laupäev, 30. märts 2013

Kui tuvid kadusid ...

Kui ma lõpuks ometi olin Sofi Oksaneni "Kui tuvid kadusid" tagakaane sulgenud, võtsin kogetu kokku ühe lausega: "Ma ei kaotanud ega võitnud selle raamatu lugemisega midagi." Mulle meeldis selle raamatu komponeeritus, aga häiris hirmsasti konstrueeritus. "Kui tuvid kadusid" ei ole halb raamat, aga segasevõitu algusest saab peagi üsna kuiv ühe tallalakkuja igapäevaelu kirjeldus, ja see ei paku ilukirjanduslikult suurt midagi. Tean ja olen alati teadnud, et Edgari-sugused on ja olid olemas, nende käitumismustris ei suutnud autor mind millegagi üllatada, ja ilmselt ei olegi mind võimalik millegagi üllatada. Raske on arvata, kes on sihtrühm, kellele selle raamatu temaatika korda läheb.

Kirjutamisoskusest hoolimata hakkavad mind Oksaneni mustvalged kujud juba häirima. "Puhastuses" olid tegelaskujud küll võimendatud, aga talutavad. Ometi ärritas mind Hans juba "Puhastuse" filmis. Sellist äärmuslikult head meest ei ole olemas! "Tuvides" on Rolandile külge poogitud lausa kuritegelik headus. Tema aatelisus muutub jõuetuseks. Ma ei arva ega ütle, et tal olnuks alternatiive, aga lugejana siin ja praegu ei oska ega taha ma talle ka kuidagi kaasa elada.

"Kui tuvid kadusid" algab kohutavalt keeruliselt ja pateetiliselt. Kulub jupp aega, kui saab selgeks, kes on kes ja mis rolli keegi täidab. Seda kummastavam on, et kokkuvõttes on vaid kolm-neli olulist tegelast, kes raamatu jooksul transformeeruvad. Osa suhteliine on kuni raamatu viimaste lehekülgedeni arusaamatud, need ei anna suurt midagi juurde. See, et Edgar on Rosalie surmas süüdi, oli näiteks täiesti tarbetu fakt, pealegi algusest peale arvata ja teada. Juuditi ja Rolandi suhtlemisel on oluline osa Saksa okupatsiooni ajal ja pean tunnistama, et sellele ajale keskendumine oleks mu silmis raamatu väärtust oluliselt tõstnud. See aeg on ilukirjanduses kajastamata, inimeste hingeline segadus oli aga iseäranis suur. Mõttetu 1960. aastate julgeolekutegelane oma räpasuses tegutses sellise süsteemi huvides, mis töötas kogu aeg tema enda vastu. Tegelikult ei salli reetureid niikuinii mitte keegi. Nii et jääb vaid õlgu kehitada, miks sellest on nii pikalt ja tüütult kirjutada vaja. Ärge tulge mulle rääkima, et tänu Edgaritele see süsteem nii kaua ja sellisena eksisteerida saigi. Nemad olid ikka väga väikesed mutrid.

Raamatu teist poolt lugesin juba ainult sellepärast, et saaks ometi kord läbi. Teadsin, et midagi enam ei juhtu, mis mind üllataks või mis uudsena mõjuks. Tervikuna on Oksaneni viimasele romaanile ajalooliste prototüüpide rohke järgimine ja ajaloolastega konsulteerimine kahjuks tulunud. Teos on ülekonstrueeritud, tekst on tihe ja kuiv. Pateetikaga on püütud hinge sisse puhuda, aga sellest ei teki oluliselt rohkem hingamisruumi. Kokkuvõttes pettumus.

reede, 29. märts 2013

"Marquis d'Artiste", teist korda, teises kohas

Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere kehastusid Prantsusmaa veerel, täpsemalt Luxembourgis, jälle näitlejaks ja markiiks ning demonstreerisid siinsetele eestlastele teatrimürgi mõjujõudu. Eestlane armastab teatrit ja janu eesti teatri järele on ammendamatu. Näitleja ja markii olid nad muidugimõista Eesti Draamateatri lavastuses "Marquis d'Artiste".

Denis Diderot' "Näitleja paradoksiga" ei ole ma ikka veel tuttav, ent 18. sajandi filosoofi jaoks oli näitemängude etendamise koht vast ikka teater, teatrimaja. Nüüd, kui uhkete seinakaunistustega toretsevad teatrimajad on muutunud üha vähem oluliseks, peab näitleja suurte tunnete kõrval ajastust lahti laskma ja sellest üle olema. Miks see oluline on? Aga sellepärast, et kui "Marquis d'Artiste'i" mängima hakati, etendati seda Saku mõisas, hiljem kolis Draamateater etenduse Maalisaali. Mõisamiljöös räägivad lavamärgid keeles, mis võivad vaataja kergesti eksiteele viia - tolmukorra alt välja ilmunud inimesed räägivad normidest, mis näivad olevat ajast ja arust.

Mida rohkem ma nüüd selles Luxembourgi lennujaama lähedal asuvas väikeses teatrisaalis kuulasin ja nägin, seda selgemaks sai, et seisuslik hierarhia pole kuhugi kadunud. Lühikese aja jooksul mitu korda üle maja lennanud lennukite müra kinnitas, et näidendi sõnum kehtib teravalt. Missugune on saal, lavakujundus või millised riided on näitlejail seljas, pole üldse määrav. Määrav on hoopis see, et staar (olgu siis näiteks näitleja) sõltub fännidest. Mida lugupeetavam on austaja, seda koostööaltim on näitleja. Sest austajast sõltub väga palju.

"Marquis d'Artiste'i" tekst on väga tihe ja seepärast mõjub pisut üle tunni kestev etendus kui mitmetunnine pingeline mõttetöö. Hetkekski ei tohi tähelepanul hajuda lasta ja tagantjärele pole hetkegi sellest teatriõhtust põhjust kahetseda. Olusid arvestades oli lavastust pisut kohandatud. Näiteks ei istunud tegelased enne etenduse algust laval ega oodanud publiku kogunemist. Nad tulid lavale alles siis, kui publik oli valmis. Markii asus küünlaid süütama ja suur näitleja hakkas kannatust kaotama. Lõpuks kannatas näitleja ka seda, mida ta poleks osanud halvimaski unenäoski näha.

teisipäev, 19. märts 2013

Villa Vaubanis giidi saatel

Mu viimatisest Villa Vaubani külastusest peab nüüd juba mitu aastat möödas olema, sest vahepeal oli see kunstimuuseum ju lausa remondis. Ikka niiskuseprobleemid, nagu siinmail kombeks. See-eest käisime nüüd uut näitust vaatamas organiseeritud moel. Näituse nimi on "Öö värvid" ja välja on pandud hulk hollandi kunstniku Petrus van Schendeli maale, mis on enamikus pärit Breda muuseumist, aga ka erakogudest.

Giid rääkis väga huvitavalt ja maalidel kujutatu muutus palju lähedasemaks. Petrus van Schendel on laiemalt vist üsna tundmatu, kuigi lugesin ühelt seinalt, et ta teenis maalimisega hästi. Ta oli nimelt väga edukas portretist. Maalis ka maastikke ja meremaale, piiblistseene, kuid kõige olulisemad on turul kauplemist kujutavad maalid.

Turustseenide puhul torkab silma paar iseärasust. Esiteks see, et vist kõigil sellel näitusel olnud turumaalidel oli öö, kaubeldi küünlavalgel. Alguses tekitas võõristust, sest isegi tänapäeval, kui on olemas elekter, ei kaubelda turul öösiti. Giid selgitas, et pimedus on kunstlik, ent taotluslik, kuna küünla- või lambivalgus paneb inimestel maalil silmad särama. Teiseks oli van Schendel joonistanud rohkesti skitse, ka näiteks ainult kätest, mida ta kasutas hiljem mitmel maalil. Saalist saali liikudes hakkasid näod ja inimesed tõepoolest tuttavad ette tulema. Nagu 19. sajandi Navitrolla. Ühes saalis seisime aga silmitsi kahe maaliga, mis olid identsed! Ollagi olnud nii, et kuna kellelgi oli veel seda maali vaja, polnud kunstnik kade ja tegi veel ühe. Kopeeris iseennast. Üks maalidest tundus olevat pisut heledam ja säravam, aga see võis olla tingitud ka erinevatest raamidest. Kusagil muuseumis (Amsterdami riigimuuseumis?) olen näinud, kuidas raami värv ja paksus võib maali tumedamaks või heledamaks muuta.

Iseenesest olevat turupiltide maalimise taga proosaline põhjus: kunstniku ema töötanud turul müüjana. Hollandi maalikunsti varaait tundub igatahes olevat põhjatu.

pühapäev, 17. märts 2013

"Argo", Oscareid võitnud film

Pärast Oscari-võitjate väljakuulutamist avaldas filmikriitik Tristan Priimägi arvamust, et tänavustest Oscari-filmidest pole ükski kümne aasta pärast tähtis. See mõte jäi meelde, sest alateadlikult polnud ma seekord enne Oscareid kuidagi "aktiviseerunud", et endale mingigi mulje viimase aasta Hollywoodi filmidest luua. Ühest küljest napib viimasel ajal aega, teisest küljest ei tundu olevat midagi niisugust, mida ilmtingimata peaks vaatama või võiks vaadata. Üksikuid linateoseid olen küll vaadanud,  aga üldiselt ei ole film nii ehk naa mu lemmikžanr ja pigemini vaatan eesti näitlejate pärast eesti filme ning kunstilise taseme pärast niinimetatud väärtfilme.

Parima filmi Oscari ja vist veel terve rea kuldseid mehikesi võitnud "Argo" tundus juba kas või mittemidagiütleva pealkirja pärast huvitav. Miks see film järjest auhindu kogus ja miks just seda filmi suureks favoriidiks peeti? Päriselt ma sellele küsimusele vastust otsinud ei ole ega püüagi anda. Hollywoodi filmitööstusel on mõju ja kaalu ning seetõttu meeldib mulle vähemalt parimast filmist midagigi teada ja arvata.

Pika sissejuhatuse peale olgu lühidalt öeldud, et "Argo" on väga hea film, aga ka väga klassikaline ajalooline film, mille aluseks üks tõestisündinud konfliktolukord USA ja Iraani suhetes. Oscari võidu puhul on aga arvatavasti tegemist poliitiliselt korrektse ja vajaliku otsusega. Seda kõigepealt. Mulle meeldis siiski, kuidas "Argo" tehtud oli. Filmis peab olema ootamatust, põnevust ja pinget. "Argos" on kõike parajal määral. Kohati tundub, et vaatajalt eeldatakse pisut suuremaid eelteadmisi. Meie, eurooplaste, ja keskmise ameeriklase taustsüsteem on kindlasti erinev ja seetõttu on raske hinnata, millest see film eri kontinentidel täpselt kõneleb. Lõpp kiskus muidugi taotluslikult liiga holliwoodlikuks, aga kus see kirjas on, et pisarate väljakiskumiseks ei või natuke absurdseid võtteid kasutada ... Ekraanilt nähtud pilt on vaid ühe osapoole tõlgendus, arusaam ja ühes kultuuriruumis mõistetav, teisel on kindlasti oma arvamus ja inimestel, kes tolles teises süsteemis edasi elama pidid, oma saatus. Üks projekt on vaid imepisike lõik kellegi elu(de)st. Igatahes ei muutunud Iraanis lennuki õhkutõusmisega ära üks ajastu ega alanud järgmine.

"Argos" ei ole silmapaistvaid näitlejatöid. Film räägib oma klassikalisuses iseenda eest. Head on head ja pahad on pahad. Aga nagu ma juba ütlesin - tehtud on see film hästi ja ilmselt on režissööril ja peaosatäitjal Ben Affleckil olnud ettekujutus filmist väga selge. Välja tuli ju silmapaistev ja hea film, mis tundub vastavat ikkagi paljude filmisõprade ootustele, rääkimata hindajaist.

Ma ei ole kindel, kas vaataksin "Argot" kunagi veel, aga ajalooline ... ongi alamžanr, mis oma kroonikalikkuses ei ärata niivõrd üha uusi ja uusi emotsioone, kuivõrd avardab silmaringi. Hästi tehtud ja ilmselt tõepoolest parim, mis möödunud aastast Hollywoodist võtta oli.

laupäev, 16. märts 2013

"Elavad pildid" - eesti film ja Eesti lugu

Hardi Volmeri film "Elavad pildid" on nagu "Artist" Eesti moodi. Ütleksin isegi, et nagu Eesti "Artist". See on Eesti filmiajaloo kujutamine Eesti ajaloo kaudu ja taustal või ka Eesti ajalugu filmiajaloolises perspektiivis. Vaata mis pidi tahes, ikka on hea, sest mängus on parimad eesti näitlejad ja ajastutruudus lisab pooltoone ja kunstilist kaalu.

Ühe vanalinnas asuva maja lugu on see ka - üks vana maja (maakleri sõnul 15. sajandi hoone, kui ma ikka õigesti mäletan) on palju näinud ja sealsetel elanikel hakkab eluring täis saama. Helmi (Sandra Uusberg, Anu Lamp, Ita Ever) ja Julius (Priit Võigemast, Tõnu Oja, Aarne Üksküla) kannavad mälestusi ja meie pärandit ning nende eluloo kaudu avaldub meie endi lugu.

"Elavad pildid" on justkui praeguse kultuuripärandi aasta raamteos. Helmi sünnib parun von Strandmanni majja 1908. aastal ja teab vaid, et tema ema oli eestlane - teenijatüdruk. Isa kohta ei tea ta eriti midagi. Selles majas elavad veel saksa noormees Erich ja allkorrusel kinomehaanik Julius. Mõlemad armuvad Helmisse. Filmis kajastatakse 20. sajandi pöördelisi hetki ja perioode. Aga see sajand on ka oluline filmikunsti arengu ja tähtsuse seisukohalt. Filmikunst kui propaganda edastamise vahend on ühtviisi populaarne nii kodanliku Eesti kui ka Saksa ja Vene okupatsiooni ajal.

"Elavate piltide" narratiiv avaneb vaatajale täpselt selliselt, kuhu filmikunsti areng parasjagu jõudnud oli. Sellepärast võrdlengi seda filmi eelviimase parima filmi Oscari võitjaga. Algab tummfilmiga, jätkub propagandafilmi ja möödunud filmiaasta valguses taas ausse tõstetud eesti filmi paremiku peegeldamisega. Lõpeb aga praegu populaarseid teleseriaale ahvivate ainestikuliste võtetega.

Ajad on heitlikud ja kümmekond aastat pärast sajandivahetust tundub kogu maailmas olevat kätte jõudnud aeg, mil möödunud sajandile tagasi vaadata ning seda vähem või rohkem ja kitsamalt või laiemalt kriitiliselt hinnata. Sageli pehmendatakse ja proovitakse naljaga üle olla. Nii ka Volmeri filmis. Roadmovie see pole, aga kajastab nii hästi mu ühte lemmikmõtet, et elu on väga pikk ja selles juhtubki igasuguseid asju. On kohti ja aegu, mil saab südamest ja muretult naerda, ja teistsuguseid kohti ja aegu, mil nutu pole võimalik tagasi hoida. "Elavate piltide" vaatamise ajal oleks nagu ise keegi sellel teel. Ilus ja elus film parimate eesti näitlejatega.

pühapäev, 10. märts 2013

"Tappa laulurästast" Vanemuises

Harper Lee "Tappa lauluräästast" on raamat, mis omal ajal viis mind kõige täiega lapsepõlve. Kuigi lugesin seda raamatut tavatult hilja. Urmas Lennuk on viidanud, et tema lavastus "Tappa laulurästast" mängib Bullerby-variatsioonidel ehk siis puudutab õnneliku lapsepõlve süütuid muresid ning nende kaudu last täiskasvanus. Ma saan sellest nii hästi aru. Nagu ka sellest, et niisugused täiskasvanute raamatud nagu "Tappa laulurästast" meeldisid mulle juba lapsena rohkem kui päris lasteraamatud. Vanemuise Teatri lavastuses jäi nüüd ainult üle minna taas kord Nirksilma maailma ning imetleda kõigi näitlejate (Liisa Pulk, Maria Soomets, Andres Mähar) lapseks olemise oskust.

Muidugi tulevad jälle täiskasvanud ja rikuvad kõik ära. Peamine, et nad siiski armastavad. Laps vajab armastust, kuigi juba väga pisikesest peale tajub ta kõikjal ebaõiglust. Olgu selle allikaks siis jalgratas, millega vend sõita ei luba või mida isa rahapuudusel osta ei saa, või aeg, mida vanemad lapse jaoks kõigi muude tähtsamate asjatoimetuste tõttu ei leia. Aga see ebaõiglus paneb fantaasia tööle ja sunnib last ehitama omaenda maailma ja mõtestama ümbritsevat nii, nagu see selles vanuses ja nende teadmiste juures paistab. Vahel tundub, et tänapäeval otsustame me laste eest liiga palju ära, andmata aru, et täiskasvanuna peavad praegused lapsed ise otsuseid langetama.

Lennuki lavastus on raamatuaineline. Ta ei ole püüdnud kogu raamatut lavale seada, isegi mitte osasid sellest. Lavastuse tutvustuseski öeldakse: "Lavastuses ei käsitleta teose menu ega rassismi, vaid romaani seda osa, mis puudutab lapsepõlve ja inimlikkust." Lennuk on võtnud idee ja kohandanud selle mitukümmend aastat hilisema ajaga. Ma ei mäleta enam isegi, kas lavastuses mainiti üldse, et mees, keda Nirksilma isa Atticus (Hannes Kaljujärv) kohtus kaitsma pidi, oli neeger (mustanahaline?). Selge on ju, et tänapäeval, ei saaks pelgalt nahavärvi põhjal oletada, et protsess on kaotatud. Küll aga ei tähenda see, et tänapäeval ei oleks lootusetuid juhtumeid. Me nimetame neid võib-olla poliitiliselt korrektseiks otsusteks. Üldine sõnum on ikka selline, et õiglus sõltub ühiskondlikest tõekspidamistest. Dillist oli saanud tüdruk (Maria Soomets) ning Nirksilma (Liisa Pulk) ja Dilli soov abielluda oli igati aktuaalne teemakäsitlus.

Tulen veel korraks tagasi alguse ehk selle juurde, kui hästi said näitlejad laste kehastamisega hakkama. Nirksilm oli täpselt niisugune, nagu ma teda alati olen kujutlenud, Beni (Andres Mähar) ma raamatust eriti enam ei mäleta, aga üldiselt on Andres Mähar Vanemuises klass omaette. Pakuks pigem, et siin lavastuses on ta veel noorem, kui roll ette näeb. Maria Soometsa Dill oli kõige vähem tõetruu. Ehk aidanuks, kui ta oleks veel tüdrukulikumaks tehtud? Ülejäänud kahes rollis on Hannes Kaljujärv (Atticus) ja Liina Olmaru (Calpurnia). Kaljujärv mõjus alguses liiga tavaliselt, aga lõpus hakkasid Atticuse monoloogi ajal pisarad põski mööda ikkagi alla voolama. Üle pika aja tundsin, et tahaks hüüda: oodake, mul on vaja omaette olla! Etendus justkui purustas ühte inimhinge kaitsva kihi. Olmaru Calpurnia on väliselt jäik, vaoshoitud ja tõsine, aga sisemiselt kõike inimlikult head väärtustav.

Ma olen viimasel ajal nii palju head teatrit näinud. Valin vist targalt või ongi eesti teater praegu sellises üle keskmise seisus. Ah, arvatavasti olen lihtsalt teatrilainel ja tunnen, et lavaelu küllastab mu muidu natuke liiga akadeemiliseks kippuvat igapäeva. Selles on asi! Aga "Tappa laulurästast" on ilus ja liigutav, pakkudes hulganisti äratundmist, läbielamist ja lõpuks teadmise, et niisugust teatrit ma armastangi.