reede, 26. veebruar 2010

Teatri aastaauhindade nominendid 2009. aasta loomingu eest

Teatriliidu kodulehel on avaldatud teatri aastaauhindade nominendid 2009. aasta loomingu eest. Võitjad selguvad nagu ikka teatripäeval, 27. märtsil.

Tänavuse valiku üle on mul hästi hea meel. Esiteks on väga paljud nimetatud ka minu arvates tunnustust väärt ja teiseks on nimetatute hulgas hästi palju lavastusi, mida ise olen näinud ja mida oskan seetõttu ka arvata-loota. Veel torkab silma, et sõelale on jäänud üsna väike hulk lavastusi. Ei lugenud küll praegu kokku, aga ehk vaid ainult kümmekond? Vähemalt mis puutub sõnateatrisse. Needki on enamik suurte teatrite repertuaarist. See ilming peegeldab selgesti, et palju väga eredalt säravaid lavastusi eelmisel kalendriaastal eesti teatris ei esietendunud.

Jätkuvalt on "tegija" NO-teater, vist igas kategoorias on kuidagi esindatud Linnateatri "Meie, kangelased!", mis on kahtlemata üks eelmise aasta monumentaalsemaid (see ei ole kindlasti õige sõna siin) lavastusi. Aga kõige rohkem meeldib mulle, et Draamateater on pildile tulnud, eelkõige noorema näitlejapõlvkonna tõttu.

Põnev ootusärevus hinges, jään seekord küll teatriauhindade jagamist ootama ja lootma, et pärjatud saavad parimad.

Aabitsa kukk

Kui monolavastused õnnestuvad hästi, on täissaalid pikka aega tagatud. Draamateatri repertuaaris on praegu kolm monolavastust, ja need on kõik ühtviisi hästi õnnestunud. Mul oli mingil seletamatul põhjusel seni nägemata "Aabitsa kukk". Ometi on nii Andrus Kivirähk kui ka Tõnu Oja nimed, mille pärast tasub alati teatrisse minna. Ja nüüd ongi ka "Aabitsa kukk" nähtud.

Veendusin Draamateatri pisikeses Maalisaalis istudes jälle, et Kivirähk on Kivirähk, sest selle näidendi tekst on vaieldamatult kivirähalik, täpselt selline üdini naljakas, natuke soe ja kõvasti üle vindi keeratud. Teksti absurdseid pöördeid ei ole sugugi mitte kerge aimata.

Lavastanud on "Aabitsa kuke" Kivirähk ise ja talle omaselt on muidugi lavastuseski vinti mõnuga peale keeratud. Tahaks hirmsasti mõnel selle lavastuse mängimise õhtul Draamateatri õige akna all olla! Kui ise näinud ei ole, siis ei usuks, kui keegi mõnda stseeni kirjeldaks.

"Aabitsa kukk" on komöödia selle sõna kõige paremas tähenduses, Tõnu Oja näitlejameisterlikkus võlub muidugi omakorda ja kokku tuleb garanteeritult õhtu, mis tähendab, et vaataja saab teatrist ainult ja ainult positiivse elamuse. Sobib igas eas vaatajale. Sõnaga, südamlik lugu.

reede, 19. veebruar 2010

Fanny ja Faggot Tallinna põnevaimas teatrisaalis

Mulle hirmsasti meeldib, kuidas Cabaret Rhizome'is publikut vastu võetakse. Seal tekib tunne, nagu oleksid hea tuttava hubasesse koju sattunud. "Fanny ja Faggoti" etendusele piletite tellimiseks tuleb saata lavastajale meil. Kui pileteid on, saab neid ka kohapealt. Boonuseks veel muidugi võimalus diivanil lösutades etendust vaadata. Seda peab nägema ja kogema. Minu esimese ja teise Cabaret Rhizome'is käigu vahele jäi umbes kolm kuud ja vahepeal on seal üht-teist muudetud, aga ainult paremuse poole.

"Fanny ja Faggot" on Elina Pähklimägi esimene lavastus. Kukkus väga hästi välja, peab ütlema. Lugesin selle lavastuse kohta täiesti juhuslikult lennukis ühest Postimehes ilmunud intervjuust. Paelus just võrdlus kevadel Draamateatris mängitud "Mängudega tagahoovis", sest see oli üks möödunud aasta parimaid lavastusi, mida nägin. Need teatritekstid on tõepoolest sarnased. Mõlemas on kandvaks teemaks mängud, mis teevad lapsed järsku liiga täiskasvanuks.

Jack Thorne'i "Fanny ja Faggot" põhineb tõestisündinud lool ja see lugu tekitab tegelikult pelga faktina tohutut õõva. Nii Agnes Aaliste kui ka Jekaterina Novosjolova mängivad 11- ja 13-aastast tüdrukut ülimalt tõetruult ja see on lavastuse esimese vaatuse puhul väärtus, mida teatris kohtab pigem harva. Kahe sõbranna (?) taust on väga erinev ja sellest sõltub nende saatus. Nii päriseluline! Teise vaatuse olevat kirjanik kirjutanud kolm aastat hiljem, tegelikult on möödunud kümme aastat ja Mary suurim soov on olla nüüd lihtsalt tavaline või et kõik oleks normaalne. Kunagises klassi priimuses on hoolimata vanglas veedetud aastatest säilinud ilus, jõhkrusest, julmusest ja verest tahaks ta iga hinna eest hoiduda. Kristjan Sarv teeb selles lavastuses oma ühe parematest rollidest, kas või sellepärast, et ta ei ole seekord järjekordset ülbikut, julmurit või matšot kujutavas rollis, vaid on hoopis äärmiselt tundeline ja õrn noormees. Tuleb tunnistada, et sellised rollid sobivad talle palju rohkem!

Elina Pähklimägil ja Päär Pärensonil on teises vaatuses täita rollid, mis peegeldavad seda täiskasvanute maailma, kuhu sellised tüdrukud nagu Mary enamasti vist täiskasvanuks saades jõuavad.

"Fanny ja Faggoti" lavastus mõjub täpselt nii, nagu üks hea teatrietendus mõjuma peab: voolab aegamisi vaataja sisse, kuulad ja vaatad laval toimuvat haudvaikuses, tunned midagi või kedagi ära ja lõpuks saab loost niisugune tervik, et teatrist väljudes on lihtsalt väga hea enda üle, et sellest osa said. Ka siis, kui teema on pigem nukker. Kindel on, et "Fanny ja Faggot" lõpp on ilus.

neljapäev, 18. veebruar 2010

Veel üks kirsiaed

Tšehhovi juubelisünniaastapäeva aasta on väga ägedalt alanud. Ma pole vist kunagi varem nii palju Tšehhovi ja tema loomingu üle mõelnud kui selle aasta esimestel kuudel. Kuu aega tagasi nägin teatris "Kirsiaia" lavastust, mis mängiti ette saksa keeles, ja nüüd sai ära vaadatud ka hiljuti Draamateatris esietendunud Hendrik Toompere lavastatud "Kirsiaed".

Draamateater lubab "Kirsiaia" puhul tõesti komöödiat, kuigi see enamasti selle näidendi puhul välja ei paista. Päris naljakas see lavastus ongi, aga kahjuks laguneb mängu käigus laiali. Jah, nii on vist kõige täpsem väljenduda. Esimese mõttena kerkib pärast etendust esile, et lava jääb kuidagi tühjaks. See on sageli Draamateatri suure saali etenduste viga. Või siis jälle teisipidi - kola on liiga palju ja näitlejad ja näitlemine kaob kola sisse ära. "Kirsiaias" võiks lõpuni läbi mõeldud karaktereid rohkem olla. Praegu on mõned väga head rollid ja kihvtid mõtted, aga kahjuks ka rida arusaamatuid lahendusi.

Lavastuse parim osa on Harriet Toompere Šarlotta ja Jan Uuspõllu või Ivo Uukkivi Jepihhodov. Minu nähtud etenduses oli viimases rollis Uukkivi. Šarlotta äärmise plastilisusega ja lausa mängeldes tehtud mustkunstitrikid on omaette vaatemäng ja Jürgen Veberile teeb Harriet selle rolliga pika puuga ära. Jepihhodov mõjub nagu kloun, ja väga hästi mõjub. Ehmatasin ühes kohas lausa ära, sest samal ajal, kui Jepihhodov tagaplaanil jälle mingi jamaga hakkama sai, oli esiplaanil tõsine dialoog. Olin jäänud Uukkivi vaatama ja itsitasin, kui järsku kohkusin, et see on ju tõsine koht. Ses mõttes tundub olevat Draamateatri lavastuses saavutatud edukalt Tšehhovi sõnastatud eesmärk:

"... inimesed ei tulista ja poo ennast ega avalda armastust iga minut. Ja mitte iga minut ei ütle nad tarku asju. Nad rohkem söövad, joovad, armatsevad ja räägivad rumalusi. Ning on tarvis, et see kõik tuleks laval nähtavale. On tarvis teha selline näidend, kus inimesed tuleksid, läheksid, lõunastaksid, kõneleksid ilmast, mängiksid kaarte ... Olgu laval kõik niisama keeruline ja ühtlasi niisama lihtne nagu eluski. Inimesed lõunastavad, ainult lõunastavad, kuid samal ajal kujuneb nende õnn ja purunevad nende elud ..."


Nii on kavalehel kirjas ja kavaleht on seekord väga huvitav ja informatiivne.

Lembit Ulfsak on Firssi rollis tavapäraselt hea ja mõned üldse mitte tšehhovlikud sõnad tulid tema karakterile ainult kasuks. Väga meeldis ka Hendrik Toompere jr jr kehastatud Jaša.

Malmsteni kehastatud Lopahhin püüdis küll kogu mängu juhtida ja oligi kahtlemata tänapäevane ärimees, aga niisamuti nagu rääkis ta ikka ja jälle justkui ainult seintega, on ülejäänud tegelased selles lavastuses kuidagi poolikult lahendatud. Näiteks Kristo Viidingu kõrgematesse "sfääridesse" jõudnud (ilmselgelt budistlikke jm idamaiseid väärtusi hindama hakata jõudnud) üliõpilane on ideena geniaalne, aga teostus on poolik.

Varjude ja valgusega mängitakse väga põnevalt: algab ju tegevus kevadel ja lõpeb talvehakul. Aed muutis värvi. Ja nagu ikka, kevad toob lootust ja muudab muretuks ... Kahjuks tervikut sellest "Kirsiaia" lavastusest ei teki ja kõlama jääb lihtsalt sõnum, et elu on juhus, ime, kord nii, kord naa, täpselt nagu mustkunstis. Kes sellest võitjana välja tulevad, ei teagi. Ja kas üldse tulevad. Kogu aeg midagi tekib ja kaob. Kirves lüüakse puusse, asemele tulevad uued moed ja ajad. Mind häiris, et laval tehakse asju, mis on näidendis remargina kirja pandud, aga seost laval toimuvaga ei teki. Näiteks kohas, kus Varja viskab võtmed põrandale.

NO-teatri "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Kui "Kes kardab Virginia Woolfi?" NO-teatris novembri alguses esietendus, otsisin kannatamatult võimalust, et seda lavastust näha. Menulavastustega kipub olema nii, et alguses ei oska tahta ja hiljem on raske saada. Mul juhtus vastupidi: tahtsin hirmsasti, aga ei saanud. Esietendusest saadik olid etendused välja müüdud ja hiljem ei klappinud mänguajad minu plaanidega. Aga nüüd ma nägin selle ära. Jah, nägin teisipäeva õhtul ära ühe klassikalisema teatritüki, mida Eesti teatrilavadel praegu mängitakse, nägin ära lavastuse, mille aluseks on üks maailma ilusamaid armastuslugusid, nägin ära lavastuse, milles kohtab haruldaselt head ansamblimängu ja mille puhul tean vähemalt ühte inimest, kes avastas seal enda jaoks Hendrik Toompere.

Mina avastasin sellel õhtul Hendrik Toomperes enda jaoks midagi ennenägematut ja tõtt-öelda see mõjus väga ootamatult. Toompere meenutas rohkem kui paar korda Evald Hermaküla. See on peaaegu ime, mismoodi Toompere "Virginia Woolfis" George'i rollis esineb!

Aga see lavastus ei ole siiski vaid Hendrik Toompere soolo, see on väga hea ansamblimäng selle sõna kõige paremas tähenduses. Marika Vaarik Marthana on vähemalt sama hea ja noored (Mirtel Pohla ja Sergo Vares) niisamuti. Kusjuures Mirteli pärast on mul veel parem meel: eelmisel õhtul vaadatud "Prahis, linnas ja surmas" säras ta Rosa B-na nii eredalt, et muutis selle tüki mängleva kergusega enda omaks. "Virginia Woolfis" mängib ta kullakest sama ägedalt. Eriti kummastav ongi mõelda, mida tähendab näitleja jaoks anda endast kaks õhtut järjest kahes eri rollis kõik. Ja need ei ole sugugi väiksed ja ebaolulised kõrvalosad ju! Sergo Varese Nick jääb pisut tagaplaanile. Võib-olla on põhjuseks, et Mirteli osatäitmine on nii võimas ja lausa üllatavalt lahendatud. Mirtelist selles rollis on juttu ka NO-teatri blogis. Kui Toompere meenutas kangesti Hermaküla, siis Sergo meenutas millegipärast Brad Pitti. Nende näojoontes on midagi sarnast ja Nicki rollis pakatab ta sisemisest sihikindlusest ja uljusest, nagu ilusale-poisile kohane.

Linke tekib siia postitusse juba omajagu, aga ühe tahan kindlasti veel lisada. Nimelt seoses pöördlava tekkimisega. Sellest rääkis Tiit Ojasoo TEDx-il. Lava meenutab teatavas mõttes "Padjamehes" kasutatud lahendust, aga siis lava ei pöörelnud. Praegune lahendus annab "Virginia Woolfi" lavale mitu olulist tähendust, ilma milleta mõjuks lavastus kindlasti teisiti.

Korra hakkasin etenduse ajal nutma. Selle tingis valu, mis lavalt minusse voogas. Korduvalt kummitasid fraasid "purunenud unistused" ja muidugi "illusioonideta elu". Kas ma kardan puruneda võivaid unistusi ja illusioonideta elu?! Martha ja George'i mängud ei olnud mängud, need olid päriselt. Noorte külaliste kohkumised ja ehmatused ja protest olid ka päriselt. See, mis toimub "Virginia Woolfi" etenduse ajal NO-teatri laval, on nii päris, et kinnitab taas, kuidas teater on mõnikord suurem kui elu. Mina olen selle äratundmise juures alati õnnelik, et teater on osa minu elust.

teisipäev, 16. veebruar 2010

Veiko Õunpuu teatridebüüt

Teadsin üpris hästi, millega Teater NO99 viimase lavastuse puhul tegemist on. Rainer Fassbinderi filme ma näinud ei ole, aga teadsin, et ta on vähemalt sama kuulus režissöör kui Almodóvar või Bergmann, ja skandaalne ka. Umbes nädal aega enne esietendust riputas NO-teater blogisse üles Fassbinderi kahe näidendi tekstid, nende hulgas Õunpuu lavastatava "Prahi, linna ja surma". Arvan siiani, et näidendi eelnev lugemine tuli kasuks küll. Mitu sümbolit hakkasid ilma pikemalt juurdlemata rääkima, ei olnud tarvis pärast enam mõttes "tagasi kerida", kui "turgatas".

Etendusele minnes oli peas kummitamas mõte, kuidas "linnad lähevad üha suuremaks ja inimesed nendes jäävad üha väiksemaks". Seda mu jaoks peamiselt mängitigi, alates muusikalisest kujundusest ja lõpetades mõne kõleda suurlinna tänava- või parklavaatega, mida lava tagaseinale kuvati. Veiko Õunpuu stiili on selles "Prahi, linna ja surma" lavastuses tunda selgelt, tekkis isegi tunne, et mitmeid stseene oleks filmiekraanilt lihtsam või parem vaadata. Mõne meetri kaugusel vaatajaist mängivad elavad näitlejad süvendasid ängi mõju isegi liiga. Nii et peaaegu ainus oluline miinus selle lavastuse puhul ongi, et see on teater, mitte kino. Väga meelevaldne olles tahaks öelda, et NO-teatri suurepärane trupp vedas Õunpuu ilusti kaldale ja selles lavastuses ei ole Semperi-Ojasoo käekirja. Midagi niisugust oleksin oodanud nt "Onu Tomi onnikeselt". Iseäranis lavastuse esimesest poolest paistis välja, et tegemist on vaid Fassbinderi näidendi ainelise lavastusega. Teksti on parasjagu eestindatud ja lähemale toodud.

"Praht, linn ja surm" on Roma B. lugu. Roma B.-d mängib Mirtel Pohla. Ja oi kui hästi ta seda teeb! Kuidas ta väriseb! Aga see on ka Rikka Juudi lugu. Viimane võib olla nii positiivne kui ka negatiivne kuju. Ükskõik kummalt poolt vaadata, tema maailmas on kolm värvi: must, valge ja punane. Raha, kuulsuse ja tähelepanu pärast on inimesed valmis uskumatuteks asjadeks. See ei üllata. Armastus võib ju ettekääne olla, aga lõpuks taandub kõik ikka rahale.

Hoopis hirmsalt mõjub aga inimeste variserlikkus, pugejalikkus, hirm erineda, eristuda ja eralduda, võimuiha, soosinguiha. Ja kuidas võidakse keerata selg?! Tahan uskuda, et selline käitumine on arengu osa, täiskasvanud inimene peaks olema juba üle. Siiski on pööbel valmis kelle tahes kividega surnuks loopima ja õnnelik tundub olevat selles ühiskonnas vaid see, kes on surnud. Poliitik vaatab naeratava näoga pealt, sest selline on poliitika.

Etenduse lõpustseenid on mul ilmselt veel kaua-kaua eredalt silme ees. Pidu või vastuvõtt või bankett mõjus kümmekond päeva enne vabariigi aastapäeva vastuvõttu jõhkralt, aga kirjeldas väga tõetruult seda värvilist paraadi. Ei-ei, ma ei taha üldse öelda, et Õunpuu oleks teinud kõik ilmtingimata nii, et tõestada, et nii käib meil siin Eestis! See kõik on eelkõige üldinimlik. Ja kui läks andmiseks ... ja kuidas järgmisel hommikul kõik justkui bohmellist ärkasid ja jälle rõõmsa näo ette panid ...

Näitlejatest ka veel paar sõna. Esindatud oli kogu NO-teatri trupp. Mitte keegi nendest ei mängi mitte kunagi halvasti, aga mõnest valikust ei saa ma aru. Näiteks sellest, miks Rasmus Kaljujärv peab kehastama kõige jõhkramaid matšosid ja elukaid? Ta on ju pehme ja soe. Tambet Tuisu juut oli väga kihvt, aga teksti järgi pidi olema paks ja väga kole. Tambet Tuisk ei ole ei paks ega kole! Saan aru küll, et oli vaja rõhutada, et need, kellel on raha ja kelle käes on võim, on sageli äärmiselt eemaletõukava välimusega, ja armastust saab ainult ostes. Pilt ja tekst kokku ei läinud. Võinuks teksti pisut muuta või Tambetile mingi muu vea külge panna. Gert Raudsep mängis suurepäraselt välja tüübi (selliseid on üha rohkem), kellel on tänapäeva maailmas keeruline rahu(ldust) leida. Risto Kübara Väiksel Printsil oli minu arvates väiksem roll, kui ma ette kujutasin, aga ta mängis tavapäraselt väga hästi. Sergo Varese öeldud "kuulsuse ja raha nimel olen ma võimeline palju enamaks" sööbis mällu. Nendel, keda siin ei maininud, olid kas episoodilised osad või ei meenu lihtsalt midagi nii erilist. Inga Saluranna Marie-Antoinette'ist oleks oodanud veidi kõnekamat tüüpi. Kaugeks jäi.

Tulin teatrist väga suure hulga emotsioonidega ja valuga, mida põhjustas lavalt vastu karjunud äng. Soovitan kindlasti, kuigi see ei ole lavastus nõrganärvilistele ja tõsiselt tasub suhtuda teatri kodukal olevasse hoiatusse, et see lavastus ei ole soovitatav alla 16-aastastele. "Praht, linn ja surm" on lavastus, mis hakkab õige häälestuse korral "sees kasvama". Nagu ka Õunpuu filmid.

Grönholmi meetod

Olen vapustatud ja lummatud. Lavastust tutvustav tekst Eesti Draamateatri kodulehel ütleb, et "Kaasaegse kataloonia näitekirjaniku Jordi Galcerani „Grönholmi meetod“ on vapustavalt tõepärane lugu kaasaegsest ärieliidist. Seda lugu võiks ka käsitleda kui koolitust tööintervjuu läbiviijatele. Kuidas leida parimate isikuomadustega kommertsdirektorit? Kuidas leida juhti? Kes on juht? Maailmakuulus rootsi teadlane Grönholm on välja töötanud ideaalse testide seeria, mida kasutavad tänapäeval kõik suurkorporatsioonid personaliotsingu lõppetappides." Ei tea, kas kõik suurettevõtted just nii teevad, aga tõsi on, et Draamateatri väikses saalis mängitav "Grönholmi meetod" võiks olla peaaegu kohustuslik vaatamine kõigile, kes personalivalikuga kokku puutuvad. Rääkimata teatrisõpradest.

Minu arvates ei ole see ainult (tipp)juhiotsingute läbilõige. Inimtüübid, kes selle mängu käigus vähemal või rohkemal määral joonistuvad, kõnelevad üldiselt, kui kõrgelt keegi endast ühe töökoha, lihtsalt raha või võidu nimel arvab, missuguseid tüüpe võib kohata jne.

"Grönholmi meetodis" otsitakse siiski tippjuhti ja taas kord tuleb kõigepealt öelda, et niisuguste näidendite puhul ei ole eesti teatris Draamateatrile vastast. Ma ei taha üldse väita, et need rollid oleks midagi nii erilist, et ükski teine näitleja nendega hakkama ei saaks! Aga esiteks sobib see näidend ideaalselt Draamateatri repertuaarivalikusse, teiseks on näitlejanelik võrdselt tugev, kolmandaks on Draamateatri väike saal minu kujutluses ainuvõimalik mängukoht. Tekkisid niisugused assotsiatsioonid.

Tekst on võrratu. Juba lihtsalt sellepärast, et seda saab võtta ühtviisi mõnusa komöödiana kui ka väga sügava psühholoogilise analüüsina. Minu jaoks oli nähtud etendus eelkõige tõsine asi, pigem siis psühholoogiline analüüs. Esimesest hetkest kuni viimase sekundini oli laval toimuv väga põnev, rollid olid viimse nüansini lihvitud ja ma olen enam kui kindel, et pärast selle lavastuse nägemist ei saa enam keegi väita, et Jan Uuspõld on kehv näitleja vms. Tema ümberkehastumisvõime on ikka võrratu. Harriet Toompere mängis enesekindlusest pakatavat kommertsdirektoriks pürgivat naisterahvast, kes pidi ju kogu elu võitlema koha eest meestemaailmas. Seejuures ei ole ära unustatud selliseid pisiasju, et nt tahvli paikavedamiseks kasutab ta graatsiliselt meeste abi. Samas oli tema psühholoog täpselt sama võluvalt tõetruu - inimene, kes täitis ettevõttes rolli, kelle sõrmenipsust sõltus kurss, mida ettevõte pärast uue juhi väljavalimist võtab. Raimo Passi puhul jäi kandvaks just psühholoogi osa. Ja päris kindlasti on "Grönholmi meetod" üks nendest lavastustest, kus kellelgi ei ole põhjust kahelda ka Margus Prangeli fenomenis. :) Milline hääl!

Aga kui ei taha väga sügavalt mõelda, vaid tahaks lihtsalt mingit kergemat meelelahutuslikku etendust, siis võib "Grönholmi meetodit" vabalt ka lihtsalt niimoodi võtta. Dialoog töötab väga võimsalt ja naerda saab kõvasti. Jääb ainult küsimus, kas lõpuks paistab selle naeru tagant mingi kõverpeeglikujutis või mitte. Kindla peale minek, sest see on praegu Draamateatri repertuaaris üks paremaid asju. Igas mõttes.

pühapäev, 14. veebruar 2010

Õhus või pilvedes

Heal komöödial peab olema sedavõrd sügav sisu, et naeru põhjustab kas ränk tõdemus elu absurdsuse pärast või jääb kandvaks eelkõige teema sügavus. See kehtib nii filmi kui ka teatri puhul. Minu jaoks.

Coca-Cola Plaza kodulehel nimetatakse filmi "Õhus" (Up in the Air) 2009. aasta kiidetuimaks filmis. See film on juba võitnud Kuldgloobuse parima stsenaariumi eest ja kandideerib praegu kuuele Oscarile, sh parima filmi Oscarile.

Esimeses lõigus mainitu kehtib eelkõige "Õhus" stsenaariumi puhul. Mul pole filmi aluseks olevast Kimi romaanist õrna aimugi, aga see peab ilmselt ka väga hea olema, kui stsenaarium on juba nii hea. Väga head näitlejatööd filmis on nagu kirss tordil - kokku tekib hästi harmooniline tervik, mida varjutab ehk ainult hollywoodlikkus. Aga see ongi Hollywoodi film.

"Õhus" näitab igast küljest jalad maast lahti viibimist, olgu selleks siis lendamine (sest lennujaamast lennujaama ja hotellist hotelli liigutakse) või kujutlus, et inimestesse ja elusse saab suhtuda üpris pealiskaudselt. Kuni pealiskaudsus muutub sügavateks tunneteks ja näiteks peategelane (George Clooney) prantsatab justkui pilvedest alla maa peale ja ühtäkki enam ei tea, mida edasi teha. Clooney tegelase (Ryan Bingham) ülesanne on konsultatsioonifirmas töötades pakkuda klientidele teenust, mis seisneb ettevõtete töötajate lahtilaskmises. Keeruline psühholoogiline ülesanne, sest ega koondamisteade ei rõõmusta enamasti kedagi. Ta saab oma rolliga suurepäraselt hakkama ja tundub igati nautivat elu, mis seisneb mööda USAd reisimises. Isiklikku elu tal rohkem ei paistagi olevat kui kerge flirt ja ilmselt juhusuhted. Kuni ühest suhtest kujuneb midagi enamat ... Kõrval kerkib esile nooruke agar kolleeg (Anna Kendrick), kes peaks juurutama uut tüüpi vallandamist - videokonverentsi käigus. Ja ainult eraeluline liin, milleks on Ryan Binghami õe pulmade ümber toimuv.

Nautisin väga suurepäraseid näitlejatöid. Sõnum, kuidas suurtes süsteemides, kõrgelt või kaugelt vaadates muutub inimene üha tähtsusetumaks, oli kirjutatud sisse peaaegu igasse stseeni. Pealiskaudsusesse võime iga kell ära uppuda ja pidevalt eemal olles või ringi lennates kaobki side tegeliku eluga.

teisipäev, 9. veebruar 2010

Air on Air

Mina ei tea, mis on selle muusikastiili nimi, mida prantsuse elektropopi duo Air viljeleb. Elektropopiks nimetati Airi stiili arvukates artiklites, mida enne detsembrikuist Tallinna-kontserti Eesti ajakirjanduses rohkelt kirjutati. Kaks kuud hiljem käisin nüüd mina ka nende kontserdil.

Natuke kurb, aga sellest kontserdist jäi esimese asjana meelde täissuitsetatud ruum. Väljas oli külmavõitu ja sellepärast tõmmati ilmselt suitsetamiseks mõeldud eesruumi välisuks kinni. Ruum oli paksult sinist suitsu täis ja see kandus kontserdisaali. Kontsert oli pealegi välja müüdud. Olen selles saalis ennegi välja müüdud kontserdil olnud, aga sellist suitsu ei mäleta mitte kunagi! Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, aga õhku nappis iseäranis esimese tunni jooksul väga. Tegin meelevaldse järelduse, et Airi publiku hulgas on keskmisest rohkem suitsetajaid, Airi armastavad pigem boheemlasliku elulaadiga inimesed.

Airi muusika lihtsalt on. Ma olin enne küll kuulnud korduvalt nende viimast plaati, aga miskipärast ühtegi lugu eraldi ei mäletanud. Mingeid meloodiajuppe küll. Nad tulid lavale ja lihtsalt hakkasid mängima. Päris mitu lugu läks mööda, enne kui keegi lavalt mõne sõna publikule ütles. Sedagi osavalt kõiki elektroonilisi võimalusi kasutades ja moonutades.

Ühel hetkel hakkas tunduma, et selles muusikas on liiga palju ühesuguseid võtteid, kordusi. Mingid võtted tulid üha uuesti tagasi. Aga mida tempokamaks läksid lood, seda lahedamaks muutusid käigud.

Airile peaaegu ainuomane on see, kuidas nad lihtsalt on laval. Muusika voolab saali. Justkui polegi kontsert, vaid jääb mulje, nagu kuulaksid-vaataksid stuudios ühte salvestust. Lumivalgetesse särkidesse riietunud prantslastena mõjub duo nii-nii puhtalt.

laupäev, 6. veebruar 2010

Püha Tõnu või Märdi kiusamine

Pärast eilset sai Reet Linna elulooraamatut lugeva Ott Sepa "lavastus" "Püha Märdi kiusamine" uue hingamise. Ma olin ka eilseni üks nendest paljudest, kes polnud Eesti uut mängufilmi "Püha Tõnu kiusamine" näinud. Ei olnud ka viitsinud varem vaadata, kuigi plaat oli seisnud riiulis juba kolm nädalat. Seni oli tugev alltekst vaid koera laiba vedamisel, sest selle üle avaldasid loomakaitsjad pärast filmi linastumist häälekalt arvamust.

Kuigi "Püha Tõnu kiusamine" on väga veikoõunpuulik film ja tõestab veel kord, et Õunpuu režissöörikäekiri on ainulaadne ja selgelt äratuntav, pean ütlema, et minu arvates on see kunstiliselt väga tugev teos. Iseäranis filmi algus meenutas kangesti "Sügisballi", selles oli jõhkrat ängi. Sellepärast julgen arvata, et nendele, kellele meeldis Õunpuu "Sügisball", nendele meeldib tõenäoliselt ka "Püha Tõnu kiusamine". Mul ei olnud filmi vaadates kordagi igav ja hetkekski ei tekkinud mõtet, nagu oleks tegemist täieliku jamaga. Vastupidi, see film oli nagu üks suur kunstiteos - visuaalsele küljele lisaks on valgus, varjud ja ilmed ideaalilähedaselt paigas.

Tõenäoliselt on väga palju neid, kellele "Püha Tõnu kiusamine" ei meeldi. Just filmi teise poole pärast. Kui alguses on kujundid üsna selged, siis filmi teises pooles toimub tegevus kusagil teispoolsuse piirimail. Peale arvukate seoste filmiklassikas varem kasutatud võtetega tekkis mul soov selle filmi mõistmiseks otsida seoseid ka näiteks Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga".

Ometigi on "Püha Tõnu kiusamist" võimalik võtta ka väga lihtsa lineaarse loona. Nagu on kirjutatud DVD-ümbriselegi: "Suurejooneline ja verdtarretamapanev tragöödia ühe keskastmejuhi agooniast ja allakäigust". Palju ei jäänud puudu, et tööliste "marsi" ajal oleks kõlanud Raveli "Bolero". Mingi sarnane trummipõrin seal taustaks kõlaski. Taavi Eelmaa peaosas on suurepärane valik. Ta peegeldab iga rakuga (hoolimata sellest, et tegemist on mustvalge filmiga!) tõusikklassi elu. Mingil moel on mees saavutanud väärika positsiooni väärikas firmas, aga ega ta pole suuteline selles rollis hiilgama. Isa matustele sõidab ülemuselt laenatud Bentleyga ja võidab sellega tavalise külajoodiku usalduse. Ta näib hindavat õiglust ja rahu, aga selgub, et seda ei ole isegi kodus mitte, rääkimata mingist kolkapolitseijaoskonnast. Kriisiolukorras ta käituda ei oska ja iseloomu ka justkui pole. Oma nina toppimine asjadesse, mis temasse ei puutu, lõpeb ikka ja jälle veel hullemasse soppa vajumisega.

Lausa üllatav on, milliseid kontraste selles filmis leidub. Alates juba mainitud Bentleyst ja logudest külameeste kaubikutest, jätkates uuselamurajoonivaadetega talvepuhtas Eestis ja viimsegi akna kaotanud tõenäoliselt Ida-Virumaa kortermajadega, funktsionalistlike büroohoonete ja lagunenud tehasehoonetega. Kui teatrietenduse publiku kaadris on pilt sellest, kuidas Tõnu seljataga istuv mees magab, on mul tunne, nagu hakanuks maal või foto näitusel elama. Tegelikult on see lihtsalt ülihea filmikaader. Muide, see laval mängitav etendus tundub olevat sama jabur kui ümbritsev elu.

Kõik teised osatäitmised peale Taavi Eelmaa on episoodilised. Näitlejate hulk on muljetavaldav. Mõned massistseenid ka, aga kummalisel kombel on väga palju just igasuguseid pisirolle, millel kõigil on kandev tähendus. Kui aiameistrid tulid, mõtlesin, et huvitav, kes selles filmis veel sisse marsivad. Igatahes nendega asi sugugi ei piirdunud.

Vana hea teater!

ETV ja ETV2 näitavad üksteise alla ja peale viimasel ajal väga palju vanu teatrietenduste salvestusi. Aga ka päris uusi, nagu seda oli näiteks hiljutine "Armastus kolme apelsini vastu" esietenduse otseülekanne ETVs ja paralleelselt lavatagused otsekaadrid ETV2s. Televaatajale jaoks "igaühele oma". Mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Tahtsin kirjutada hoopis, et vist umbes nädal aega tagasi tuli ühel õhtul telekast tundide viisi teatrit, algas see õhtu Eino Baskini lavastatud "Mehe, naise ja kontserdiga", jätkus lavaka 13. lennu "Tõrksa taltsutusega" ja lõppes Linnateatri kunagise menulavastusega "Pianoola ehk mehaaniline klaver". Järjest sellist repertuaari (vaadata) on ilmvõimatu. Sellepärast salvestasin kõigepealt. Tänaseks on kaks lavastust (üle) vaadatud.

"Mees, naine ja kontsert" kuulub nende komöödiate hulka, mida vaataksin teatris arvatavasti vaid mulle enam huvi pakkuvate lavastajate lavastuses. Eino Baskini lavastuses ja Draamateatri alati hea näitlejakoosseisuga on see kahtlemata hea kerge Austria näitekirjaniku seltskonnakomöödia. Ma ei ole sellise teatri publik. 20. sajandi alguses kirjutatud näidendi tekst mõjub kummalisel kombel praegu, enam kui kümme aastat pärast Draamateatris etendumist, äärmiselt omapäraselt. Viimastel aastatel eesti teatris mängitud komöödiad-kassatükid kipuvad olema äärest ääreni täis nn jalaga tagumikku nalju. Midagi niisugust Hermann Bahri tekstis ei ole, olgugi et näidendi sisuks on truudusetus, kannatused, leppimine, harjumine. Saja aastaga on sõnavara nii palju muutunud, kuigi (elu)kunstnikud elavad samasugust elu, naised jooksevad ikka maestrode järel, nooremad naised on ihaldusväärsemad kui vanad jne.

Baskini lavastuses mängisid peaosades Tõnu Kilgas ja Kersti Kreismann, proua ja härra Pollingeri rollis olid Ita Ever ja Tõnu Aav. Tähelepanuväärne on, et selle näidendi lavastas 1972. aastal ka Voldemar Panso. Peaosades olid siis Eino Baskin ja Ita Ever. Tundub olevat igihaljas komöödia. Igav ei olnud nüüdki telekast vaadates.

Lavakooli 13. lennu "Tõrksa taltsutus" oleks kindlasti kuulunud repertuaari, mida tahtnuksin omal ajal teatris näha. Mitte ainult 13. lennu pärast, vaid samavõrd nii Shakespeare'i teksti kui ka värsslavastuse pärast. Mul on juba vähemalt aasta aega tunne, et eesti teatrisse oleks vaja uut "Hamleti" lavastust. Salamisi lootsin, et Shakespeare'i-puudust leevendab praegu Von Krahli Teatris mängitav Viljandi teatritudengite "Kuningas Lear", aga üks arvustus muutis mind kuidagi ettevaatlikuks, vähemalt pani uskuma, et see ei ole see, mida praegu otsin. Muidugi, oma silm oleks kuningas ja pole õige niiviisi eelarvamusi tekitada! Aa, NO99s prooviti aasta tagasi mängida "Macbethi", aga see lavastus vist ka ebaõnnestus, sest kadus paari kuuga mängukavast.

"Tõrksa taltsutuse" juurde tagasi. Shakespeare'i puhul räägitakse pigem tragöödiatest. Lavakooli lõpetajate diplomilavastuste hulgas on aga just komöödiad need, mida sageli mängitakse. Komöödiaid tuleb teatrisse vaatama ka kergemat meelelahutust otsiv publik. Ja hästi lavastatud ja mängitud komöödia on tihtipeale kõnekam kui tõsine lavastus. Peale selle on näitleja jaoks komöödiarolli tegemine palju raskem ja terad eralduvad sõkaldest kiiresti. Praegu lavakooli 13. lennu "Tõrksa taltsutust" vaadates kippus mul esimesena käima minema see mootor, mis pani mõtlema, kus tolleaegsed tudengid praegu on. Enamik sellest lennust on ju praegused eesti tippnäitlejad. Siis alles näitlejahakatised tegid nauditava vaatemängu "Tõrksa taltsutusest" kui igavesest mehe ja naise vahelisest võimuvõitlusest ning armastuse tekkimisest inimeste vahel, kes esmapilgul ei ole mitte ühestki küljest vaadates teineteise jaoks loodud. Publik saalis naeris ja teleka ees jäi veel võimalus tõdeda, et selles lavastuses mängis igaüks talle kõige omasemat rolli. Üks väga tugev assotsiatsioon tekkis mul näiteks Rain Simmuliga, nimelt tema praeguse rolliga Theatrumi "Maarja kuulutamises". Theatrum pidi "Maarja kuulutamist" mängima jälle 2010. aasta sügisel. Minge vaatama! Komöödia see ei ole, Shakespeare'i tekst ka mitte, aga üks paremaid lavastusi praegu Eestis kindlasti.