Õigemini põhukinos, sest Põhuteatris on 20.-24. juulini käimas koguperefilmide nädal. Käisime eile õhtul vaatamas soome režissööri Leena Virtaneni noortefilmi "Austa mind" (Vähän kunnioitusta).
Aga enne kui ma filmist räägin, paar sõna ikka ka Põhuteatrist - kohast, mille arvatavasti iga kultuurihuvilisem tallinlane on ammu üle vaadanud, kas niisama seal ümbruses jalutades, kohvikus istudes või teatrisaalis istudes. Mina ei olnud sinna olude sunnil varem saanud minna. Põhuteatri programmis olid alguses peaasjalikult vaid välismaised teatritükid. Mõtlesin, et väga head välismaist teatrit saan vaadata aasta jooksul niikuinii ja Eestis tahaks vaadata eelkõige eesti teatrit. Pärast eilset tahaksin aga juba mida tahes seal saalis näha.
Põhuteatri saal on tegelikult klassikaline black-box tüüpi teatrisaal. Põhu lõhna on tunda ja see tekitab tunde, nagu istuks südasuvel (eile oli ju väljas 33 kraadi sooja!) Tallinna südalinnas asuvas heinaküünis. Nagu maal. Kinolinana kasutatud suur jalgadel valge ekraan tekitas tunde, nagu vaataks filmi tõesti kusagil maal ajutiselt loodud kinosaalis. Teadmine, et Põhuteater on Skoone bastionil kõigest ajutine nähtus, on ühest küljest kummastav, teisest küljest aga nukrakstegev. Praegu on ühes Tallinna kesklinna pargis loodud suurepärane olemisekoht, mida seal järgmisel suvel enam ei ole. Istusime päris pikalt ka kohvikus ja jõime prosecco't. Raamaturiiulid kutsuvad lugema, liivakast lapsi mängima. Maja taga on kõikvõimalikud rulaatraktsioonid. Mulle meeldis selles kohas olla.
"Austa mind" on lühidalt öeldes üpris tüüpiline soome film. Sihtrühm olevat 13-17aastased, kuigi minu arvates on see väga sobilik film igale vaatajale alates 13. eluaastast. Nooremad ei saa arvatavasti kõigest aru. Peategelane on vaimse puudega tütarlaps Siiri, kelle vanemad on lahku läinud ja kelle isa paigutab elama sellise puudega noortele mõeldud noortekodusse. Et Siiri saaks õppida ja kogeda iseseisvat elu. Iseseisval elul on pakkuda palju põnevat, aga ka palju ohte. Siiri kohtub turvamees Santeriga, nad armuvad teineteisesse. Santeri on täiesti tavaline noormees, kes ei ole veel valmis suhteks puudega tüdrukuga, ta häbeneb tüdrukut oma töökaaslastele esitleda, kurdab, et tal pole selles linnas sõpru jne. Või kui palju neid inimesi üldse on, kelles on nii palju enesekindlust, julgust ja tahet, oskamisest rääkimata, et julgeda olla erinev, et julgeda luua avalikult suhet "teistmoodi" kaaslasega? Esmapilgul on julgust küll, kuid peagi saab see otsa. Noortekodu juhtkond ja kasvatajad on parasjagu muutuste teel, sest hiljuti on noortekodu tulnud juhtima noor palju liberaalsemate vaadete ja kasvatuspõhimõtetega noor mees. Tema vaated ei sobi vanema põlvkonna esindajale. Ühe kannatlikkus, optimism ja kogenematus ning teise kogemused põrkuvad. Kokkuvõttes väga hea film.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar