_kaff.jpg" /></a></div>
<br />
Kui kohv joodud, otsisime samast lähedalt üles koha, kust sai köisraudteega sõita üle viinamarjaväljade üles mäe otsa, vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusele <a href="http://www.niederwalddenkmal.com/">Niederwalddenkmalist</a>. Seda 38 meetri kõrgust 1883. aastal avatud mälestusmärki tuntakse ka nimega "Germania", et tähistada Saksa keisririigi sündi pärast sakslaste võitu prantslaste üle Preisi-Prantsusmaa sõjas.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://1.bp.blogspot.com/-wUxlZHXrDAs/U-NvQioYfcI/AAAAAAAAAW0/swMnCTg0PTU/s1600/niederwalddenkmal.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://1.bp.blogspot.com/-wUxlZHXrDAs/U-NvQioYfcI/AAAAAAAAAW0/swMnCTg0PTU/s1600/niederwalddenkmal.jpg" height="320" width="270" /></a></div>
<br />
Väga võimas vaatepilt. Eriti mõjus on aga vaade, mis mälestusmärgi jalamilt orgu, Reinile ja ümberkaudsetele viinamarjaistandustele avaneb. Ilm oli jätkuvalt suvesoe, taevas selge ja sinine. Spontaansed otsused ja mõtted võivad vahetevahel pakkuda elamusi, mida ei oska kujutledagi. Rüdesheim on igatahes koht Saksamaal, mida soovitan võimaluse korral kindlasti külastada.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-64124016238638338732014-07-20T10:24:00.001+02:002014-07-24T23:15:30.521+02:00Laurence Jonesi kontsert bluusi- ja džässirallilSamal ajal, kui Eesti meedias arutati tuliselt selle üle, kas Steven Seagal ikka peaks olema Augustibluusi peaesineja, ootasin mina põnevusega ühte teist bluusi- ja džässifestivali - 20. korda toimunud <a href="http://festivals.lcto.lu/fr/blues-n-jazz-rallye/page-principale">Blues 'n Jazz Rallye</a>'t, mida mul sel suvel esmakordselt külastada õnnestus. Üritus algas kell 19.00 ja vältas varaste hommikutundideni. Ilm oli soe ja imeilus. Jaluta ainult sõbralikus vanalinna orus ringi, ühe lava juurest teise juurde ja naudi! Üheteistkümnel laval oli 50 kontserti.<br />
<br />
See öö jääb kauaks meelde. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud, saanud või jõudnud kõiki kontserte kuulata. Esinejate nimed ei öelnud niikuinii midagi. Seetõttu jalutasime, nagu ilmselt publiku enamus, lihtsalt siin-seal ringi ja jäime mõne lava juurde seisma, et muusikat kuulata. Oli nii- ja naasugust.<br />
<br />
Poole kümneks jõudsime ühe kõrgema künka otsas oleva lava taha. Parasjagu juhatas oma esinemist sisse uus artist. Selgus, et oli noor britt. Liikusin lähemale ja jäin kuulama. Noormehe nimi oli <a href="http://www.laurencejonesmusic.com/">Laurence Jones</a>. Muusika, mida kolmeliikmeline bänd lavalt kuuldavale laskis, oli algusest lõpuni nii minu, et rohkem ei osanud ega tahtnudki enam sellest õhtust oodata. Paaritunnine kontsert möödus imekiiresti ja meeleolu oli üha ülevam. Kui bänd laulmise-mängimise lõpetas, seadsin tasakesi samme kodu poole. Selline tunne oli, nagu oleks käinud ühe bändi kontserdil, mitte lihtsalt linna peal jalutamas, muusikarallil muusikat kuulamas.<br />
<br />
Päris otsejoones kodutee muidugi ei kulgenud, sest teele jäi ikka veel väikesi lavasid, kus keegi muudkui musitseeris. Oli kohti, kus ühel pool teed laulis üks artist ja teisel pool teine. Ilmselgelt pidid nad üksteisest sellistel tänavanurkadel üle mängima. Ka kõik läheduses asuvad baarid ja klubid tundusid olevat üritusest haaratud. Näiteks klubis, kus tavaliselt on esinenud Eesti bändid, paistis ka mingi vahva pidu olevat, aga sinna me sisse enam astuda ei viitsinud.<br />
<br />
Olgu mis on, aga hea olemise tagab alati kõigepealt ilm. Soe suveõhtu ja -öö, hea muusika ... Ja hingel ongi nii hea, et võib igatsema jääda. Ilus nagu <a href="https://www.facebook.com/laurencejonesmusic/photos/a.465402113509325.104622.250688531647352/709750285741172/?type=1&theater">siin</a>!merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-85908326902492862002014-07-19T13:57:00.000+02:002014-07-19T13:57:22.961+02:00Tampere teatrifestivalil on tänavu eesti teatri programm<b>4.–10. augustini 2014</b> toimub Tamperes järjekordne teatrifestival <a href="http://www.teatterikesa.fi/">Tampereen Teatterikesä</a>, mille põhiprogrammis etendub mitu eesti teatri lavastust. Koondnime "Case Viro" all saab vaadata nelja lavastust: Soome-Eesti ühistööna sündinud Rakvere Teatri, Teatteri Vanha Juko ja Teatteri Telakka lavastus <a href="http://www.rakvereteater.ee/teater/lavastus/kookkeittio/">"Köök/Keittiö"</a>, R.A.A.A.M.-i <a href="http://www.raaam.ee/Tuhermaa">"Tühermaa"</a>, Cabaret Rhizome’i <a href="http://www.cabaretrhizome.ee/lavastusedproductions/mutanttants-ehk-tuhat-tantsu-mida-tantsida-enne-kui-sured/">"Mutantants"</a> ja Teater NO99 <a href="http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=71">"Suur õgimine"</a>.<br />
<br />
Mänguajad on järgmised:<br />
<br />
<a href="http://www.teatterikesa.fi/in_english/the_main_programme/international-performances/case-estonia-kitchen/"><b>Köök/Keittiö</b></a> - Teatteri Telakka<br />
<br />
Esmaspäeval, 4. augustil 2014 kl 19.00<br />
Teisipäeval, 5. augustil 2014 kl 19.00<br />
<br />
<a href="http://www.teatterikesa.fi/in_english/the_main_programme/international-performances/case-estonia-wasteland/"><b>Tühermaa</b></a> - Tampere-talo, Sorsapuistosali<br />
<br />
Kolmapäeval, 6. augustil 2014 kl 19.00<br />
Neljapäeval, 7. augustil 2014 kl 16.30<br />
<br />
<a href="http://www.teatterikesa.fi/in_english/the_main_programme/international-performances/case-estonia-mutantdance/"><b>Mutantants</b></a> - Hällä-näyttämö<br />
<br />
Neljapäeval, 7. augustil 2014 kl 19.00<br />
Reedel, 8. augustil 2014 kl 14.00<br />
<br />
<a href="http://www.teatterikesa.fi/in_english/the_main_programme/international-performances/case-estonia-the-big-feast/"><b>Suur õgimine</b></a> - Pakkahuone<br />
<br />
Reedel, 8. augustil 2014 kl 19.00<br />
Laupäeval, 9. augustil 2014 kl 19.00<br />
Pühapäeval, 10. augustil 2014 kl 14.00<br />
<br />
Festivali kõrvalprogrammis on veel <a href="http://piipjatuut.blogspot.com/">Piip ja Tuut Teatri</a> etendused lastele:<br />
<br />
Reedel, 8. augustil 2014 kl 13.00 - <a href="http://www.teatterikesa.fi/off-tampere/off-esitykset/piip-ja-tuut-konsertissa/">Särkänniemen ulkolava</a><br />
Reedel, 8. augustil 2014 kl 18.00 - <a href="http://www.teatterikesa.fi/off-tampere/off-esitykset/piip-ja-tuut-illallisella/">Vanha kirjastotalo, musikkisali</a><br />
Laupäeval, 9. augustil 2014 kl 12.00 - <a href="http://www.teatterikesa.fi/off-tampere/off-esitykset/piip-ja-tuut-konsertissa/">Vanha kirjastotalo, musikkisali</a><br />
<br />
Reedel, 8. augustil 2014 kl 16.30 saab Niagara kinos vaadata Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi dokumentaalfilmi <a href="http://www.teatterikesa.fi/paaohjelmisto/kansainvaliset-esitykset/case-viro-kust-tuleb/">"Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?"</a>. "Case Viro" kulmineerub samuti reedel, 8. augustil kl 23.00 K L U B I-s <a href="http://www.teatterikesa.fi/in_english/the_main_programme/international-performances/case-estonia-vaiko-eplik-eliit/">Vaiko Epliku kontserdiga</a>.<br />
<br />
Selle eesti teatri invasiooni raames on kavas korraldada veel ka draamaslämm, et tutvustada eesti uuemat draamakirjandust ja leida võimalusi eesti näitekirjanduse lavastamiseks Soomes ja Põhjamaades. Kes soovib, saab toetada <a href="http://www.hooandja.ee/projekt/eesti-teater-augustis-tampere-teatrifestivalile#tab-1-tab">Hooandja projekti</a>!merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-91146982307331143692014-07-10T22:22:00.001+02:002014-07-10T22:24:47.709+02:00"Imede aasta" Jäneda pullitalliteatrisTeatri võlu peitub sellistes lavastustes, nagu on näiteks <a href="http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=411">"Imede aasta"</a> Jäneda pullitalliteatris. Tiit Aleksejevi näidendis ja Madis Kalmeti lavastuses on olemas kõik, et publik saalis võiks tardvaikuses aja kulgu kuulata ning lasta sõnadel ja mõtetel otsida lae alt võimalust vabadusse pääseda. Laulupeojärgses patriootliku puudutuse rikkas õhus avanesid nähtud-kuuldud loo kihid eriti sümboolselt ja kergesti. Igal sõnal oli rääkida rohkemgi, kui ehk Tomi lakkamatust ja lõputust jutust kostus.<br />
<br />
Kuigi mingis mõttes on "Imede aasta" Rakvere Teatri "Leegionäride" järg, on neis kahes lavastuses ühist üksnes nii palju, et mõlema näidendi autor on Tiit Aleksejev, kelle tekste ma edaspidi vahele jätta ei plaani, ja lavastaja on Madis Kalmet, kelle viimase aasta (!) tööd on käsitatavad ainult ülivõrdes. Noh jah ... ja tegevusajaks valitud 1944. aasta ka ning otsesem ja kaudsem viitamine leegionäridele, Sinimägedele. Tarvo Sõmer teeb mõlemas lavastuses kaasa, kuid rollid on erinevad.<br />
<br />
"Imede aasta" puhul algas ja algab kõik <a href="http://kultuur.err.ee/v/teater/03be26fa-1a75-4c43-91e8-5a1bdf98cf51">mängukohast</a>, kindlale kohale tellitud ja valitud näidendist. Kui ma astusin Jäneda Pulli talli sisse, tundsin värske heina lõhna. Vana hobuvanker "küünis" tuletas meelde mu enda lapsepõlvekodus olnud küüni, kus seisis saan. Petrooleumilamp küünis mõjus küll ebausutavalt, aga see on detail. Jaanus Laagrikülli kujundus toetab igati lavastust ja üks asi on kohe selge - Jäneda Pulli tall on ideaalne koht, et rääkida Kesk-Eesti armastuslugu. Segaste aegade armastuse lugu.<br />
<br />
Rindejoone taha jäänud kolme noore eesti mehe puhul kerkib esile Tomi (Henrik Kalmet) ja Riksi (Helgur Rosenthal) vastasseis. Õrnahingelise kunstniku ja vaestest oludest pärit töölise - haritlase ja proletaarlase - sõjast muserdatud ja lõhutud hinged ekslevad tõe ja saatuse teel, olles aeg-ajalt rohkem või vähem teineteise meelevallas, püssitoru ees, aga ennekõike ikka mures eesti tüdruku Liina (Mari-Liis Lill) pärast. Kolmas (Tarvo Sõmer) on talumees, kes ajab Eesti asja omal lihtsal moel ja kes teab, et tema tee on koju loomade ja maade juurde. Ta igatseb siiralt ahjusooja taluleiba, täidab käsku, kuigi talus, ja elus, on hulk olulisemaid asju kui suurte riikide võimumängud. Redutajaid oma talu küünis varjav peremees (Hans Kaldoja) tõdeb elutargalt, et 1944. aastaks tekkinud või jäänud valikud on kesised, kuid valiku ja otsuse peab tegema igaüks ise.<br />
<br />
Näidendi pealkiri on laenatud inglise 17. sajandi luuletajalt John Drydenilt ja märgib ellujäämise imet, kui mingit võimalust ellu jääda ei tohiks olla. Teise maailmasõja lõpu eelsed lahingud Eestimaa pinnal, sõjaeelne ja -aegne keeruline ühiskondlik olukord, ekslevad inimesed ja lõpuks katkised noored inimhinged otsivad väsinult ja tüdinult väljapääsu. Liiga trafaretne? Ei ole! Aleksejevi teksti poeetilisus ilustab ehk liigselt vaest maainimest, kuid see kõik on nii ehe, et muutub hetkega mõistetavaks meie ajal pigem ega tekita küsimusi, kas ja milleks meile on vaja 70 aasta tagust lugu. Meile on selliseid näidendeid ja lavastusi alati vaja, et meenuks imed, mis aitavad mõista, et oleme elus. On ju ime, et ma olen olemas.<br />
<br />
Õigupoolest ei jätku mul sõnu, et kirjeldada, kui imeline see elamus Jänedal oli. Üks pealtnäha lihtne narratiiv võib olla kümneid kordi mõjusam kui kivisse raiutud klassika. Olgugi et see lugu on juba iseenesest meie klassika. Alati tasub üle korrata. Sõltuvalt vaataja teadmistest ja taustsüsteemist on "Imede aastas" teemasid, mis räägivad rohkem või vähem, aga üsna tõenäoliselt leiab siit igaüks oma teatriime. Kui sellest teatrisuvest midagi kindlasti "kaasa võtta", võtke Jänedalt "Imede aasta".merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-44355456555695051502014-07-09T10:24:00.003+02:002014-07-20T10:23:36.656+02:00"Kajakas" Tartu Ülikooli vanas kirikusTartu Ülikooli vana kiriku viimasele korrusele loodud suveteatrisaali lavakujundus oli ühtaegu leidlik, tšehhovlik ja lummav. Paberihundist läbi lastud paber markeeris puulehti, mis langesid väiksemagi puudutuse peale. Kõik ruumis viitas valgusele ja helgusele. Üksnes tume tüll eraldas ees- ja tagalava, et saaks varjata asju, mis kardavad valgust. Tiit Palu lavastas sellesse ruumi Tšehhovi "Kajaka", püüdes rõhutada (enese)hävitajalikkuse jäävust.<br />
<br />
Tšehhovi komöödiate eripära on selles, et need ei olegi komöödiad. Tegelased on naturalistlikud, tegevuses pole midagi rõhutatud, vaid elu kujutatakse täpselt niisugusena, nagu see tegelikult on. Ei olegi midagi naerda, pigem hakkab igav, sest seda, et elu on naljaks, teame ju niigi. Kui nüüd asetada selline lähtepunkt suure valge, lausa steriilselt mõjuva lavapildi sisse, paistab kõik õigesti olevat: korrastatud ruumis sipleb igaüks oma õnne nimel. Moodsas maailmas öeldakse, et luukered kolisevad igaühe kapis. Tšehhov on peenem - igaühe saatust mõjutab keegi teine ja pettumuse trotsiks ohverdatakse end kellelegi kolmandale. Vene klassika.<br />
<br />
Mul on mõnikord tunne, et vene klassika on meile liiga arusaadav ja seepärast ei saagi Tšehhovi tekstide peale naerda. Tšehhov ei ole lihtne autor, kuid seda nukram on, et Tiit Palu tõlgendus jäi mu jaoks arusaamatuks ja tekitas nõutust. Arvatavasti oli oma osa ka ruumi hädadel - kuigi istusin esimeses reas, ei olnud üsna pea saalis enam midagi hingata ja vaheaja ootamisest sai eesmärk omaette. See ei tähenda, et dialoogi ja etendust polnuks võimalik üldse jälgida.<br />
<br />
Üksikult võttes olid näitlejad ju head. Eriti Peeter Volkonski, kes ei pidanudki vürst Sorinit mängima, vaid oli päris. Merle Jääger punapäise Polina Andrejevnana oli kogu aeg kohal (eriti mõjus oli "stseen", kui nägin teda vaheajal õues Gustav Adolfi kuju juures pingil istumas - ikka justkui rollis ja etendus läks justkui edasi). Külliki Saldre Trepleva mõjus kõrgilt, aga rõhutas selgelt haavatavust. Kõrkuse virvarris vastandusid Šamrajev (Raivo Adlas) ja Medvedenko (Priit Strandberg). Esimene lihtsa inimesena suurte ja vägevate maailmas, teine abitult üritamas olla oma inimeste seas keegi, välja paista. Maria Soomets Niinana oli samuti hea, sest mängis südame murdumise suureks. Kahju, et Kütsarist (Trigorin) ei olnud talle väärilist partnerit - ei veennud mind ihaldusväärsus ega kirjaniku olek.<br />
<br />
Kokkuvõttes ei olnud Vanemuise "Kajakas" seda miskit, mis põhjendab praegusele vaatajale, miks see näidend on ikka lavastamist ja ülelugemist väärt. Enamgi veel - Palu tõlgendus ei olnud ju täielikult originaalitruu (kasutatud oli isegi tõlget, mida pole varem Eesti teatris kasutatud), aga rõhuasetused jäid ähmaseks.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-2516405669537732162014-05-23T23:14:00.000+02:002014-06-28T17:23:11.847+02:00Risttuules ...Kõik mu sõbrad ja tuttavad on justkui ühest suust öelnud, et nad ei julge seda filmi kinno vaatama minna. Ühest iseloomustavast sõnast - küüditamine - piisab, et mõista, et <a href="http://allfilm.ee/filmid/risttuules-2012-2/">"Risttuules"</a> pole naljafilm. Hoolimata sellest, et režissöör <a href="http://www.ohtuleht.ee/574756/risttuules-rezissoor-martti-helde-see-film-pole-kuuditamisest-vaid-armastusest">Martti Helde arvates</a> on see film hoopis armastusest. Tõsi, armastus on juhtteema. Samavõrd kui jõud, mida kokku võttes peategelane Erna (Laura Peterson) pärast Eestist väljasaatmist Siberis hakkama saab. Aga see kõik ei tee olematuks fakti, et tegemist on filmiga küüditamisest.<br />
<br />
Küüditamislugudes ei ole tegelikult enam midagi uut, mida ma juba ei teaks või näinud ei oleks. Pealegi arvan, et tegelikkuses oli kõik palju hullem, kui suudab kujutada mõni filmikaader. Nii et küüditamislood lihtsalt enam või praegu "ei müü" - osa meist väldib neid, surudes silmad-kõrvad kõvasti kinni, et hoiduda negatiivsest emotsioonist, ja teine osa (mille hulka kuulun ilmselgelt ka mina) vaatab ja leiab jälle, et jah, nii oli.<br />
<br />
Ometi oli "Risttuules" teistsugune. Tehniliselt teistsugune. Ma ei ole vist kunagi nii staatilist filmi näinud! Heas mõttes staatilist. Need mustvalged kaadrid, justkui pildid fotoalbumist, ühe elu hetkedest, ärkasid Erna kirjades elule. Meenusid küll nii mõnedki varem loetud kirjeldused kellegi Siberi-aastatest ja -elust ja Eestisse naasmisest, samuti meenus paar hiljutist mustvalget filmi kui ajalootruuduse rõhutajat, kuid "Risttuules" mõjub nagu vana fotoalbum, milles olevatel fotodel on rääkida oma lugu ja kõik koos räägivad tervet lugu. Meie endi lugu.<br />
<br />
Muidugi nutsin jälle lahinal, aga valust ja ebaõiglusest olulisem on tõepoolest armastus. Et Martti Helde on osanud armastuse ülimuse ja ülevuse just niisuguse filmi sisse panna, võib ju olla üllatav, kuid vähemalt mina sain siit vastuse ammu vaevanud küsimusele (mis see ikkagi on, millel põhineb inimese elutahe?). See on armastus. Aitäh, Laura, imeliselt ja veenvalt räägitud loo eest!merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-30028997010864054372014-04-16T10:51:00.004+02:002014-04-16T21:15:01.007+02:00"Aju jaht" LinnateatrisÕudus ja vägivald müüb. Seda teab Quentin Tarantinogi, kelle tähtsust ja tähendust Linnateatri <a href="http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/aju-jaht">"Aju jahis"</a> korduvalt rõhutatakse. Siiski ei mängita psühhothrillereid Eesti teatrilavadel just väga tihti. Anthony Horowitzi näidend on väärt materjal ja Diana Leesalu lavastuses muutuvad süngeimadki stseenid mänguliseks. Aeg-ajalt kostab saalist naeruturtsatusi, sest on näha, et näitlejatel on hea mängida ja peab ju säilima usk, et kõik ei saa tõsi olla.<br />
<br />
Niisugustest põnevuslugudest rääkimisel tuleb hoolega hoiduda lahenduse ärarääkimisest. Selle näidendi juures on hea, et päris ühest lahendusest siin rääkida ei saagi. Kui "võti" näib üsna alguses käes olevat, saab peagi selgeks, et mitte midagi pole selge. Veri, valu ja hirm ei jää tulemata ja olemata.<br />
<br />
Kõrgendatud Turvalisusega Haiglasse Vaimupuudega Kurjategijatele (<i>vahemärkusena: kes selle nime tõlkis???</i>) saabub kirjanik Mark Styler (Indrek Ojari), et koguda materjali oma uue raamatu jaoks. Kohtumist haigla juhataja doktor Farquhariga (Allan Noormets) peab ta paar tundi ootama ja kui juhataja lõpuks saabub, ei paista tollel aimugi olevat, miks kirjanik on tulnud ja miks ta on temaga kohtuda lubanud. Algab närvesööv mäng, mille tulemusel võib nii mõnelgi vaatajal maksa söömise isu pikaks ajaks ära minna. Styler soovib intervjueerida sarimõrvar Eastermani, kuid mitte miski ei aita teda eesmärgile lähemale. Ka kohale kutsutud õde Plimpton (Piret Kalda) raputab vaid õlgu väristades pead ja soovitab see mõte ära unustada. Veelgi enam, õde Plimpton poetab Stylerile salaja taskusse kirja, mida viimane küll lugeda ei saa, kuid millest võib ometigi järeldada, et maja turvalisusega on midagi tõsist lahti.<br />
<br />
Esimese vaatuse lõpuks tekkis mul korraks lootus (või kartus?), et lahendus on käes, aga siis polnuks ju teist vaatust vaja ... Nii et tuli, põnevusest oimetu, edasi vaadata.<br />
<br />
Vanasse mõisasse, mis asub aktiivsest elutegevusest eemal, rajatud vaimuhaigla pidi looma vangidele illusiooni elust, mis on väärt rohkem kui igavene elu. Kas ikka lõi? Huvitava kujundina käsitleb haigla juhataja väikekondanlikust maailmast väljarebimist: vaid vähesed jõuavad millegi tõelisega tippu, enamasti tuleb tähelepanu pälvida vägivallaaktidega. Kui ta Stylerit Eastermeni sisse minema sunnib, peaks see tähendama, et ainult nii on võimalik sarimõrvarit mõista. Eesmärk lükata Styleri enda hüpoteesid viimseni ümber, on ilmselt õige, kuid ma ei ole kindel, kas sarimõrvar end ise mõistab ... N-ö tavalised inimesedki ju ei mõista end ja oma motiive.<br />
<br />
"Aju jaht" on kvaliteetne meelelahutus. Näitlejad on lihtsalt suurepärased, ja mis peamine - pinget on õhus nii palju, et jääb vaid imestada, kuidas sellised tekstid üles leitakse. Tõepoolest, psühhodraama seansid võivad ajudele hakata ja üha keerulisem on juhtkonnale seletada, miks me neid kasutame.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-18261013593245526922014-04-13T23:05:00.005+02:002014-04-15T15:14:28.898+02:00Reigi õpetajaRoman Baskini <a href="http://www.vanemuine.ee/reigi-petaja">"Reigi õpetaja"</a> lavastuses asetub tähtsaimale kohale armukolmnurk. Seetõttu on tänapäeva vaatajal lavastust ajaloolisest kontekstist hoolimata lihtne jälgida. Ilmalik armastus ja abielu purunemine on ju üldmõistetavad, samamoodi tuleb tõdeda, et ligi neljasaja aasta jooksul ei ole inimeste hukkamõistus ja kadeduses midagi muutunud.<br />
<br />
Reigi kirikuõpetajast Paavali Lempeliusest (Jassi Zahharov), tema naisest Catharina Vyckenist (Karmen Puis) ja Stockholmist Reiki saadetud diakonist Jonas Kempest (Mati Turi) rääkiv Eduard Tubina ooper põhineb Aino Kallase samanimelisel jutustusel. Libreto autorid on Aino Kallas ise ja hiljem seda täiendanud Jaan Kross. "Reigi õpetaja" on mitmes mõttes omapärane teos. Esiteks võrdlemisi lühike - lavastus mahub kahte vaatusesse ja kestab paar tundi. Teiseks paistab teos silma retsitatiivsusega, mis nõuab lauljatelt küll rohkem näitlejameisterlikkust, kuid lihtsustab vaataja jaoks teose mõistmist. Teise vaatuse kohtustseen on ju peaaegu sõnateater, taustaks vaid meeleolu ja olustikku loov muusika.<br />
<br />
Jassi Zahharov kujutab kirikuõpetaja laia tunnetespektrit väga usutavalt. Ühtviisi kindlalt avalduvad põhjused, miks rahvas teda armastab või kuidas ta ägestub või kuidas ta loodab, et armastatud naine naaseks. Keelatud armuloo tuules kulgev ooper on siiski Reigi õpetaja lugu. See nõuab mitte ainult head lauljat, vaid väga head ooperilauljat, kelle näost, kehast ja olekust peaks paistma sisemine mure ja kelle kannatus tähelepanu pärast ei tohiks varjule jääda. Võrratu! Kõik see on Vanemuise lavastuse Reigi õpetajas olemas.<br />
<br />
Armastajapaari Catharina ja Jonase puhul on siiski mõni küsitavus. Libretost on tingitud, et nende armumine on sisuliselt silmapilkne, ja eelkõige lavastusest on tingitud, et Catharina armumise põhjus näib peituvat moodsal moel ootuses ja lootuses, et maailma lõppu (mida Reigi peaks olema) saadetud diakon võiks suurde linna igatseva noore naise "päästa". Solistid on ikka head. 17. sajand tiksub kuklas, ja päris kaasajaga kõike seletada ei saa. Kiusatus on küll.<br />
<br />
Orkester mängib Paul Mägi juhatusel imeliselt. Muusika voogab oluliste rõhuasetustega lavale ja sealt saali. Iir Hermeliini lavakujunduses on oskuslikult tabatud rannaküla õhustikku. Herman Sergo "Näkimadalad" on üks esimesi n-ö täiskasvanuraamatuid, mida teismeliseeast mäletan ja mille "sisse minek" toimus omal ajal sõna otseses mõttes nii, et kuigi ma polnud mitte kunagi Hiiumaal käinud, elustus Reigi kohana ja Hiiumaa laiemalt mu jaoks tollal väga eredalt. "Reigi õpetaja" tegevus toimub sadakond aastat varem, aga koha tundsin ometigi ära. Kõik oli nii tõeline. Igatahes on hea meel tõdeda, et Vanemuise väikse maja lava ei jäänud isegi massistseenide jaoks kitsaks.<br />
<br />
Ma arvan, et Eduard Tubina "Reigi õpetajat" võib nimetada meie ooperi tüvitekstiks, ja kuna seda saab vaadata-kuulata väga harva, peaks otsima võimalust ja kasutama juhust, et neid harvu lavastusi vaadata. Roman Baskini lavastus on väga õnnestunud.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-8669618229556290652014-04-03T00:18:00.001+02:002014-04-03T00:18:33.047+02:00Muuseas: ma armastan sindSoov vaadata NO-teatris Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku lavastust <a href="http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=88">"Muuseas: ma armastan sind"</a> oli kindlamast kindel pärast seda, kui nägin Vaiko Eplikut "Evitas". Kaks andekat inimest tõotasid head teatrielamust. Boonuseks veel Eero Epneri etenduse-eelne sissejuhatus NO-teatri kohvikus.<br />
<br />
Selgus, et "Muuseas: ma armastan sind" polegi autobiograafiline lavastus. Kui ma muidugi õigesti aru sain. Mingid sugemed kahtlemata on, aga just see piiripealsus muudab nähtu eriti põnevaks. Muidugi on Priit ja Vaiko mõlemad pärit Raplast (või selle lähedalt?) ja ilmselt on nad kunagi koos ka bändi teinud ja kindlasti on nad sõbrad ja nii edasi. Räägitud lood, tehtud etüüdid, lauldud laulud on väga isiklikud, ja seetõttu on väga keeruline uskuda, et tervik pole isiklik. Kas armastusest saab üldse muidu kui isiklikult rääkida? Loosse sugeneb kindlalt miski ammune, mida paistab olevat pärast pikki aastaid paslik meenutada ja mille jagamine kõrvalistele isikutele on igati asjakohane.<br />
<br />
Võimsaima kujundina jäi meelde Vaiko Epliku räägitu Bachi muusikakatedraali kohta. Geniaalne! Nägin selgesti, kuidas noor mees kõnnib selles suures katedraalis ja proovib arglikult või väheke julgemalt seintele midagi kirjutada. Enne teda on väga paljud midagi juba teinud, laed on uhkelt täis kirjutatud. Tühja kohta enam ei paista olevat. Veel nägin, kuidas mina selles tohutu suures katedraalis ringi vaatan, tean, et tegelikult pole mul lootustki kõike läbi lugeda ja kõigest aru saada. Seejärel pani muusik sukkpüksid ja kingad jalga, võttis kitarri kätte ja hakkas enese loodule tagasi vaatama. Ilus ja aus! Me kõik vaatasime koos temaga. Perspektiivitu küll, aga kui laiemalt mõelda, siis elu ise on ka võrdlemisi perspektiivitu. Lihtsalt parasjagu pikk, et mitte eriti tihti selle üle juurelda.<br />
<br />
Priit Võigemasti näitlejamärgid olid naer ja nutt. Lause "Ma ei annaks poolt redistki näitleja pisarate eest." jäi kummitama. Arvan, et publik väärtustab näitleja pisaraid mitte sellepärast, et näitlejal laval on valus, et miski teeb talle haiget, vaid just sellepärast, et need näivad ehtsad, kuigi teame (või arvame teadvat), et and seda pole. Niisamuti mõjub hea muusikateos. Niisamuti petab hea muusik kuulaja ära, kui on vaja. Me oleme nende hetkede eest nõus andma palju rohkem kui rediseid.<br />
<br />
Muusika võlub, on mõtestatud ja värske. Mina kah ei tea, kas see on <i>stand-up</i>. Ei ole (veel) õppinud selle fenomeni mõistma. Aga "Muuseas: ma armastan sind" on terviklik, väga hea, tõeliselt väärtuslik elamus õhtus. Lavalolijate talent avab meile ukse möödanikku. Vaevalt et nad sellest palju puudust tunnevad, aga ju on praegu paras aeg see kellelegi pühendada või niiviisi pühenduda. Nautisin, ja lugu rändab mu sees endiselt ringi.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-76922800760527528042014-03-29T13:44:00.000+01:002014-04-01T22:28:51.419+02:00"Evita" - Vanemuise muusikalMuusikal ei ole minu žanr. Lihtsakoeline sisujoonis tähendab, et isegi Andrew Lloyd Webberi muusikalide vaatamiseks piisab enamasti ühest korrast. "Evita" filmiversiooni mäletan eredalt ja head eesti näitlejad ei kompenseeri teema ammendatust. Vanemuise <a href="http://www.vanemuine.ee/evita">"Evita"</a> pani õlgu kehitama, ei muud.<br />
<br />
Miski häiris Vanemuise suure maja saalis ka. Kujutlesin, et Tallinnas Nokia saalis meeldinuks mulle see lavastus arvatavasti palju rohkem. Seal on lava avaram ja saal ka suurem ja avaram. Evita mõju ja jõu esiletõusuks on vaja õhku. Kõrge müür tagalaval vajus praegu justkui peale. Tavaliselt on suurel laval probleem lava täitmisega. Siin oli vastupidi.<br />
<br />
Helivõimendusega oli kas midagi valesti või ongi see Vanemuise suures majas alati selline või olin mina tol õhtul eriti terava kõrvaga. Igatahes kõlas laulmine nagu plekiline lärm, millest oli sõnu väga keeruline eristada. Teades enamikku laule ingliskeelsena, pidin eestikeelsetest sõnadest arusaamiseks aeg-ajalt tiitreid lugema. Jällegi, ingliskeelsena oleks elamus olnud arvatavasti suurem.<br />
<br />
Ma ei ole süvenenud, miks sama lavastus, mille peaosas laulsid, mängisid mõni aeg tagasi Maarja-Liis Ilus ja Marko Matvere, nüüd taasesietendus ja miks peaosadesse valiti Evelin Võigemast ja Kalle Sepp. Ähmaselt meenub, et Maarja-Liisi kiideti rollilahenduse eest. Igatahes Evelinil on olnud paremaid rolle. See selleks. Aga miks on teises peaosas Kalle Sepp? Et Evita lugu mõju avaldaks, peab selles olema rohkesti kirge. Praegusest lavastusest kirg puudub. Vaataja teab lugu, võib-olla tänu filmile liigagi positiivsena, kuid ei näe tegelikku Evitat. Sisuliselt peaks see muusikal kajastama just Eva Peroni seda tahku, mida argentiinlased temas ei näinud. Paraku jääb Vanemuise lavastuses see kõik varju.<br />
<br />
Ääretult positiivselt üllatas hoopis Vaiko Eplik, kes mängis Ché Guevarat. Jutustaja osa oli lahendatud meisterlikult ja see oli tõesti ka kõige paremini lauldud osa. Ché Guevara hoidus aupaklikult tegevusest kõrvale ja oli siiski alati sündmuste keerises. Arvan, et Webberi muusikali headus seisnebki libretos, kus juhtroll on antud Ché Guevarale, ja kui tegelikud peategelased mängivad selle kirglik-tuliseks Lõuna-Ameerika eluks, võib tulemus olla vägagi hea. Kahjuks on Vanemuise praeguses lavastuses peale Ché Guevara vähe.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-62957112550191922882014-03-24T00:19:00.000+01:002014-03-24T00:19:00.927+01:00"Masohhisti pihtimus" VAT TeatrisOotamatu, pööraselt naljakas ja valusalt realistlik. Kui ma Rahvusraamatukogu uksest pärast <a href="http://www.vatteater.ee/et/lavastused/62/masohhisti-pihtimus.html">"Masohhisti pihtimuse"</a> vaatamist välja astusin, mõtlesin kõigepealt, et selle lavastuse alapealkiri või selgitav märkus võiks olla "Jürgen Ligi fänni pihtimus". Kui koju jõudsin, selgus, et <a href="http://www.postimees.ee/2731674/jurgen-ligi-fanni-pihtimus">Heili Sibrits</a> oli juba sama mõtte peale tulnud.<br />
<br />
"Masohhisti pihtimus" on tšehhi autori näidend. Lavastaja on sakslane. Lugu on nii Eesti oma, kui üldse olla saab. Kui rahvusromantiline külg kõrvale jätta (sest seda siin ei ole), siis julgeksin seda lavastust võrrelda NO-teatri "GEPiga". Aga "Masohhisti" ühiskonnakriitiline foon on heatahtlik, peegeldav ja kirjeldav. Kostüümid mõjuvad esialgu kui maskid, mille varjus tegelased lugu jutustavad. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et meile näidatakse meie endi paratamatut elu.<br />
<br />
Raivo E. Tamm peaosas täidab rolli, kus ta peab olema kogu aeg laval. Tema dikteerib tempo, ja see on väga hästi valitud, sest vaatajat ehmatatakse, üllatatakse ja šokeeritakse väikeste koguste lisamisega, praetakse tasasel tulel. Pinge ei kao hetkekski. Vihjest areneb stseen ja stseenist peen satiiriline mõte.<br />
<br />
Ülejäänud näitlejad on justkui statistid, kes piltlikustavad masohhisti pihtimust. Enamik episoodilisi rolle õnnestub väga hästi ja värvikalt. Tanel Saare Maxima juhataja tekitas korraks isegi võõristusmomendi, sest mõistus tõrkus leppimast, et sellised juhid on ikka veel olemas. Lavastuse lõpus selgus, et maailmatasemel ongi võimalik konkurentsis püsida üksnes tänu "koolile", mis meil on. Tänu masohhistlikule enesepiitsutamisele. Aga elada on ju vaja, ja tahaks ka. Pärlite sigade ette loopimine on siis muidugi solvav. Ago Sootsi antropomorfne hobune oli ühtaegu jumal ja prohvet. Katariina Ratasepa Annika kiretu, tülpinud teenindaja, kes suutis öelda vaid: "Miks ka mittä?!" Ja nagu kiuste astuvad ka masohhistide klubidesse sisse juristid, et reegleid meelde tuletada. Nii see tase alla käib.<br />
<br />
Kes veel ei tea, miks Eestis ei streigita, siis nüüd saab see selgeks: ametiühinguid juhivad samasugused masohhistid nagu keskmine töötaja. Loogiline. Keerulisem on lugu sellega, et tööandjad (Margo Teder - panga personalijuht) annavad töö kvalifikatsioonita inimesele, kes on nõus väiksema palgaga. Positiivselt vaadates võiks lausa öelda, et tööandjad on sellisel juhul ise ka masohhistid.<br />
<br />
Geniaalselt mitmetahuline ja -kihiline näidend, mille lavastuse puhul on eriti hea meel, et on põhjalikult süvenetud ja igale stseenile on leitud kodune paralleel. Alatasa tunnen teatris millestki niisugusest puudust - nüüd oli kõik paigas. Vaataja väljub saalist, tal on tuju hea, see tähendab, et meel on lahutatud. Ja selge peaga on hea järele mõelda. Mõtlemisainest on siin nii sisse- kui ka väljapoole. Protesteerida tahaks ka. Minge vaatama!merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-46929228037080999872014-03-08T21:05:00.000+01:002014-03-08T21:05:21.521+01:00"Madisoni maakonna sillad" Sadamateatris<a href="http://www.vanemuine.ee/madisoni-maakonna-sillad">"Madisoni maakonna sillad"</a> on kaunis pärl Vanemuise teatri draamarepertuaaris. Peeter Tammearu lavastusest õhkub suurepäraste näitlejatööde kaudu küpsete inimeste ootamatu ja painava armastuse lugu. Vaataja tunneb kaasa kord ühele, kord teisele, siis kolmandale ja neljandale, sest elu tähtsaimate otsuste tegemisel seisame kõik justkui sillal, teadmata, kas peaks sellest üle minema, tagasi pöörduma või jääma. Ilmselt on hea, et ma ei mäleta mitte midagi kümmekonna aasta eest nähtud samanimelisest filmist. Nii saavad Hannes Kaljujärv ja Külliki Saldre Vanemuise lavastuses olla Robert Kincaid ja Francesca Johnson, ilma et neid oleks vaja kellegagi või millegagi võrrelda ja kõrvutada.<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Sadamateatri lavale on paigutatud perekond Johnsonite kodu sisevaade. Francesca Johnson (Külliki Saldre) hoiab seda heledat ja idüllilist maja päevast päeva korras ja tema mees Richard (Jüri Lumiste) hindab väga puhtust ja korda. Neil on kaks umbes kümneaastast last, kellega isa sõidab neljaks päevaks põllumajandusnäitusele. Francesca jääb koju, tundes eelseisvast ainult enda päralt olevast neljast päevast siirast rõõmu. Kohe saabub nende õue aga National Geographicu fotograaf (Hannes Kaljujärv), kes otsib lähedal asuvat silda, mida pildistada. Igavusest ja arusaamatusest, miks keegi kohalike jaoks nii tavalist silda pildistada tahab, otsustab Francesca võõrale teed näidata. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Seda lugu loevad ema matuseasju arutavad lapsed (Maria Soomets, Tanel Jonas) ema päevikust. Loevad ja näevad mälu- ja kujutluspilte lapsepõlvest. Loevad ja näevad paralleele oma elust. Francescal ei olnud lahendust, sest elust, kus kõik on õnnelikud, rõõmsad ja rahul, ei astuta maha. Täiskasvanud lapsed näevad lugu oma silmade läbi. Huvitav on jälgida, kuidas õele-vennale ema mõtted ja tunded mõjuvad. Heas ja õnnelikus peres kasvanud laste väärtused sarnanevad vanematekodust kaasa saadud väärtustega, kuid oluliste aktsentidena avaldub pojas isa rahumeelne kiretu arusaam ja solvumine ema päeviku peale ning tütre mõtetes annavad aastaid vaevanud kõhklused ja kahtlused lõpuks otsustava tõuke, et oma elus uus lehekülg pöörata. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Emal olnuks selle sammu üle ilmselt hea meel, kuigi nende olukorrad on erinevad. Francesca olukorras ei olnud mingi muutmisotsus mõeldav. Soov tuhk sillalt alla visata on kui ilus kompromiss. Tütre elus on muutmisotsus ainumõeldav. Ükski antud tõotus siin ei loe.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ühe eredama episoodina jäi etendusest kajama hetk, kui Richard oli lastega koju tagasi tulnud. Ei ühtki puudutust. Kui õde ütleb vennale, et helista nüüd oma naisele ja ütle talle, et armastad teda, oli ehmatav tõdeda, et just need hetked võivad muuta midagi nii, et pärast pole põhjust kahetseda. Kui Richard oleks nende nelja päeva jooksul korra helistanud, oleks kõik läinud võib-olla hoopis teisiti.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kaua aastaid hiljem seisavad Francesca ja Richard teineteise kõrval, paluvad teineteiselt otse ja mõttes andeks. Eelkõige on aga väga hea vaadata ja mõelda, kui ilus on koos vananeda. Tänapäeval, kus nii vähesed seda saavad ja võivad, on vaikselt kulgenud elul kullahind. Targad inimesed ütlevad, et kui rääkida, ei oleks selliseid muresid. Öeldakse küll, et iga järgmine valik määrab uued valikud ja ootamatusi jääb üha vähemaks. Mu meelest "Madisoni maakonna sillad" tõestab, kuidas jalge ette võib vabalt veereda kivi, mis poleks seal olema pidanud. Nagu <a href="http://kultuur.err.ee/v/teater/8be38f2a-e6db-4969-86d1-3b5037618bf4">Hannes Kaljujärv</a> armastan ka mina seda lugu. Sest see on armastusest ilma mingisuguste viguriteta. Nii lihtsalt on.</div>
merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-73662569021544932842014-03-07T23:17:00.002+01:002014-03-08T06:43:44.839+01:00"Prints ja kerjus" EstoniasPriit Pajusaare ooperi <a href="http://kultuur.err.ee/v/teater/0cceff8f-78f4-4ae9-b66c-b733336409edhttp://kultuur.err.ee/v/teater/0cceff8f-78f4-4ae9-b66c-b733336409ed">"Prints ja kerjus"</a> lavastuses Estonia teatris on nimiosad antud draamanäitlejatele - Märt ja Priit Piusile. Teatriotsuse tegemisel loevad ikka osatäitjad küll. Eriti kui tahta viia teatrisse laps, kes muidu teatrit väga ei armasta. Andres Puustusmaa lavastus on selge, mõistetav ja hästi põnev. Selles on oma osa Aapo Ilvese libretol, milles kuulus printsi ja kerjuse lugu julge narratiivina avaldub.<br />
<br />
Vendade Piuside hääled on küll nõrgad, aga seda silmapaistvam on nende näitlejaanne. Nii ei häiri peaosatäitjad üldse. Piisab alguses edastatud sõnumist, kui üks tahab lossist vaeste hulka ja teine ihaleb lossi. Mõlema elu pahupoolt kogedes küpseb noortes printsides soov maailma paremaks muuta. Muidugi on elu lossis kergemini talutav ja omandatav ning rentslielu kommetega leppida ja harjuda pole ühegi printsi unistus. Teksti sisse on peidetud ka hulk äravahetamiseni sarnaste noormeeste - printsi ja vaeste printsi - vaimuandeid, mis tõstavad nad igas olukorras justkui kõrvaltvaatajaks.<br />
<br />
Päris ooperisolistidest on parim osa Aare Saalil. Ta mängib Miles Hendoni osa armastusväärselt suureks. Üllad omadused nagu vaprus, julgus, ustavus, õiglus peavad võitma kadeduse, kurjuse ja silmakirjalikkuse. Madalahäälne partii mõjub mehiselt. Rüütli soov, ajendatud koju ja armsama juurde naasmisest, kannustab teda teenima valitsejat. Nagu ikka, peab eksituste komöödias olema keegi, kes usub ja mõjub, see tähendab, et võib-olla saab ainsana aidata. Selles loos on see Miles Hendon. Lossiuksed on või vähemalt peaks olema talle avatud ja ootama peaks teda kodu, kus võib kaminasse tule teha ja ahjuprae lauale tõsta.<br />
<br />
Lugu kulgeb selget lineaarset joont mööda. Lastelavastus peab just niisugune olema! Kostüümid ja värvid toetavad terviku selgust. Nagu muinasjutule kohane, lõpeb lugu vahepealsetest äärmuslikest pööretest hoolimata ikka õnnelikult. Võti saab olla muidugi rikka printsi käes, sest üksnes sel, kel on võim ja raha, on ka õigus maailma juhtida.<br />
<br />
Ilus on mõte, et olgu inimesed vaesed või rikkad, rumalus on siiski kõigest kõige hullem. Kui haridussüsteem on korras ja tõhus, lahenevad paljud probleemid iseenesest. See on hoiatavalt terav ühiskonnakriitika, mis tähendab noore vaataja jaoks lihtsalt tõdemust, et õppida on vaja (muidu vaata, kuhu lollus viib), ja täiskasvanu jaoks näiteks seda, et rumalad ja ahned juhid kaevavad tegelikult endale ja teistele auku.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-48004787286856939722014-03-05T21:53:00.001+01:002014-03-05T21:53:11.220+01:00Teekond ja laevahukk Utoopia rannikulMöödunudaastast eesti teatri suurprojekti - Tom Stoppardi "Utoopia ranniku" kahe esimese osa lavastusi Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris - tuleks minu meelest vaadata, vaadelda ja hinnata koos. Mõlemad lavastused on väga õnnestunud ning kuigi teise osa vaatamiseks ei pea ilmtingimata olema enne esimest osa näinud ja vastupidi, unistan võimalusest näha üks päev kõiki kolme osa (lisaks siis Vanemuise ja Ugala teatri ühistöös valminud "Utoopia rannik. III osa. Kaldale uhutud") ühel päeval koos. Tallinna teatrisaalides peaks seda olema võimalik korraldada.<br />
<br />
Minu jaoks on Linnateatri <a href="http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/teekond">"Utoopia rannik. I osa. Teekond"</a> ja Draamateatri <a href="http://www.draamateater.ee/laevahukk">"Utoopia rannik. II osa. Laevahukk"</a> konkurentsitult eelmise aasta parim(ad) lavastus(ed). Nende suurus nii üksikuna kui ka eraldi võttes seab nad lihtsalt väljapoole arvestust. Kahjuks või õnneks.<br />
<br />
Priit Pedajase esimese osa lavastus Linnateatri Põrgulaval on justkui suure romaani algus, mis on jagatud omakorda alapeatükkideks. Iga alapeatükki märgib Põrgulava ühele sambale lisatavate aastaarvude ja -aegade plaatide rida. Tegevus toimub ajavahemikul 1833-1944 peamiselt Mihhail Bakunini kodus Moskva lähedal. Pärisorjuslik Venemaa ja selle kõrgklassi eluolu ajal, mil puudus vene kirjandus ja aristokraatide hulgas valitses teadmine, kui oluline on osata palju keeli, on mõtted, mis selle lavastuse märksõnadena kaua meeles püsivad. Pole mõtet kujutleda, et keegi sai tollal Venemaal olla vaba. Talupojad olid pärisorjad, mõisniku poeg kroonu ori ja tütardegi tulevik pidi olema seotud mõne sõjaväelasega. Aleksander Bakunini (Ain Lutsepp) tütarde saatus peegeldab spiraalina venivat naiste elu - Piret Kalda roosasse riietatud proua Bakunina märgib seda, mismoodi peretütred närtsima hakkavad.<br />
<br />
Kõigest hoolimata on elu maal idülliline. Perepoeg Mihhail Bakunini (Tõnn Lamp) kroonust lahkumine lööb mõisniku kodusesse idülli mõrasid ja tekitab sädistavates peretütardes pisut segadust. Näitetrupp on suur ja episoodilisi tegelasi palju. Enamik ei paista eriliselt silma, kuid Tõnn Lambi Mihhail Bakuninist saab kiiresti peategelane, kelle kujunemist, muutumist ja arengut on hea jälgida. Parim on selles lavastuses aga Taavi Teplenkov - tema Vissarion Belinski on kui nukker külmetav kunstnik. Läheb südamesse ja võlub realistlikkusega.<br />
<br />
Lavastus on kui mälupiltide kogum, mõjub Põrgulaval tuttavlikult-venelikult. Emotsionaalselt tekib sarnane tunne kui aastaid tagasi "Isasid ja poegasid" vaadates. Siin on valgust ja värvi, aga ka ärevust ja igatsust.<br />
<br />
Elmo Nüganeni teise osa lavastus Draamateatri suures saalis on euroopalik - suurem ja avaram, üks neid lavastusi, kus suure saali lava täidetakse osavalt ära. Venemaal ja Euroopas on aeg edasi läinud, aga mida sajandi lõpu poole, seda ärevamaks läheb. Selle osa peategelased on Herzenid (Mait Malmsten ja Elisabet Reinsalu), kes saavad lõpuks ometi kauaoodatud loa Venemaalt lahkuda. Euroopa on otsingute ja revolutsioonide meelevallas. Ideid on nii palju, et siin-seal läheb katlas põrgukuumaks. Euroopa näib olevat Herzenite kurdile pojale pääsemine ja lahendus. Samal ajal on sinna kogunenud hulk juba eelmisest osast tuttavaid vene mõtlejaid.<br />
<br />
Huvitav on, et kahes lavastuses ei mängi isegi peategelasi samad näitlejad. Kõik osatäitjad on uued. Ja veel huvitavam on, et kõik osatäitjad sobivad oma rollidesse. Aeg on ju uus ja inimesed justkui ajaga muutunud. Sinirohelises valguses on ootus ja lootus. Õrnad kardinad lisavad lavastustervikule ja inimeste hingedele haprust. Ilu talletub mällu ja ebaõigluse karjuv valu tahab hinge seest rebida.<br />
<br />
Võib-olla on neis kahes lavastuses mõttetihedust palju ja see muudab jälgitavuse keeruliseks ... Ei tea. Mulle meeldis teine osa isegi rohkem, sest see mõjus nagu pildi kõige sügavamates nüanssides uitamine. See oli suur, tõeliselt suur lavastus. Sellesarnaseid ei olegi enam ammu olnud. Teisalt on marxismi mõttealged mulle mõistetavamad kui sellele eelnenud protsessid Venemaal. On imetlusväärne, et keegi (Tom Stoppard) on kirjutanud üheks teoseks kokku ühe sajandi, mis mõjutab inimkonda ikka veel. Teater elu peegeldajana on tänamatult väike, aga tunded kahest õhtust kuhjaga läbielamisi täis.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-4398493232718923122014-03-01T20:04:00.001+01:002014-03-01T20:04:05.536+01:00"Kahe isanda teener", Ugala Salme kultuurikeskuses<i>Commedia dell'arte</i> austajatel on jälle midagi vaadata, sest Carlo Goldoni <a href="http://www.ugala.ee/index.php/repertuaar/lavastused/kahe-isanda-teener-carlo-goldoni">"Kahe isanda teener"</a> Ugalas on just see. Ugala noorte näitlejate töö tõestab taas, et neil on suurepärane ansamblitunnetus, mis on <i>commedia dell'arte </i>puhul hästi oluline. Kuigi pika etenduse esimene vaatus on pisut ebaühtlane, korvatakse see teises vaatuses kuhjaga, kui naeru pealt enam kokku hoida ei anna.<br />
<br />
Esimeses stseenis peetakse sinjoor Pantalone kodus tütre Clarice pulmi. Kuna Claricele mõeldud peigmees sinjoor Federigo Rasponi oli surma saanud, võis Clarice abielluda oma armastatu Silvioga. Pantalone selle üle väga ei rõõmusta, aga tütar on vaja mehele panna. Ootamatult ilmub Federigo Rasponi teener ja teatab, et tema härra tahab Pantalonega kohtuda. Tekib suur segadus ja näitemängust kujuneb korralik eksituste komöödia, mida juhib pidevat nälga kannatav ja mis tahes võimalusest kinni haarav Truffaldino.<br />
<br />
Uku Uusberg ja Martin Mill on trupis ainukesed, kes ei kuulu Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lendu. Iseenesest tundub see olevat lihtsalt juhus, sest kuigi Martin Milli Pantalone on lausa geniaalselt lahendatud vanamees (osatäitjat ei tunneks äragi, kui ei teaks) ja etenduse lõpus näogrimmist meeletu sahmimise tulemusel ilma jäänud Uku Uusberg Truffaldinona igati õige valik, säravad samavõrd ka teised. Adeele Sepa Clarice plaksutab naiivselt ja ootusärevalt ripsmeid, Rait Õunapuu Silvio mõjub roosas kostüümis küll Claricega harmooniliselt, aga veelgi mõjuvam on see, et ta ei püsi üldse püsti. Uskumatult palju kukub ka Pantalone pikali. Klaudia Tiitsmaa Smeraldina on küll harimatu, aga terane toatüdruk. Truffaldinol on kontrollimatu nõrkus kõigi teele ette sattuvate naiste suhtes. Kuna tol ammusel ajal naised meesteriideid ei kandnud, ei paista ka Truffaldino taipavat, et üks tema isandaist on tegelikult naine.<br />
<br />
Ruuduliseks värvitud seinad ja põrandad, aga ka reisikohvrid loovad klounaadi meenutava keskkonna. Truffaldino kostüüm on nagu Jokkeril. Lavasügavuses õhkõrnade rünkpilvede taga mängib Jumal klaverit. Nii luuakse ühemõtteliselt ruum, kus inimesed tantsivad elu näitelaval Jumala pilli järgi. Tantsivad, nagu oskavad, ja ei ole puutumata ühestki inimlikust pahest alates rahaahnusest, positsioonist ja lõpetades liigsöömisega. Nagu heas komöödias, on käimalükkavaks jõuks ja eesmärgiks ühtaegu armastus. Armastuse pärast tekib päris palju segadust.<br />
<br />
Noorusliku hoo ja lustiga mängitud lavastus on ajatu ja tänapäeva vaatajale esialgu ehk liiga lihtnegi. Tahaks ilmselgete faktide juurest kiiremini sündmuste juurde liikuda. Truffaldino ilmumine vallandab segaduste keerise ja aeg saalis möödub südamlikult lustides. Publik naerab ja tegijad naeravad. Meelt lahutav heatahtlik teater.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-14190310327316147302014-02-23T22:58:00.002+01:002014-02-23T22:58:15.572+01:00"Leping" - Märt Avandi ja Volli Käro koos lavalMöödunud suve hakul ma Rakverre Pätsi Sahvri pööningule <a href="http://www.rakvereteater.ee/teater/lavastus/leping/">"Lepingut"</a> vaatama ei jõudnud. Sestap on ainult kiidu- ja tänuväärt, et esialgu suviseks teatriks mõeldud lavastused jõuavad tavarepertuaari. Slawomir Mrožeki näidend, Indrek Apinise väga õnnestunud lavastus ning Volli Käro - Märt Avandi duett on kuhjaga ära teeninud, et seda lavastust näeksid võimalikult paljud teatrisõbrad. Napi ja lihtsa kujunduse tõttu on etendust võõraski saalis hea vaadata.<br />
<br />
Ühest küljest on Mrožěki tekst tuntavalt poolalik. See on igipõlisest ida-lääne vastasusest, kui kõrk kõrgest seisusest Magnus (Volli Käro) põlgab idaeurooplast Morisi (Märt Avandi). Teisest küljest on see aga vana ja uue maailma vastupidavusest, kohanemisvõimest. Kuniks Morisis on mingi eksootiline salapära, näib Magnus teenrit vähemalt huvitava uurimisobjektina käsitlevat. Kui aga selgub, et Moris on kõigest üks paljudest, lüüakse kaardipakk jälle segamini. Lavastuses saab Avandi näidata kogu oma karakternäitlejameisterlikkust. Volli Käro Magnus muutub hoolimata üha uutest ratsukäikudest üha väiksemaks ja väetimaks. On tunda, kuidas mõlemad näitlejad on materjali omaks teinud ja aktsepteerivad ka partneri rollitõlgendust. Nii pääsevad kõik teksti nüansid üksikult ja üldiselt esile.<br />
<br />
"Leping" koosneb ülipeenest dialoogist, kus iga sõna on hoolega kaalutud ja igal osalauselgi on terviku suhtes oluline mõte. Üksnes väga head näitlejad suudavad sellest mängust meistriteose luua. Näidend sarnaneb kaudselt "Marquis d'artiste'iga", kuid "Leping" ei ole näitlemisest, vaid päris elust.<br />
<br />
Magnus on otsustanud veeta ülejäänud elupäevad hotellis, kuid raha saab vist otsa enne kui elu. Ka ei ole tal enam teenrit, kes tundus olevat kaasmaalane, oma ametit ja kohta hästi tundev lakei. Aga võib-olla ainult ideaal? Uus teener Moris räägib veidra aktsendiga, kuid on kohe alguses Magnusele keeruline vastane. Vastavalt sellele, kuidas nende suhe areneb, väljendatakse laval võimupositsioone: alguses istub Magnus poodiumil laua taga, Moris seisab madalamal ja puhastab söögiriistu. Seejärel laskub Magnus Morisi juurde. Pärast "lepingu" sõlmimist on võim lõplikult teenri käes, kes tõmbab valged kindad kätte ja võtab endale vabaduse otsustada lepingu täitmise aja üle siis, kui talle sobib. Lõpus saabub Moris nahktagis, vabaajariietes. Magnus on kaotanud viimsegi väärikuse, ilmudes hotelli vestibüüli hommikumantlis, närvid viimseni pingul, näljane. Lõplikult alistununa mõistab Magnus paratamatut seisusekaotust ja korraks võiks tekkida isegi tunne, et neist saavad sõbrad.<br />
<br />
Mõlemad mehed otsivad elu ja surma peale sõlmitud lepingu mittetäitmiseks põhjuseid. Nad püüavad üksteist üle kavaldada, kuid kogu aeg on tunne, et teine on sammu võrra kaugemal. Samas ei ole surm üldse tähtis - kui Magnus on tunnistanud, et lepib idaeurooplasega, pöörab elu niikuinii uue lehekülje ja mõttekatked ei taha peast mitu päeva ära kaduda. Mu meelest vajaks näidend ka lugemist. Sõnu tehakse vähe, aga seda kaalukam on iga sõna eraldi ja koos võetuna.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5298286443010898467.post-81236779053053532822014-02-22T20:31:00.000+01:002014-02-27T12:15:53.061+01:00VAT Teatri "Faust"VAT Teatri <a href="http://www.vatteater.ee/et/lavastused/48/faust.html">"Fausti"</a> lavastuse žanr on määratletud kui "ekspressionistlik rännak Murnau, Goethe ja Marlowe ainetel". Väga täpne, sest kõike seda selles lavastuses ka on. Tummfilmiesteetika teeb lavastusest ühe huvitavama teatritüki Eesti teatripildis, kuid pärast seda, kui on nähtud filmikunstis tehtud austusavaldused tummfilmile - "Artist" ja "Elavad pildid" -, ei mõjunud tummfilmi kujutamine teatrilavalgi enam ootamatult. Olin just näinud ka Priit Võigemasti "Hamletis" viiteid Charlie Chaplinile. Siiski on VAT Teatri lavastus näide heast ansamblitunnetusest ja mängulisuse tõttu ka hästi põnev.<br />
<br />
Jah, Goethe teose dramatiseering võib olla nii põnev, et mu kõrval, ees ja taga istunud gümnasistid olid väga suures vaimustuses kõigest, mis laval tehti. Ago Soots teeb Faustina väga kihvti rolli. See võimendub suhetes Mefistoga (Tanel Saar) kurikavalaks poisikesetembuks, kus Fausti ihad on nii iseenesestmõistetavad, et jääb ainult Mefisto kombel ohata, kui doktor liigse tarkuse ja tarmukuse tõttu suurt armastust otsib. Olgu parem pidu taevani.<br />
<br />
Ülejäänud osades on Margo Teder, Meelis Põdersoo ja Madis Muul. Katariina Ratasepp mängib Margaretat, kes on küll rohkem saksa muinasjutu Gretchen ehk süütuse ja puhta armastuse võrdkuju ja kujuneb mängu käigus niivõrd mõjuvaks peategelaseks, et Mefistol näib korraks kavalus otsa lõppevat. Siiras armastus võidab ju kõige kurjemadki kavatsused?! Kuidas inimesed targa arsti kergemeelselt endi hulgast välja heidavad, siis jälle tagasi võidavad ja kuidas needsamad inimesed eksinud naisele andeks ei anna, on paradoksaalsel kombel vägagi tänapäevane.<br />
<br />
Etendus algab "tehnilise viperusega", mille puhul juurdlen tegelikult ikka veel, kas see juhtus kogemata või oli planeeritud ... Kui oli lavastatud, siis minu arvates oli see tarbetu. Filmilint jäi seisma, kohmetunud näitlejad astusid rambivalgusesse ja publik jõudis mõelda, et mis siis nüüd ... Nii ehk naa, Katariina Ratasepa otsusel ja otsustavusel mängida ilma videopildita (?) on märgiline tähendus: me oskame Fausti loo ka ise ette kanda ega vaja moodsat tehnikat, kostüüme või keerulisi rekvisiite. Sünnib nappide vahenditega visuaalteater.<br />
<br />
"Faust" jääb meelde ja võlub mängulisusega mustvalgel foonil, kui teatrinäitleja seisab silmitsi kaameraga - valguse ja varjudega. Leidlik ja ootamatu on, et laval olevad näitlejad liigutavad ainult suud. Hääl miksitakse lava kõrval pildiga kokku. Kõigest kõige olulisem on "Fausti" loo tänapäevaseks ja arusaadavaks tegemine. Seda lavastust pole põhjust karta. Tasuks hoopis juhust kasutada ja vaadata (kui juba ei tea), milles Fausti õnn ja õnnetus seisneb.<br />
<br />
Ajakirja Teater. Muusika. Kino <a href="http://www.temuki.ee/2013/12/400/">teatriankeedile</a> vastanud kriitikud hääletasid "Fausti" 2013. aasta parimaks lavastuseks. Arvasin ekslikult, et 2012. aasta lõpus esietendunud lavastus ei kuulu aruandeaastasse. Aitäh anonüümsele selgitajale, et lähtutakse tetrihooajast, mitte kalendriaastast. Tegelikult mõistetav, sest muidu ei saaks ju ankeeti ajakirja detsembrinumbris avaldada. Samast ankeedist jäi silma aga veel üks üldistus, mille tõttu "Faust" jällegi kindlasti kuulub möödunud aastasse - ühes rütmis hingavad trupid. VAT Teatri rühmatöö on praegu täiesti omaette klass.merlekehttp://www.blogger.com/profile/13201151933183775999noreply@blogger.com3