neljapäev, 27. juuni 2013

Sidi Larbi Cherkaoui "Puz/zle"

Väga pikka aega pole sattunud ühtegi nüüdistantsuetendust vaatama. Kuni juuni alguses üks tuttav kirjutas, et tal on pilet üle. Pidin end Youtube'i kaasabil pisut harima, sest Sidi Larbi Cherkaoui nimi ei öelnud esiotsa mitte midagi. Veel vähem ütles lavastuse nimi - "Puz/zle". Leidsin, et trupp on esinenud selle lavastusega isegi Avignoni festivalil. Rohkem ei olnud mind vaja veenda.

Lavastus oli lihtsalt super. Suurte rööpküliku- ja kuubikujuliste plokkide abil ehitati peaaegu kahe tunni jooksul lavale kujuteldavaid seinu, müüre, torne, maju. Suurepärane koreograafia ja veelgi paremad tantsijad sobitasid kogu aeg neid tükke kokku, lammutasid laiali ja pidid samal ajal suhestuma ka üksteisega. Iga inimene on ju isiksus. Kultuuride, usundite ja elusaatuste rägastikus ei laabu miski eriti lihtsalt. Pusletükkidele leitakse koht, aga mõni peab oma kohta päris kaua ootama või taluma, kuidas teda ikka ja jälle kõrvale lükatakse. Võimalik on ajutine olek ka mõnes väiksemas sobivas koosluses. Kuigi ikka eemal.

Mitte nii tavalise võttena oli kasutatud ka lauljat, kes mõjus selles korrastatava maailma tasases kulgemises ja pingelises rabelemises kui vaatleja, heakskiitja või ka kriitik. Laulis Fadia Tomb El-Hage. Flööti ja trumme mängis Kazunari Abe. Tõtt-öelda ei ütle needki nimed mulle midagi, aga nüüd vähemalt olen mitte ainult kuulnud, vaid ka näinud. Pealegi, sellise taseme koreograafid ei tee ühtegi asja läbimõtlemata.

Vajusin tooli ja vaatasin tantsijate sipelgate moodi toimetamist. Kuni lõpuks kukkus suur müür sirgelt alla. Saal oli tolmu täis. Oleks olnud arvatavasti palju tolmusem, kui meie teatrisaal nii nüüdisaegselt puhas ja korras poleks. Jäänud tunne ei olnud ülemäära kurb-valulik ega rõõmus. Kõik oli nii eluline ja lihtne. Elu ise ei ole ju tüütu, kuigi me peame samamoodi oma olu pusletükkide haaval sobitama. Rääkimata enese sobitamisest pidevalt muutuvas süsteemis.

pühapäev, 23. juuni 2013

The Killersi kontsert

The Killersi kontsert pidi Luksemburgis toimuma tegelikult juba märtsi alguses, aga paar päeva enne kontserti teatati, et see on juuni alguseks edasi lükatud, kuna keegi bändi liikmetest on haigestunud. Kuigi The Killersi muusika on väga minu muusika, ei olnudki ma sel hetkel väga kurb. Õhtul, kui on külm ja väljas pime, ei meeldi mulle tegelikult üldse eriti kusagile minna, kui see just teater pole.

6. juunil oli imeilus suvine õhtu, istusime rongi ja sõitsime Rockhali. Väiksemale lapsele oli see elu esimene rokk-kontsert ja ta oli väga põnevil. Üllatuslikult kohtasime kohe sissepääsu juures ta ühe klassikaaslase ema, mis tegi tema jaoks asja eriti põnevaks, sest ta sai aru, et see polegi jälle mõni selline üritus, kus ainult tema vanemad käivad, ükski tuttav või sõber mitte.

Olime arvestanud, et läheme kohale enam-vähem selleks ajaks, kui soojendusesineja on esinemise lõpetanud, et jääks vaid veidi aega peaesinejat oodata. Umbes nii oligi, see tähendab mõne minuti pärast läks saal pimedaks ja The Killers tuli lavale.

Olin laule varem kuulnud ja kuulanud küll, aga kontserdil oli ikkagi selline tunne, et ma ei tea mitte ühtegi lugu. Ometi oli nii äge! Mäletatavasti tegi või püüdis solist Brandon Flowers teha mõni aasta tagasi ka soolokarjääri. Mul peaks isegi kusagil olema tema sooloplaat, aga pole viitsinud üles otsida. Mulle meeldib bändi stiil väga, aga eriti meeldib hoopis Brandoni hääletämber. Kõik oli kuidagi väga paigas. Aeg läks märkamatult ja tundus isegi, et nad lõpetasid täpselt õigel ajal. Ei olnud tahtmist kauem kuulata ja vähemaga poleks ka rahule jäänud. :) Imeline! Mingi osa 1980. aastate eesti rokk-muusikast on The Killersi muusika sarnane. Või ajan ma jälle kõik lihtsalt kellegi hääletämbri kaela?

Runaways, Read My Mind, All These Things That I've Done jne.

neljapäev, 20. juuni 2013

Saatpalu "rekvisiitori tähetund"

Paar tundi enne etendust küsis sõbranna, et kas sama näidendi järgi tehtud lavastus oli kunagi Vanemuise mängukavas? Lumiste mängis? Vaatasin teda jahmunult ja lugesime koos veel kord üle VAT Teatri "Rekvisiitori tähetunni" sisututvustuse. Google tuli ka appi. Oli jah! Kandis nime "Teatrirüütel". Meenus, et vaatasin seda Tallinnas külalisetendusena ja et saal oli roheline. See pidi olema Linnateatri Taevalaval, kus on rohelist värvi toolid. Ilmselt siis 2004. aastal. Kuna ma millegipärast mäletan ikka veel üsna eredalt toonaseid emotsioone, olin eesootava etenduse suhtes kohe eelarvamuste küüsis. Teiseks ei ole ma Lauri Saatpalu muusika austaja. Aga kui teater tuuakse peaaegu koju kätte, ei ole minul küll südikust sellest loobuda.

Üllatusin positiivselt mitmes mõttes. Isegi võõras mängusaal ei mõjutanud elamust. Lavakujundus on ju minimaalne ja suur hulk rekvisiitegi vajaduse korral kergesti asendatavad. Näitlejal improviseerimisvõimalust jätkub. Saatpalu mängis hästi. Ta on kogu aeg kohal ja publik on "pihus". "Rakvisiitori tähetund" eeldab laulvat näitlejat ja kuigi ooperiaariad ei kõla väikses saalis ehk nii hästi, ei ole see tegelikult üldse oluline. Rekvisiitor, kes arvab, et oskab professionaalsetest näitlejatest, lauljatest ja tantsijatest enamikku asju laval paremini teha, ei oleks ju rekvisiitor, kui ta oleks hea näitleja. Aga ta on teatris kodus. Muidu ta ei armastaks teatrit nii väga ja muidu ta ei naudiks oma elu hetke laval, esinedes publikule oma tõekspidamistega.

Lavastuse tonaalsus oli mu jaoks liiga koomiline. Kiskus jandiks. Raske öelda, kas põhjuseks oli võõras mängukoht või ongi see lavastus teadlikult jantlik tehtud? Kui ma poleks varem sama näidendi dramatiseeringut näinud, arvaksin vist, et pisarakiskumise stseen lõpus on liiast. Nagu öeldakse, peab oskama õigel ajal lõpetada. Nüüd saab rekvisiitor direktori allkirjaga paberi ja kukkumine reaalsusesse on eriti valus. Tunda kaasa või elada kaasa? Väike inimene oma suurte ja tähtsate tegude keskel ei ole ju halb, milleski süüdi või vastutav. Elu on mõnikord hirmus ebaõiglane.

Kuigi tunnen inimese ideaalide üle naljaviskamise maiku, sest armastus on liiga püha, et sellest naljaga üle saaks olla, mõistan ometi, et elu ongi üks lõputu enda ja teistega rahu sõlmimise aeg. Tunnustust on vähe ja purunenud ideaalides astumine valus. Oskus iseenda ja ümbritseva üle naerda on siiski vajalik. Ühest jäin küll pikalt mõtlema ... Kas tänapäeva publik istuks ikka nii kannatlikult ja vaikselt saalis ning lepiks rekvisiitori või lavatöölise etteastega? Veerand tundi võib-olla lepiks. Näib, et Saatpalu koomuskihimuline rekvisiitor ei veennud sedavõrd, et oleksin tahtnud talle kaasa tunda. Jäi lõpuni väikseks inimeseks, kes saanuks arvatavasti jätkuvalt peedimahlast ja banaanidest supi kokkusegamisega hakkama. Kui teatri eelarve võimaldanuks. Ei muud kui et hirmus hea meel on, et VAT Teater Euroopa-reisi selle lavastusega ette võttis. Aitäh!

teisipäev, 18. juuni 2013

Kraepelini variatsioonid Draamateatris

Nagu vaikse kokkuleppena kerkis ühiskonnas ühtäkki üles vanaduse ja vanade kohtlemise teema. Täpiks "i" peale ilmus Draamateatri mängukavva Davide Carnevali "Kraepelini variatsioonid". Siit-sealt kostus, et Lembit Ulfsak on ikka suurepärane näitleja, ise olin äsja "Jane Eyre'is" üle pika aja laval näinud teist suurepärast näitlejat - Lauri Kaldoja. Otsus lavastust kaema minna oligi kindel.

Draamateatri väikse saali lava on kujundatud üheks pisut luitunud välimusega korteriks, kus elavad isa ja poeg. Või eelkõige isa, kelle eest hoolitseb poeg. Isa põeb Alzheimeri tõbe ja poja kannatus on viimse piirini viidud. Enamikul meist, vaatajaist, on samalaadne elukogemus otsesemas või kaudsemas mõttes olemas ja seetõttu peavad näitlejad kajastama olustikku ilmeksimatult tõetruult. Vastasel juhul tunneks vaataja end petetuna. Tõsi on, et Lembit Ulfsak on suurepärane näitleja, nagu on enamik Draamateatri näitlejaid, ja mängib seda rasket osa lausa sädelevalt. Nii hästi, et kulunud seinte ja vana mööbli vahelt paistab vana mees kui inimene oma vaeva ja valuga kõige olulisemana silma. Meie ajal, mil inimese suurus näib olevat muutunud kaduvväikeseks. Mitte et Lauri Kaldoja kärsitus soovis oma eluga kuidagi edasi minna vähem valulik oleks. Mul ei ole nendele kahele näitlejale mitte midagi ette heita. Ei ole õigupoolest ka kolmadale tegelasele, doktor Kraepelinile (Raimo Pass), sest üksnes episoodilise tegelasena on tema roll nööritõmbajana kenasti täidetud. Lavastuse seisukohast väga korrektselt.

Aga lavastus tervikuna mulle ei meeldinud. Otse öeldult on see tüüpiline mittemillelegi pretendeeriv teater. See ei ole teater, mida ma oma sõpradel ilmtingimata vaatama soovitan minna. Mitte teema pärast, vaid teema kajastamise pärast. Lavalt paistab elu. Täpselt niisugusena, nagu me võime seda igaüks otsesemas või kaudsemas kontaktis kogeda, ja sellisena ei raputa ega üllata see meid vaatajana. Kui veel ausamalt väljenduda, siis nn käekirjata teater ei puuduta, ei raputa. On muidugi võimalik, et harvale teatrikülastajale läheb "Kraepelini variatsioonide" lavastuse sõnum ja sisu hinge.

Midagi jäi puudu. Raske teema nõuab eriliselt tundlikku lähenemist. Ma ei ole kindel, et ainuüksi väga head näitlejad suudavad peegeldada elu kõige valulikumaid tahke tänapäeval tavapärases vormis nii, et mu põskedelt voolaksid mooniõitesegus pisarad ... Selle etenduse lõppedes pidanuksin veekalkveil silmi peitma, et teatrimajast välja pääseda. Lahkusin õlgu kehitades ja püüdes leida midagi, mis aitaks mul nähtud etendust detailirikaste seikade kaudu veel tükk aega hiljemgi meenutada.

pühapäev, 9. juuni 2013

Andrus Kivirähk, "Maailma otsas"

Mõni aeg tagasi juhtusin olema Tartus Tasku keskuse raamatupoes, kui sinna tuli väike umbes kümneaastane tüdruk. Tüdruk küsis müüja käest, et kas see oskab soovitada tema emale raamatut? Ta tahtis emale raamatu kinkida. Müüja püüdis nii- ja naapidi uurida, missuguseid raamatuid ema tavaliselt loeb, näitas tüdrukule riiulist mõnda raamatut, et kas ta teab, kas ema on seda lugenud või kas see on emal juba olemas. Ega tüdruk väga midagi ei teadnud ... ja minust nad sinna poodi jäid. Lausa kadedaks tegi see olukord. Just tüdruku tarmukuse, soovi, spontaansuse ja julguse pärast kinkida emale raamat. Ta näis teadvat ainult, et emal oleks raamatu üle hea meel. Jäi ka mulje, et kingituse tegemiseks polnud ühtki otsest põhjust - sünnipäev, jõulud vm. Praegu mõtlen, et ükskõik missugusele emale või isale või vanaemale või vanaisale või sõbrale või sõbrannale julgeksin kõhklusteta soovitada Andrus Kiviräha viimast romaani - "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust".

Need pildikesed heade inimeste elust on jahmatavalt head, lihtsad, ilusad, isegi pretensioonitud. Selle raamatu võib raamatupoest kõhklusteta ära osta ja kingikotti pista. Ka on see igati sobiv suvel rannas lugemiseks. Peatükid on igaüks omaette loetavad, mistõttu sobib "Maailma otsas" neilegi, kes armastavad lühivorme. Ideaalne juturaamat heale inimesele. Lõpuks tekib tunne, et oled ise ka natuke paremaks inimeseks saanud.

Üks raamatu tegelane - Vooremäe - käib peaaegu igal õhtul teatris ja hindab etendusi selle järgi, kas sai nutta ja naerda. Enamasti saab nii ühte kui ka teist. Elu on ju ka õigupoolest samasugune. Saab nutta ja naerda, ning on seetõttu suurepärane. Nii et kui üks või teine tegelane aeg-ajalt kaugele ära tahab, saavad kõik üsna kiiresti aru, et korraldamist ja sebimist on liiga palju, et nii suurt sammu ette võtta, järgmist lehekülge elus pöörata. Pealegi ei ole ju elul sellisena ka häda midagi. Ümbermaailmareisid ja maailma otsa minemised jäävad mõteteks tänaval ummikus seisvate autode vahele või kõrtsilauaäärsetesse jutuajamistesse. Maakera on ju ümmargune (või lopergune?).

Siis on seal veel riigiametnik, kirjandushuviline kõrtsmik, nõudepesija koos pensionärist emaga, imekaunis müüjanna, kaubamaja turvamees, üksikema lapsega, endine tippsportlane, veel mõni mees ja muidugi jumal, nagu Kivirähal kombeks. Osa tegelasi jäi nüüd küll nimetamata, aga seltskond on kirju.

Esimestes peatükkides ootasin kogu aeg mingit üle vindi keeramise hetke. Kui peatükk läbi sai ja midagi ei juhtunud, mõjus see iseenesest nii absurdselt naljakana, et ... ei jäänudki muud üle, kui möönda, et tegelikult nii ju ongi. Milleks veel ilukirjanduslikud liialdused? Kuigi me lugejana kipume neid ootama. Piisab, kui tekst on tõetruu. Väärtust lisab eelkõige kontsentreeritus, dramaatilisus. Kivirähk tühja juttu ei aja. Näitab inimesi sellistena, nagu nad on. Näitab eesti inimest mitme nurga pealt ja alt ning sunnib tundma, et ma tean kedagi, kes teab kedagi, kes ongi selline, täpselt nagu elust enesest. Täitsa võimalik, et äratundmismomendi taga on iseenda nägemine. Korraks jõuab tekkida isegi assotsiatsioon vanade heade vene multikatega, kus autentsete karakterite kaudu kritiseeriti leebel moel ühiskonnakorda.

"Maailma otsas" on ühiskonnakriitiline teos. See raamat ei ole ilmselt nii šokeeriv kui "Rehepapp" ega müstifitseeriv kui "Ussisõnad", aga see on tõeliselt armas ja humoorikas romaan. Äratundmismomendid on iga raamatu seltsis veedetud hetke väärt ning midagi nii vahetut ja selgesõnalist on tänapäeva ülesuhtekorraldatud ühiskonnas väga värskendav lugeda. Aplaus!

kolmapäev, 5. juuni 2013

"Grease" Vanemuises

Peaosatäitjate rolli "Grease'i" muusikalis on minu arvates alahinnatud. Või ma ei saa lihtsalt aru, miks enamasti öeldakse, et Danny ja Sandy ei ole selles muusikalis tegelikult üldse kõige olulisemad ja kesksemad tegelased? Vanemuise teatri "Grease'i" lavastuses nägin peaosades Meribel Müürseppa ja Priit Strandbergi. Ma ei ole vist näinud ühtki varasemat "Grease'i" lavastust ega ka seda kuulsat filmi. Üldse näib viimasel ajal võrdusalustega kehvasti olevat ... Järelikult käin vähe teatris ja kinos.

Esimene vaatus muusikalist meeldis väga. Oli hoogne, tänapäevane, võib-olla natuke liiga otsekohene ja osa pealtvaatajate arvates ropp. Mind see noorte kõnepruuk ei häirinud. Ent teine vaatus lagunes laiali. Mitu olulist kulminatsioonimomenti (koolist väljaheitmine, rasedus) jäid korralikult välja mängimata. See on väga otseselt kivi lavastaja kapsaaeda. Noortemuusikali didaktiline moment vajus tagaplaanile ja lihtsustatult öeldes jäi mulje, et lavastuse eesmärk oli meelitada publik saali peaosatäitjate nimedega. Kuna nähtud etenduses mängis niiöelda teine koosseis, siis hakkasin just teises vaatuses mõtlema, et kambavaimu lõhkuvate noorte peategelaste armastuse esiletõstmiseks ja mõjuletulekuks tulnuks peaosatäitjate rolli rohkem rõhutada. Priit Strandberg on tore noor näitleja, aga selles lavastuses oli temast atraktiivsemaid noormehi, kelle järgi nii kogu poistekamp kui ka tüdrukud võinuksid joonduda. Meribel Müürsepp õrna ja vaga tütarlapsena oli veenev, ent tema kohandumine mingite stiilinormide järgi kohatu ja tarbetu. Ei veennud mind see lõpp!

Annan endale aru, et teatrist ainult meelelahutust otsima tuleva (noore) vaataja jaoks võib olla elamus tagatud, sest "Grease'i" muusika on hea, korrektsete tantuseadete puhul (mida Vanemuise lavastuses kahtlemata näha saab) on saadav vaimutoit tõepoolest toitev. Aga intriig, konflikt või kuidas tahes seda nimetada, jääb napiks.

See lavastus ei tekitanud minus tunnet, et seatud latti on raske ületada. Muidugi ei ole ma ka õigeim sihtrühm, aga et "Grease" tänapäeva noort kõnetaks, on üks ühele libreto järgimisest siiski vähe. Mu meelest. Laule me ju võime teada, ja kes ei tea, need kuulevad neid etendusel, aga kas ja mida need laulud meile veidi hiljem tähendavad ... 1970. aastad on läbi ja nende vaimus lõputult elada ei saa. Oodanuksin ajakohasemat ja seetõttu tulemuslikumat elupilti.