pühapäev, 20. november 2011

Eestlased Balti Teatri Sügise festivalil, pärast seda Von Krahli Teater Prantsusmaal ja Saksamaal

Teatrifestivalil Balti Teatri Sügis Riias on Eesti teatrite päev 21. novembril 2011. Kavas on siis järgmised etendused:


kell 16.00 Tartu Uus Teater "Ird, K"

kell 21.00 Von Krahli Teater "The End"


***


23.11.-06.12.2011 toimub Prantsusmaal Nancys teatrifestival RING. Seal saab näha Von Krahli Teatri lavastusi "PostUganda" ja "Võluflööt. Remix ja selgitus". Mänguajad on järgmised:


25.11.2011 kell 22.30 "PostUganda"

26.11.2011 kell 22.00 "PostUganda"

05.12.2011 kell 20.30 "Võluflööt. Remix ja selgitus"

06.12.2011 kell 19.00 "Võluflööt. Remix ja selgitus"


***


Von Krahli Teatri "PostUgandat" saab vaadata ka Saksamaal Münchenis, kus on ajavahemikus 18.11.-04.12.2011 festival "Spielart". Etendust mängitakse 1. detsembril kell 21.30.

laupäev, 19. november 2011

James Blunt, teist korda

Kui James Blunt varakevadel Metzist oma Euroopa-turneed alustas, tõdesin ühtäkki, et see on parim kontsert, kus ma eales viibinud olen. Kõik oli nii paigas. Alates noorukesest soojendajast Julian Perrettast ja lõpetades muidugi peaesineja endaga.

Kui selgus, et sügisel tuleb Blunt ka siia esinema, oli minust saanud lootusetu fänn, kes ei tahtnud kuidagi lasta käest võimalust oma lemmikut veel kord näha. Teada oli, et Galaxie Amneville'is ja Rockhal Esch-sur Alzette'is erinevad nagu öö ja päev: esimeses sai vanainimese kombel istuda, teises peab aga ainult seisma.

Nüüd ma siis nägin ära, mida tähendab kuudepikkune tuuritamine. Sama tuuri kaks nähtud-kuuldud kontserti ehk märtsikuine ja oktoobrikuine osutusid väga erinevaks. Oktoobris õhkus Bluntist peaasjalikult ainult väsimus (võib-olla oli ta haige?). Alates esimesest loost tundus kõik, mis lavalt tuli, kui üks suur pingutus. Jäin arutlema, et milline oli umbes kuu aega varem Tallinna-kontsert? Muidugi laulis ta oma paremad laulud kõik ilusti ära, aga mul oli ikka tunne, et kogu kontsert oli lühem ja päris kindlasti ei olnud enam nii palju lisalugusid. Publiku käte peale viskumise triki kohta olin Tallinna-kontserdi järelkajadest lugenud. Esimesel kontserdil seda veel polnud. Nüüd sai seda oma silmaga näha.

Kokkuvõttes jäi tunne, et mees vajab puhkust. Mis ei tähenda, et pärast sedagi kontserti poleks olnud põhjust olla sisemiselt laetud saamisest väsinud ja õnnelik.

kolmapäev, 9. november 2011

Kultaste saaga - veel üks elulooraamat

1988. aastal oli Eesti Raadio saates "Kirjutamata memuaare" rääkinud oma elust Eesti-aegse Tallinna eliitkohviku omanik Nikolai Kultas. Kultase kohvik oli kohas, kus praegu on Wabadus, enne seda Kohvik Moskva. Juba mõnda aega on need memuaarid ka kirja pandud. Nikolai Kultase ja tema tütre Kristi Kultas-Ilinsky mälestused avaldati ühiste kaante vahel raamatus "Kultaste saaga". Esimese puhul ongi tegemist ülalnimetatud saates meenutatuga, Kristi Kultase autobiograafia, nagu ta seda ise nimetab, ilmus kõigepealt inglise keeles raamatuna "The Way It Was".

Mae tsiteerib raamatust lõike, mis lausa peaksid panema lugema. Igatahes minagi kui mittetallinlane tahaks Mae öeldule lihtsalt kahe käega alla kirjutada ja sellega võikski jutt sellest raamatust piirduda.

Minu kätte sattus "Kultaste saaga" ajal, mil mul oli raamatutega väga kehv suhe, s.t ühtegi nagu ei tahtnud lugeda. Nii ma seda laenatud raamatut enda käes hoidsin. Andestamatult kaua, aga tagantjärele mõeldes oli "Sillamäe passiooni" ja "Kultaste saagat" järjepanu lugeda väga kosutav. Üks täiendas teist. Eriti mis puudutab Siberit, aga ajastut üldiselt ka.

Nikolai Kultase jutustust on mõnusam lugeda. See on küpse, paljunäinud inimese tagasipilk elule ja ajale. Kristi Kultas on mõnekümne USAs elatud aasta kogemusega eesti lugeja jaoks minu meelest pisut võõrastav. Ta kirjeldab šokeerivalt olukordi ja asju, mis omal ajal (ma ei imesta, kui see on Venemaal nii veel praegugi) olid väga tavalised. Raske on kujutleda, et inimene, kelle teadlik lapsepõlv ja elu on möödunud sügaval Siberis, neid šokeerivaks pidas. Näiteks oli ta jaoks vastuvõetamatu kusagil järjekorras seista, et süüa või jalanõusid osta (või saada). Võimaluse korral tellis ja ostis ta kõik oma riided ja jalanõud Itaalias elavalt sõbrannalt. Võib-olla on see kasvatuses kinni.

Igatahes oli hea meel, et omaaegsel edukal ärimehel jätkus Venemaa sügavustes tarmukust, et võtta elult nii palju kui võimalik, leida üles kaotatud naine ja laps(ed). Ja et tema tütrest kujunes samasugune tarmukas, sihikindel ja tõsine inimene. Elulooraamat, aga selline väärtelulooraamat.

Cristina Branco kontsert

Cristina Branco käis "Fado Tango" tuuri raames ka siin! Ma ei tea, kas ta laulis samu laule möödunud Jõulujazzil Tallinnas, aga kindlasti on fado kui muusikastiil mu jaoks selle aasta üks paremaid leide.

Cristina Branco väreleva vibraatoga hääl rõhutab saatusest ja armastusest rääkivate laulude sõnumit. Korraks-paariks tuli lauljal endalgi pisar silma, kuigi kokkuvõttes jäi sellest kontserdist hinge tohutult suur helgus. Kõik fado laulud ei ole ju sugugi kurvad. Lõpus kõlas paar rõõmsamat lugu, millest üks kannab pealkirja "Maria Lisboa". Portugalikeelsetest sõnadest ma aru ei saa, paar laulu olid ka prantsuskeelsed.

Helguse ja maagilisuse suutis esile kutsuda ka üksnes muusika. Seega ei tohi valdavalt taustale jäänud saateansamblit alahinnata. Ma arvan, et see oli mul esimene kord kuulata elavas esituses portugali kitarri ... Võrratu oli pianist Ricardo Dias.

pühapäev, 6. november 2011

Sillamäe passioon - ühe elu muusika

Mäletan, et mu vennal oli 1980. aastatel kirjasõber Sillamäelt.
Ma ei tea, miks ja millest nad kirjutasid, aga meie mõlema jaoks oli Sillamäe koht, kuhu vist ei saanud niisama minna. Päris täpselt ei teadnud ka. Ma ei ole Andrei Hvostovi põlvkonnast ja sestap leidsin "Sillamäe passioonist" võib-olla midagi muud kui need, kes kõike ise kogesid või nägid. Olin enne lugema hakkamist koguni pisut skeptiline - kaua sa ikka viitsid neid nõukaaja heietusi küll siit, küll muult poolt vaadatuna lugeda ... Esimesed leheküljed tõotasid just niisugust raamatut. Üks hea sõber oli pealegi enne öelnud, et see raamat kõneleb, kui on, mida uuesti läbi elada jne.

Peatükk või paar loetud, mõistsin, et "Sillamäe passioonis" on palju rohkem. See raamat on ajaloolase seisukoht ühe aja ja tinglikult ka koha suhtes. Ei, mitte mingi kodulugu, vaid mõistaandmine, et Nõukogude sõjatööstuse linn Sillamäe on midagi muud kui Hvostovi nimetatud "päris-Eesti". Sillamäel tuli lastel samuti suureks kasvada. Noorukiea (kas isikulised või umbisikulised) kirjeldused on värvilised ja nendes peatükkides ei saa kuidagi jätta tõmbamata paralleeli Mihkel Raua "Musta poriga näkku". Hvostov poriga kedagi ei loobi. Teda näib häirivat isa puudumine. Või annab hoopis mõista, et ühe pere piires ei tulnud lõimumisest midagi välja.

Hvostovi-sugused endised idavirumaalased on arvatavasti ainukesed, kes oskavad meil lõimumise teemal midagi arvata. Igasugusel eraldamisel, müüriga või ilma, ja ühendamisel on mõju, mille ulatus selgub vahest ainult lakmuspaberil elik mingist kaugemast ja pisut teisest punktist vaadates. See, kellena ennast identifitseerida, kuhu poole kuuluda, sõltub lõppeks ikkagi iseendast. Või kuuleme ainult neid rääkimas, kelle jutt rohkem meeldib?

Mulle meeldis, et "Sillamäe passioonis" nähakse laiemat pilti. Mulle meeldis, et see ei ole pelk mälestusteraamat, kuigi on aus. Mulle meeldis saadud tunne, et selle raamatu on kirja pannud inimene, kellel on olnud aega ja tahtmist kogeda, et hinnangut anda. Mulle meeldis, et see on ikkagi ka natukene minu lapsepõlvest. Kummalisel kombel ei erinenud üks kümnend teisest mitte eriti, kui just eriti üksikasjalikult neid lahti harutama ei hakka. Muide, ka sellele teemale on Hvostov peatüki pühendanud, rääkides põlvkond vanematest kaaslinlastest.